Trastienda
- Post-rock
- Emo
- Alternative rock
- Yacht rock
- Psychedelic
- Screamo
- Fusion
- Jazz rock
- Art rock
Iseenesest on ju julge valik võtta bändi nimeks Muzak, kuna nii mõnedki on nimetanud postrokk-muusikat normcore'ks: seeläbi osutused stagneerumisele ning ideede vaesusele ei tee ju muusikutele (ja laiemalt kunstnikele) au. Kas käesolev 7-looline tõepoolest on tapeedimuusika, on vaieldav. Tegelikult ei tahakski seesugustesse arutlustesse laskuda, kuna näiteks kommertsmuusika on paratamatult industrialiseerunud, mistõttu albumite regulaarne väljalaskmine on peamine osa muusikute ellujäämisstrateegiast. Teisalt palju artist ikka suudab seda maailma rabada uute ideede ja kompromissitusega. Teisalt kindel on, et Maslow püramiidi olulisemad tingimused-vajadused vajavad rahuldamist. Eks elu tundubki ebaõiglasena ning paljud inimesed ümberringi tüütavad kõiksugu jamaga (ei väidaks, et inimene ilmtingimata peab olema sotsiaalne olend). Muusika kommertsialiseerumisega külgnevalt tekkis alternatiivina veebimuusika, mida lõid isikud, kes sissetuleku hankisid reeglina teistelt aladelt. Kas sellised eeldused lõid eluterve distantsi, et jõuda värskete ideedeni, on omaette teema. Kindel on, et turukonjuktuuri ning fännide arvamusega ei pidanud küll arvestama. Muzak'i muusikas on huvitavaid momente -- kidrapõhise struktuuri taamal üürgavad sageli puhkpillid. Kõige intrigeerivam kompositsioon kahtlemata on "Mediterraneo-Necios-BSO" -- 14-minutiline bastard, mis algab pastelsete kidraprogressioonidega, mida oleks kohane saade Vahemerel paadiga paarutamisel; ent mis areneb meeleheitlikuks karjumiseks, mis omakorda märkamatult omandab vabajätsu nurgelised tiivad mingist hetkest. Ent lõppude lõpuks ots ja lõpp ühtivad -- puhkpillid omandavad tüüne kerguse. Aga mäslemist ning tolmu üleskeerutamist on ka teistes lugudes. Isegi lõbusad meloodiad marsirütmide saatel loovad meeleolu. Iseasi, kuivõrd mõjusaks ja raputavaks üks või teine või kümnes kuulaja seda peab. 7.5 (7.0-8.5)
