Deathlike Silence/Back On Black
- Black metal
- Depressive black metal
- Raw black metal
- Black'n'roll
- Crust punk
Ostsin selle kassettüllitise 17 euro eest ühest pealinna muusikapoest ning ei ole pidanud kahetsema. Teise laine mustava metalli üllitis selle (kuri)kuulsaimalt esindajalt. Kolm lugu, kogupikkusega 20 minutit, plaadiümbrist kaunistavad mahapõlenud kiriku varemed, mille arvatavasti Varg Vikernes ise palama pani. Siseümbrisel on teose filosoofia võetud kokku mõistetega "no fun", "no trends", "no mosh", "no core". See on muusika, mis kahtlemata oma tooruses, lakoonilisuses ning vihas on (aegade) lõpuni kandev. Ka siis, kui riputakse pea alaspidi, tõrvikud näo ees põlemas ning maod keha ümber siuglemas ja ohvrit õgimas. Enne seda veel mädaned tuhat aastat hauas enne kui Looja ette astud (Roomet Jakapi on viimast aspekti põhjalikult lahanud oma raamatus "Irratsionaalne" vabamõtleja raamatu sarjas). Tõsi, krahv Grishnackh kristlust ei tunnista, teda need kirjeldatud põrgupiinad ei morjenda, õige viikingi koht on ju Valhallas. Siit kostub läbi Motörhead'i (spiid)kitarride epigoonlust (eriti avaloos "Stemmen fra tårnet"), ent Vargi vihane möirgamine selle taamal on kahtlemata taiese (ja teose) krooniks. Siinkirjutajale on see suht ideaalne punkalbum, mida pungiskeenest on raske leida (punk ei seostu mitte niivõrd sotsiaalse sõnumi kandjana, kui ennekõike kosutava energiana; ning sellest jääb pahatihti vajaka). Ka siin on instrumentideks lihtsalt kidra, bass ja trummid; ning vokaal -- ning sellesse on lastud sisse mustav edasi lükkav korrastatud kaos. See on klassika, mida see või mingi teine arutlus ja arusaamine mitte sittagi ei kriimusta. Energia jäävuse seadus kehtib. 8.5 (8.0-9.5)
