- Post-rock
- Drone
- Avant-rock
- Abstract
- Experimental rock
Hinterheim on ühemeheprojekt Lõuna-Prantsusmaalt; alalt, mille ajaloolis-kultuuriline nimi on Oksitaania (mis lisaks hõlmab ka Kataloonia – ühe käsitluse järgi on katalaani keel Oksitaania keele murre. Kummastav – iidne keel on välja surnud, aga selle murre veel eksisteerib ja on muutunud omaette keeleks). Ma ei tea, kas on see ajalooline pärandus – näiteks Oksitaania alalt pärines suur osa rändlaulikuid keskajal –, aga tohutu vägi peitub selles kuueloolises albumis. Siin on imeilusat elektrikitarri saatel unelemist ja ebamaise vokaali saatel hõllandust, mis jääb küll postroki kaanonitesse, ent milles tavapärane vorm ja teada-tuntud piirid on ähmastunud. Siin on peibutavad vahemaad saundi ja kuulaja vahel, mis varieeruvad – tolles kord lähemale, aga jäädes alati piisavalt kaugele. Ilu on objekt, mida võib ainiti vaadata, st uuesti ning vajadusel uuesti ja uuesti kuulata. Elekter elektrikitarris teiseneb mälestusteks, mille ajahetke fikseerimise konkreetsus kaotab mõtte. See on kunati. Teisalt on siin ka vägagi sissepoolevaatavat ja sünget põrnitsemist mustja droonimise saatel. Eriti praegu – varasügisel – avaldab selle helgem pool erilist mõju. Võib ju võrrelda tema mitmekesist eksperimentaalset loomingut Constellation Records`i artistidega – nt Godspeed You! Black Emperor`i esimeste albumitega pärast kümneaastaselt pausilt naasmist, aga peamise sugulushingena tooksin siiski välja Natural Snow Buildings`i, Prantsuse duo.
