Esiteks on mul suur rõõm teatada, et soliidset indiemuusikat (The Procedure Club, Molloy And His Band, Transvorder, The Human Elephant) väljastanud plaadifirma Scribble Kite on pärast rohkem kui aastast eemalolekut tagasi (Oh No Nuno! “Got Soul Go Fight”). Tõsi küll, seekord on leivad pandud ühte kappi teise Mehhikos plaadifirmaga Umor Rex. Ajalehele Postimees saadetud 2008. aasta parimate albumite edetabelis pärines mul paar asja ka SK diskograafiast. Selles nimistus olnuks kindlasti ka The New Drum`i omanimeline album, kui jõudnuks õigel ajal läbi kuulata.
Kalmar`ist pärit Pär Boughardt`i tuntakse ennekõike huvitava popduo Outmen ühe poolena. Aga jah, The New Drum tuli, nägi ja võitis (ning kahjuks ka kadus). 8 lugu keskmise pikkusega alla 2 minuti. Kuigi rootslase saundis on ka nullindate alul haibina lakke karanud 70ndate (proto) punk-rock`ist inspireeritud lackluster-popi elemente, lükkab ta selle ees magamistoa ukse kinni. Teisiti võib ka tema saundi nimetada revival`i negatsiooniks või ajastutruuks versiooniks. Ajastutruudus väljendub (totaalse või selle lähedase sünteesi) kontseptsioonis. Tänapäevane (pop)muusika on ju kõike haarata püüdev. Suuname korraks mõtted seesugustele liikumistele nagu New Weird America, soomlaste metsafolk või chillwave, ning asi ongi selge. Rootslane võtab DIY-esteetika, luues karvast, samas naturaalset helipilti, laseb voolata suurtel meloodiatel (The Frog, Electricity, The Ghost), põletades oma lihtsuses maha tõkked kuulaja ja enda vahel. Bourghardt ei ole popstaar – ta ei vaja klantsajakirju ega kõikvõimalikke skandaale/sööda etteheitmist, ta on kõigest muusik. Ta teps mitte ei häbene kõrvutada feedback`ilikku indu ja ballaade, odavate süntesaatorite rütme ning hämust kitarrisaundi, kasutada indie/lo-fi/ noise/elektroonika segustamise valemeid (Staden). Olla nii joviaalne kui mõtlik, varjutada kui särada.
Mis me siis saime kokku - alternatiivpopi erinevad paled , lo-fi, magamistoapop, mahepop, fuzz pop, DIY, elektroonika, müra. Mülgas ja taevas, dekadents ning eksperimentaalne foon. Vaevumärgatav irve asja man. Ühesõnaga - ei olegi seda nii vähe. Õigupoolest demonstreerib Pär Boughardt, kui vähe on tegelikult tarvis, et luua suurepärast muusikat. Oleks meie mandril rohkem seesuguseid artiste, kehtiksid tõesti Kraftwerk`i lauluread: Europa Endlos/Eleganz und Dekadenz/.
Kuula albumit siit
