Bandcamp
- Blues rock
- American Primitive Guitar
- Improvised music
- Delta blues
Pealkirjale vaatamata võlgneb GvM samavõrd Ameerika primitiivkitarr-liikumisele kui bluusile. Ta näikse olevat kuulanud küll ja küll John Fahey'it, Leo Kottket, ehk ka Robbie Bashot ning Bob Hadley'it. Samas ka nimetatud meeste poolt viljeletav (või viljeletud) stiil võlgneb niikuinii palju deltabluusile, seega üks edasiliikunud bluus kõik teatud mööndustega. Eksperimentaalsete taotlustega, sh vähemalt kõlaliselt kasutades prepareeritud instrumenti, zen-budistlikud puuted, vaadates samas tagasi Ameerika linnadest väljapoole jäävale elule mitmeid kümnendeid tagasi, püüdes tunnetada ja esile manada tollast aja- ja kohavaimu. Siin uuritakse instrumendi hingeelu, pinnitakse sellest võimalikult palju välja. Kitarr vingub meistri käes, joonistades kõiksugu kaari ning teisi kumerate trajektooridega helijooni. Omal ajal bluusimehed nimetasid omi instrumente naistenimedega (nt BB King nimetas oma kidrat Lucille'iks); säherdune intiimne tundlikkus on ka siin kenasti paigas. Käesolev on mõnusalt nurgeline -- see tähendab akordide pinguletõmbamist ning leevendamist -- just üleminekuhetkedel - ühest seisundist teise - tuleb see kõige vahedam essents esile. Muusikaline materjal võetakse lahti eri tahkudeks ning seejärel pannakse uuesti kokku. Sama ainet käsitletakse korraga mitmest küljest: meloodia killustub, rütm nihkub fookusest välja ning üksikud helid omandavad peaaegu kombatava kohalolu. Nii ei mõju album mitte niivõrd jutustusena kui helilise objektina, mille erinevad tahud kord va(r)juvad, kord kerkivad. Traditsioonilist vormi austatakse selle uutmisega -- läbi selle teadliku lõhkumise ja ümbermõtestamise. Nõrkuseks on osaliselt eelpoolkirjeldatust tulenev efemeersus ning struktuurne pinnapealsus -- sügavust võiks rohkem tekkida ning see võiks kaikuma jääda. 7.5 (7.0-8.0)
