- Indie rock
- Avant-rock
- Art rock
- Lo-fi
- Singer-songwriter
- Post-rock
- Americana
- Minimalism
- Post-psychedelic
- Drone rock
- Shitgaze
- Experimental rock
- Alternative rock
- DIY
“Twin Peaks`is” oli meeleolukas episood, kus kaks palgamõrvarit olmetüli käigus ühe suva jorsi poolt tänaval auklikuks lasti. Selle peale üks Mitchum`i vendadest – kes seda episoodi juhuslikult pealt nägid – ütles teisele, et mis paganama kohta me sattunud oleme!? Teine vend manitses seepeale, et saa aru – inimestel on stress. Äkki Lately Kind Of Yeah`i tüübil oli seda 16-loolist albumit (Vulpiano Records`i täke) tehes samuti depressioon – kõlab ju autentselt, kõlab ju hingestatult ning teisalt apaatselt; kahinad-sahinad ning ilmselgelt tuima pilgu saatel lauldud laulukesed (niipalju kui neid seal on) heidavad valgust võimalike destruktiivsete meeleolude esilekerkimisele ja olemasolule. See on nagu elutsüklite vaheldumise nentimine ja kirjeldamine inimese elus – kuni keegi nähtamatu sellele käe ette paneb. Närid tühjalt vaimu, ning selleks korraks siis kõik. LKOY puhul on vaimu närimine olnud viljakas – kui kümmekond korralikku albumit (sh eksperimentaalelektroonika-ämbient-albumid) on selle käigus maha saadud. Käesoleval lohistab ta kitarridega transgressiivseid mustreid, nihestatud keskkondi ning kummastavaid meeleolusid esile manades – nii lummavast Ameerika kitarriprimitivismist, kuulsusrikkast kodus salvestamise traditsioonist, tektoonilisest minimalismist kui “õige” muusika ja “korralike” produtseerimisvõtete põlgusest inspireerituna. Sitaks hea.
