- Minimalism
- Abstract
- Non-music
- Post-industrial
- Avant-garde
- Noise
- Acousmatic music
- Experimentalism
- Improvised noise
- Psycho-acoustic
- Power electronics
Internetiplaadifirmade ehk netileibelitega juhtub aeg-ajalt, et pikalt ja vaevaga kokku kogutud teosed kaovad lihtsalt ühel päeval. Täna on ja homsest enam ei ole. Error404. Sama juhtus ka Umbrella Noize Collective-nimelise plaadifirmaga, mille all oli väljutatud palju vaimukat industriaal- ja müramuusikat. Tuli justkui konveierilt (sellest tuleneb termin "industriaalmuusika"). Näiteks Alan Couch'i album "AntiClimax". Naiivne võiks arvata, et pealkiri osutab rahunemisele; ent sisu avaldab survet kuulaja meeltele ja vaimule. Ja seda suurtel kiirustel ja mitmekaupa. Kuigi üllitis algab suurepäraselt sugereeriva minimalistliku kompositsiooniga, areneb see õige pea koperdavaks ja kaootiliseks mürakaemuseks. Kaemus, mis täidab kuulaja stiihiaga. Seda stiihiat on raske kaardistada, ja parem ongi. On see konkreetne või abstraktne – või läbisegi – see ei oma tähtsust. Ja just seetõttu omabki tähtsust ja tähendust. Kohati see kõlab kui metall-läikeliseks peitsitud Niagara joa kohin. Massiivne ja mõlke maha jättev. Kurdistav. Üks(ainuke) kanal, millest püüab kolme peaga lohe läbi tungida. Ja lõpuks ilmub kaosest võidukalt struktuur ja kord. Igati meeldiv, kui inimesed endas pesitsevaid neuroose suudavad kunstiteos(t)eks vormida – ilma vägivalla ja teistele kannatuste tekitamiseta.
8.5 (8.0-9.0)
