Rojo y Negro
- Alternative rock
- Post-punk
- Post-rock
- Indie rock
- Art rock
See 4-looline instrumentaalne taies võib veidi närvi ajada, kuivõrd tahaks rohkem musklisirutust tunda ning rusikate ja küünarnukkidega vehkimist näha; kahtlemata stiilne indirokk postroki ja postpungi mõjutustega (eriti avalugu "A Call To Arms", milles on gootilikku tumedust ja igatsetud esteetilist raskust), ent nartsissistlikult kenitleb kauni ruumilise kidrakõla ja sündikajaga, tekitades tunde, et laseb kuulajal kuhugi kukkuda. Ei solva, ei torgi, ei ärrita, ei paku pidepunkti -- kuigi jah, midagi heakskiitu väärivat on, ent jääb poolele teele pidama (nt loos "Fight Back" kiikuvad huvitava tekstuuriga kidrad, mis ühelt poolt loovad meelierutavat nihet, ent samas tahaks rohkem juurde -- ehk ongi nii meelega kuulaja ärritamiseks tehtud, kuivõrd eelduslikult on arendus kidrakäsitlusse sisse istutatud). Võib-olla probleem on ka selles, et intellektuaalse püüdega rokkmuusika on pakendatud vale pikkusega popformaati -- avanemiseks on tarvis kümmet ja rohkemat minutit. Kokkuvõtvalt võib nentida, et üllitis tekitab mulje, justkui maru järgselt (toimugu see siis looduses või inimhinges) tuleb end ja teisi maha rahustada, ent paradoksaalselt tekitab hoopis emotsionaalset segadust.
