Testicular Manslaughter on kalifornialane Dana Young, kuulunud ka Ariel Pink`i saatebändi koos Gary War`i, R Stevie Moore`i ning John Maus`iga. Mehe myspace`i lehte tšekates pole kahtlustki tema glämm- ja kosmopopi taotlustes ning püüdlustes olla visuaalselt veelgi ületrumpavam kui Ariel Pink ise. Kui album 2009. aasta esimesel poolel ilmus, andsin sellest muuhulgas teada ka Aivar Tõnsole, kes siiski üllitise headuses kahtles, teatades, et Pink´ile jääb see alla. Soovitasin ka Ki wa`le, kelle arvutis/lastfm`is keerles reliis mõnda aega. Mis iganes, 13-loolisel taiesel on ohtralt elemente, mille vahendusel triivib Young teadlikult Pink`ist eemale. Näituseks no wave`iliku teravakoelise kosmotroonilise ludilennuna. Teisalt raske bassimüdin iseteadlikult manifesteeriva vokaali all toob kohe meelde The Fall`i Mark E Smith`i ennast eksponeerivas kehastuses (eelkõige meenub "The Unutterable" (2000)). Või siis teises kohas sama meest vägagi meenutavad laisalt vonklevad tähe-sõnamoodustised ning deklamatsioonivõtted-varjundid. Ja tõepoolest, Manchester`i legend kuulubki tema suurimate mõjutajate hulka. Teisalt on siin ka koht suicide`ilikele electro punk-hüsteeriatele. Kalifornialane avab veel cyber electro-uksi ning flirdib efektse robopopiga. Ka 8-bitiseid puurivaid jurakaid-malakaid kuuldub siit-sealt üsna sageli, luues mulje taotuslikult lo-fi`likust ning irriteerivast heliuniversumist (nt Das Dick), mille tagant võib aimata ameeriklase laia irvet. Üks eristuvaid (kõrg)hetki on White Rabbit, valusalt lajatav electrobilly. Kaheldamatult üks võimas ja eneseteadlikult rahulolematu manifest on kogu see 53-minutiline reliis. Kui saaks, siis ilmselt äigaks ka teile jalaga või kuseks lahtise haava peale - see on 21. sajandi punkmuusika. Küllap siuke, millest mõtles hiljuti meie seast lahkunud Malcolm McLaren, kui ta algatas flirdi bitpop/chiptune-artistidega eelmise sajandi lõpul.
Kuula albumit siit
