2002. aastast tegutsenud Argentiina trio (Hèctor Pegullo, Ricardo Basaldua, Pablo Federico) mängib valdavalt instrumentaalset kitarrimuusikat jazz`i võtmes. 13 lugu 65 minuti sees. Vaikne kitarrinäppemuusika, nailonkeelte sünergia, neutraalsed motiivid, hillitsetud meeleolude vaheldumine mõõduka ning märkamatu improvisatsiooni saatel. Valdavalt kodanlik saalis-tunnustavalt-aplodeerimise muusika (vaimusilmas kangastuvad pildid krimpsus poose ja ilmeid manavatest muusikutest). Mõned vürtsikamad hetked eristuvad seetõttu selgemalt - nt Resolana või lõpetav kaver Madonna loost Material Girl (1985). Kui välja arvata viimatinimetatu, siis ülejäänud vokaalosad on hispaaniakeelsed joigumised (nt En esta soledad, De Madrugada). Siinkirjutaja lemmik on Demasiado cerca de tu sonrisa, kus kordusmotiiv vaheldub enniomorriconeliku teemaarenduse ja kergusega ning samuti keskmisest enam meelolu loovad Cuandombe ja We go to Pipinas (mariachi-motiivid). Nagu Brian Eno kord vihjas, et palju kitarrist ikka saab erinevaid helisid välja võluda (sellel on 6 keelt ning popinstrumentidest ilmselgelt võimsaim traditsioon). Kokkuvõttes võib nentida, et valdavalt omandab käesolev seesuguse klaaspärlimängu mõõtme, mis esmajoones oleks lahtimõtestamiseks mõeldud akustilise kitarri friikidele ja matemaatilistest skeemidest lugupidavaile kriitikuile (paberit ja tinti puudutab see kahtlemata rohkem kui aju emotiivseid punkte). See ei ole väga emo-muusika.
Kuula albumit siit
8.3
