- Modern classical
- Avant-garde
- Art music
- Post-classical
- Dark ambient
- Electronic
- Piano music
- Glitchtronica
- Contemporary classical
- Ambient
- Experimentalism
Portugali artisti albumit (kogupikkus 43 minutit ja 3 sekundit) olen kuulanud palju, aga paari kuu jooksul ei ole suutnud sellest arvamust kujundada – ilmselt ei ole kõrvust tõstnud. Eks seesugust muusikat ole viimastel kümnenditel loodud küll ja küll, millele andis tõuke Max Richter'i "Memoryhouse" (2002) – voolavad klaveri akordide järgnevused nii lineaarselt kui vertikaalselt, mida on vürtsitatud prügistatud elektrooniliste helide, elektroakustiliste ruumimoonutuste ja sügavate ämbientsete ookeanitega. Täiesti normaalne kuulamine – ei tekita ei dissonantsi ega ühti. Täiesti normaalne kuulamine – muuseas veidra muusika eelduseks ongi kõigepealt niinimetatud normaalsusesse sobitumine. Pakkuda midagi tuttavlikku, et sellelt hälbida, sellelt lahti tõukuda. Näiteks on toodud Moondog'i. Tõepoolest, nagu artisti nimemängki vihjab, on kogupilti nihked sisse kodeeritud. Eelduslikult täiesti normaalne kuulamine, ent järelduslikult natuke veider kuulamine. Kui kohtuvad normaalne ja veider, siis tulemus peab olema kummastav. Ja see on tõesti hea.
8.5 (8.0-9.0)
