Nowaki Music
- Improvised music
- Psycho-acoustic
- Post-classical
- Drone
- Experimentalism
- Chamber music
- Avant-garde
Seda albumit võib ka võtta kui vaimsest kriisist tingitud šamanistliku kutsumusena, milles kriis laheneb inspiratsiooni täideviimisena. Muusika, mille kaheks kandvaks sambaks on ühelt poolt improvisatoorne lähenemisviis ning teisalt kammerliku muusika heliruum. Seesugune monokroomne (st toonivärvingult aneemiline) muusika võib mõningatel juhtudel osutuda suht igavaks tammumiseks, ent käesoleval juhul on keskendutud mikroskaala helide kombinatsioonide ning psühhoakustika mõjude esiletõstmisele. Kuus lugu mahutatuna natuke vähem kui kolmveerandtundi ei ole kuulajale ületamatu väljakutse. Esimesest noodist alates heidab see teos kuulajale kinda, provotseerides teda järgima selle looklevat ja sageli ebamugavat rada. See on sügav kuulmisvõimaluste uurimine, obsessiivne otsing, mis kõlab väljakutsuvana, ent tänu klaaspärlimängule on ka kütkestav. Kitarrihelid ei ole mitte niivõrd virtuoossuse tunnistuseks, kuivõrd manades esile sakilisi, roostes ning resonantseid killukesi, mis näivad olevat väljavõtted lagunemise mustrist. Need on improvisatsioonid, mis tunduvad vähem harjutatud ja kontrollitud täpsusena ning pigem toorete, instinktiivsete reaktsioonidena lahti rulluvale doseeritud kaosele. Kammerlikud karvased keelpilli katsetused kirjeldavad seda teost tõeliselt. "Turris" tundub täpse kirjeldusena, mis viitab räsitud, taltsutamata olemusele, keeldumisele lihvimisest või rafineerimisest. Tšello ei ole siin orkestri elegantne instrument; see on urisev, oigav, kohati vaikselt karjuv. Selle panus kõlab mahajäetud metalli väsimusest tingitud kolinana, pinges talade oigamisena ning kõrvale heidetud vedru äkilise, häiriva tuksumisena. Need ei ole lihtsalt helid; need on füüsilised kogemused, mis kutsuvad esile tunde, nagu seisaksid keset ära visatud tööstusprahti. Tõepoolest, nende improviseeritud numbrite kõige sügavam metafoor on seismine keset prügimäge, et mängida roostes esemetel põhinevat pingestatud kvaasisümfooniat. Iga kõlin, iga droon, iga moonutatud heli tundub tahtliku, ehkki ebatavalise noodina suuremas kompositsioonis. Ekstraheeritud skaalal midagi sellist, mida John Cale tegi enne Velvet Underground'i asutamist 60ndate keskpaigas koos ja ilma tulevaste bändiliikmeteta. See on lagunemise sümfoonia, tunnistus väljakutseid pakkuvast helist, mis tekkib vaikimisi sellest, mida võib-olla enamik peab mürafooni horisondilt tulevaks talutavaks raskuseks; samas olemata igavuse talumatu kergus. Tähelepanelikult konstrueeritud helikogemus. 8.0 (7.5-8.5)
