Tripostal
- Avant-garde
- Experimental electronica
- Art music
- Spoken word
- Chamber music
- EAI
- Sound art
- Post-classical
- Avant-electronica
- Sound poetry
- Experimentalism
- Musique concrète
- Illbient
Prantsuse elektroakustiku, heliavangardisti, eksperimentaalmuusiku, helikunstniku Rainier Lericolais' viiest loost koosnev teos on igati tummine ajutoit. Ei saa ju olla teisiti, kui orgaaniline helikude kohtub ähmase elektroonika ja film noir'ist inspireeritud mustriga kardinate kummitavate lainetega, mis omakorda on põimitud jaapani kõnekatkendite ja vokaalefektidega. Kammermuusika? Igatahes, kuigi teisalt on selge, et ta artistina sisendab teistsuguseid elemente, risttolmeldades ning veerand-, kolmandik- ning poolproportsioonidega (ning teiste määradega) opereerides. Igast kompositsioonist peegelduvad õigupoolest ka teiste lugude kunstilised ambitsioonid -- sõltuvalt rõhuasetusest tulevad ühes või teises kompositsioonis rohkem esile. Lõppkokkuvõttes mõjub see kui teispoolsusest pärit kogemus. Ma ei ole kindel, kas need päkapikud, keda siin-seal kuulda võib, oleksid iseenesest heasoovlikud... või äkki mitte. Ingellikud naishääled kohtuvad katki pressitud helitolmuga, mis purustatud telliskividest tekkiva tolmuga sarnaselt tõuseb õhku ning tungib kõikidesse pooridesse -- igati loovalt mürgitades, ähmastades ning moonutades ontlikku klassikalise muusika mõistestikku. 5-loolise taiese pealkiri eesti keelde tõlgituna võiks kõlada järgmiselt: aeglaselt, ent ka mitte väga. Mis omakorda tähendab seda, et hoolimata aeglusest tuleb hoida esteetilist teravust. Kokkuvõttes on see monumentaalne meistriteos ning see muudab nii mõndagi. 9.0 (8.5-9.5)
