Dave Tucker, Ricardo Tejero, Julian Bonequi Machinations of Joy (Audiotalaia)

David Tucker - kitarr ja elektroonika; Ricardo Tejero - saksofon ja klarnet; Julian Bonequi - trummid, vokaal ja elektroonika. Kolm staažikat ja tunnustatud muusikut, kelledest tuntuim on ilmselt Tucker, kes kuulunud klarnetimängijana 80ndate alul Manchester`i kultusbändi The Fall koosseisu (minialbum "The Slates" ning ülesastumised laividel).

Turmlevad vabas vormis improvisatsioonid, elektroonilised manipulatsioonid, vaiksemad ja maalilised jazz-numbrid/downbeat-sahinad. Nimilugu on meistriklass - sulnis intro kasvab väga ruttu üle free jazz`iks - kriipivaks, torkivaks ja trummeldavaks -, mida taamal toetab massiivne tume helisein. Kunagi ühes intervjuus Bobby Gillespie Primal Scream´ist rääkis Miles Davis`est kui punkmuusikust. Ning tal oli kuradima õigus - no kurat võtaks, mida muud veel see Miles`i muusika oli ja nimilugu ning album tervikuna on?! Kuigi trompet käesoleval albumil puudub, ei saa Miles`ist üle ega ümber. Eriti vaiksematel hetkedel, mis toob meelde ja meeltesse jazz-legendi koostöö Gil Evans`iga 60ndate lõpul. You Need This on järjekordne näide trio suurepärasest kokkumängust, kusjuures enim avaldab mõju kihtide "salakaval" nihestamine üksteise suhtes, kontrapunktid, progressioon ning dünaamilisus. Elektroonilised efektid on läbitöödeldud, eksaktselt suunatud - ei teki kordagi muljet sellest, nagu oleks see kuidagi täiteks seatud. Ning kui palju on ikka jazz-muusikat, seesugust, mida toestataks feedback`iga. Konstruktiivne kaootilisus.

Siinkirjutajale meenub, et kui Vaiko Eplik oma kaaskonnaga hakkas tegema ansamblit Koer, siis ta rääkis uuest projektist kui punkmuusikast jazz-meetodil (või oli see vastupidi). Enivei, reaalset katet tema jutul ei olnud - küllap see oligi keel õieli mõeldud -, seevastu siin see skeem töötab ideaalselt. Teiseks - The Fall vajaks hetkel hädasti Tucker`it (ning Scanlon`it ja Hanley`d), iseasi muidugi, kas Mark E Smith teda (neid) vajab. Kolmandaks - kas maailmas on veel seesuguseid teravaid ning piire mittetunnistavaid improkollektiive? Kindlasti soovitan kuulata Les Dix-Huit Secondes`it.

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Mentz

Mentz
Mentz
Myspace
Lastfm

HARGREAVES/NOYES/DUPLANT Malachi (Insubordinations)

Phil Hargreaves, Lee Noyes ning Bruno Duplant. Kolm muusikut, kellede sünniaastad algavad erinevate aastakümnetega, musitseerimas Prantsuse leibli Insubordinations raames. Inglane soleerib siin tenor-ning sopransaksofonil, uusmeremaalane trummidel ja perkussioonil ning prantslane kontrabassil. Muusikud, kelledest üks olla väidetavalt autodidakt, teine müraansambli taustaga ning kolmas punkmuusikast ning selle idee(de)st mõjutatud. Kogenud muusikud – kõigil kolmel on palju koostöid ning (ühiseid) albumeid seljataga. Näituseks ka pärast selle albumi ilmumist on Noyes`i ning Duplant`i koostöö jõudnud kahe albumi näol jätkuda.

Albumil "Malachi" domineerivad rütmi ning liikumist "prääksuvad" saksofonid, trummitaldrikud on vaevukuuldavalt kõlisemas ning akustilised bassihelid vahetevahel vahele saagimas. Seesugune muusika, õieti küll esitamisviis, on ennekõike nauditav visuaalses vormis - jälgitav kontserdisaalides. Albumi jaoks jääb see lahjaks (tõsi, hommikuti virgudes võib sellel muusikal rohkem mõju olla). Akustiline, hillitsetud improjazz kohati cool jazz`ilike elementidega. Muusika muutub õige pea etteaimatavaks. Institutsionaliseeritud improd. Improjazz žanrilises tähenduses. Kuigi albumil on 9 erinevat lugu, sumbub see kõik üheks pikaks looks (50 minutit). Järjestikuse kuulamiskorra ajal ähmastub mälupilt lõplikult. Korra pääsesid minu kaasabil sellesse helipilti skrätš-efektid (hip-hop video Youtube`ist) ning siis kõlas saund põnevalt. Viisakalt saalis istumise, koosistumisest rõõmu saamise ning kaasaplaksutamise muusika. Turvaline, nahka mitteärritav muusika. Kanoniseeritud sootsiumimuusika. Sellele vaatamata allutan albumi hinnangule.

Kuula albumit siit

7.1

Les Dix-Huit Secondes - Les Cahiers Des Improvisations - Premier Volume (Les Dix-Huit Secondes)

Selle Antonin Artaud`i avaldamata jäänud stsenaariumi järgi nime saanud projekti taga on sitsiillased (Carlo) Barbagallo ning Lucia Urgese. Mõned iseloomustused peategelaste kohta - Barbagallo on andekas eksperimentaalrokkar, kes on tasapisi maailmas kuulsust võitmas. Ta on muuhulgas jõudnud kitarrikeelde arranžeerida minimalismi isa Erik Satie tuntud teosed “Gymnopédies” ning “Gnossiennes” (“Barbagallo Plays Satie” 2009, Barbie Noja), liikunud psühh-folgi ja alternatiivkantri tolmu üleskeerutavatel radadel ("Grey/Lady", 2007, Barbie Noja), katsetanud värskelt õhkava alternatiivpopiga, mille mõjud pärinevad 60ndate-70ndate aastate psühhedeeliast ning päikesepopist ("Floppy Disk", 2009, Barbagallo) ning ka avangardistliku indie`ga ("Ego-God", 2007, Barbie Noja). Teisalt on ta ka osaline olnud paljudes kõrvalprojektides (Albanopower; Tempestine; Suzanne`Silver; La Petroliera) Seda meest võib suundumustelt, andekuselt ning produktiivsuselt vabalt võrrelda John McEntire`i ning Jim O`Rourke`iga. Euroopast? Võimalik, et Bert Vanden Berghe ning Erkki Hõbe. Sürakuusalane on väidetavalt ainult 24-aastane... . Teine pool, kaunis daam Lucia Urgese, oli osaline vähetuntud projektis Smoke On Tv.

Et siis Les Dix-Huit Secondes. Igaüks-loob-ise-vabalt-saundi põhimõtte realiseerimise instrumentaarium on laiahaardeline: kitarr, trompet, flööt, vokaal, meloodika, perkussioon, heliefektid, rüperaalid, klahvpillid-süntesaatorid, kõiksugu artefaktid, lelud, mikrofonid. Teadvusväljundid on leidnud vormi helide keeles, vabadustunne on kõnetamas loovuse muusasid, digitaal- ja analoogsaundid allumas elektroakustilistele modulatsioonidele. Stilistiliselt ulatub muusika free-jazz`ist, piipitavast elektroonikast, jazzrokilikest jämmivatest kitarripannoodest kuni cool jazz`ilike heiastuste ja abrassiivsete müraatakkideni. 42 minutit mitmekesist ning õnnestunud improvisatsiooni. Õige pea on sellele järge oodata. Ootan huviga.

Kuula albumit siit

8.7