MonoKraK/Archive
- Ambient techno
- Deep techno
- Electronic music
Me arvame kogu aeg midagi; ilmselgelt arvata on äge, kui äge see tegevus tegelikult on, ei oska me ise ka ära arvata. Arvustada mingit asja on keeruline ainuüksi seetõttu, et missugune meeleolu peaks kuulaja üle valitsema või ei ole sel üldse tähtsust -- või siis hoopis vastupidi: on tähtsust küll, et halva enesetunde korral peaks hea kuulamisobjekt tuju subjektil hoopis heaks muutma ning vastupidi. Teiseks arvustamine kahtlemata on mingil määral suhe artisti eelmistesse taiestesse, ning sõltuvalt artisti kavatsuslikkusest ning meelelaadist näiteks eksperimentaalmuusika puhul eeldame eelnevate ettevõtmiste edasi arendust. Või kas peaksime seda üldse eeldama? Ent tõsi on, et muusika ei saa üksnes jääda vormilise provokatsiooni tasandile pidama, kõike seda peab ikkagi toetama seestpoolt hoovav sügavus, veelgi parem kui selleks on müstiline keere, andes kuuldavale ka usutavuse ning toestiku. Alatihti (ja rõõmsa ootusega) naasen Floating Mind'i ehk Roberto Vitali muusika ning tema juhitava plaadifirma MonoKraK'i diskograafia manu; kuigi jah, ega tänapäeval teisi artiste peale tema enda seal enam ei figureeri; kahtlemata on sümpaatne, et šveitslane õnnistab kuulajaid kolmelooliste EP-dega, andes nõnda kriitikutele veelgi paremad kalibreerimisvahendid asjade õigeks mõõtmiseks ning väärtustamiseks. Ma algul ei olnud sellest taiesest kuigi vaimustuses -- tema eelmised andsid ruttu õige tunde ja taipamise. Ühel puhul mõistetav, kuivõrd ta tegeleb järjepidevate (mikroskoopiliste?) muudatustega albumilt albumile, ent teisalt hinnang jääb siiski hinnanguks ning tunne jääb tundmuseks. Siin on sügavust, ent see sügavus näikse pigem formaalne; säherdune, mis on valitud kusagilt helipangast, millele võõras keeles on peale kirjutatud "sügav"; mitte ise sünteesitud, mistõttu osaliselt iseloomustaksin taiest sõnaga "laisk". Ei saagi eeldada - oleks peaaegu mõeldamatu -, et muusika oleks klišeedest vaba -- peab tekkima analoogia ja suhestumine olemasoleva massiiviga, ning alles selle põhjal saab kujundada arusaama konkreetsest asjast; ei ole lõppkokkuvõttes paha, ent eelmised olid ärksamad ja huvitavamad. Kirjanikuhärra Tõnu Õnnepaluga ei saa nõustuda ühe protsendi määra osas - mida uus kirjandusteos (konkreetsel juhul muidugi muusikateos) peaks pakkuma -- ikka võiks pakkuda märksa enam -- sellisel juhul ilmselt ei ole mõtet paberit määrida, elektrit ning arvuti kõvaketast kulutada. RV igatahes on märksa edukam, kuivõrd nimilugu on piisavalt sügav -- ruum avardub, mida võimaldav sügavus on mitmevalentne ja -kihiline; muutudes sügavalt kosmiliseks, mis kahtlemata tõstab huvitavuse kolmandiku peale. 7.5 (7.0-8.5)
