Blogiarhiiv

11/21/2022

Turner of Wheels – Not Quite a Self-Portrait (2006)

 
 
  • Musique concréte 
  • Ambient 
  • Avant-electronica
  • Organic electronica
  • Acousmatic music 
  • Abstract 
  • Glitchtronica 
  • Electronic music 
  • Experimental electronica 
  • Micronoise
 
Shane Turner on artist, kes üllitas suht vähe ning kelle loomingu põhiosa jääb kibemagusasse minevikku, st nullindate keskpaika. See oli lootusrikas ajastu, nii tehnoloogilise hüppe, kodussalvestamise tehnika kättesaadavuse ja muusikamaailma demokratiseerimise püüuga. Ka loodeti loomingulisele plahvatusele – see tuli (kui mõelda chillwave'ile ja witch house'ile). Shane Turner'i muusikas on veenvus ja jõud, ehk sellest tulenevalt koguni veenmisjõud. Igatahes siinkirjutaja tinistasid ära need rohkem või vähem boreaalsed helid 5-loolisel üllitisel, millele nullindate algul vahtralehemaalane Tim Hecker andis väga erilise tähenduse. See on krõbiseva jaheduse tungimine soojate tundmuste keskele, tundmuste murendamine, mille taamal loovad panoraami virmalised. Helklevad oleva ja olematu vahel. Olles ja mitte olles. Sel hetkel kui nad ilmnevad meile, ei pruugi neid (enam) olemas olla. Tuntakse seesugust fenomeni nagu paradoksaalne lahtiriietumine, kui külmasurma viimases staadiumis inimene hakkab end lahti riietama, kuna ta tunneb palavust. Äkki sellesse muusikasse ongi surmatung sisse kätketud, kuna tõeline ilu kui ideaalne seisund ei saa olla maapealne ilming viimasele omase muutuvuse ja hävimisega. Olla teisel pool hävimist tähendab (mitte) eksisteerida hävimise järgselt. Vähemalt mitte endisel kujul. See muusika on ühelt poolt kauge ja külm, ent ometi sisendab hinge piisaval hulgal soojust. See on miraaž, mille kui peegelduse taga võib (kuigi ei pruugi) olla fenomen. Ja keda see õigupoolest huvitakski. Oluline on näivus, see peegeldus sääl koopaseinal. Meistri kohalolu tunnetame intuitiivselt. 
 
9.0 (8.5-10)