OL Random Phrase (Error-Broadcast)

Plaadifirma Error-Broadcast kuulub ühte ritta seesuguste plaadifirmadega nagu Comfort Fit, Dusted Wax Kingdom, Fresh Poulp, Broque ning Deepindub, kellede meelishuviks on dub-elementide integreerimine klubimuusika rütmidesse. Moskoviit OL demonstreerib head klassi. Lühikeste träkkidega 6-osaline üllitis on täidetud atmosfäärilise house-muusika ning vilisevate filtritega, paksude dub-allhoovuste, kinemaatiliste rütmide, häälutuskatkete, minimeeritud kajaefektide, vinüülikrõbinate ja muudest kahinatega. Kanaliseeritud läbi efektiblokkide ning filtrite - kord intensiivsemas, kord nõrgemas võtmes. Neil hetkedel, kui venelane keerab ruumi juurde-intensiivsemaks, on huvitav täheldada, kuidas kõik pisidetailid äkitselt ergastuvad. Kokkuvõttes kõlab kupatus kui 24nda tunni muusika kusagil raadioeetris. Suitsune, piisavalt aegluupbiidine/downbeat; ka hüpnootiliselt lummav tänasel udusel hommikupoolikul. Väärt asi.

Kuula albumit siit

9.2

Dave Tucker, Ricardo Tejero, Julian Bonequi Machinations of Joy (Audiotalaia)

David Tucker - kitarr ja elektroonika; Ricardo Tejero - saksofon ja klarnet; Julian Bonequi - trummid, vokaal ja elektroonika. Kolm staažikat ja tunnustatud muusikut, kelledest tuntuim on ilmselt Tucker, kes kuulunud klarnetimängijana 80ndate alul Manchester`i kultusbändi The Fall koosseisu (minialbum "The Slates" ning ülesastumised laividel).

Turmlevad vabas vormis improvisatsioonid, elektroonilised manipulatsioonid, vaiksemad ja maalilised jazz-numbrid/downbeat-sahinad. Nimilugu on meistriklass - sulnis intro kasvab väga ruttu üle free jazz`iks - kriipivaks, torkivaks ja trummeldavaks -, mida taamal toetab massiivne tume helisein. Kunagi ühes intervjuus Bobby Gillespie Primal Scream´ist rääkis Miles Davis`est kui punkmuusikust. Ning tal oli kuradima õigus - no kurat võtaks, mida muud veel see Miles`i muusika oli ja nimilugu ning album tervikuna on?! Kuigi trompet käesoleval albumil puudub, ei saa Miles`ist üle ega ümber. Eriti vaiksematel hetkedel, mis toob meelde ja meeltesse jazz-legendi koostöö Gil Evans`iga 60ndate lõpul. You Need This on järjekordne näide trio suurepärasest kokkumängust, kusjuures enim avaldab mõju kihtide "salakaval" nihestamine üksteise suhtes, kontrapunktid, progressioon ning dünaamilisus. Elektroonilised efektid on läbitöödeldud, eksaktselt suunatud - ei teki kordagi muljet sellest, nagu oleks see kuidagi täiteks seatud. Ning kui palju on ikka jazz-muusikat, seesugust, mida toestataks feedback`iga. Konstruktiivne kaootilisus.

Siinkirjutajale meenub, et kui Vaiko Eplik oma kaaskonnaga hakkas tegema ansamblit Koer, siis ta rääkis uuest projektist kui punkmuusikast jazz-meetodil (või oli see vastupidi). Enivei, reaalset katet tema jutul ei olnud - küllap see oligi keel õieli mõeldud -, seevastu siin see skeem töötab ideaalselt. Teiseks - The Fall vajaks hetkel hädasti Tucker`it (ning Scanlon`it ja Hanley`d), iseasi muidugi, kas Mark E Smith teda (neid) vajab. Kolmandaks - kas maailmas on veel seesuguseid teravaid ning piire mittetunnistavaid improkollektiive? Kindlasti soovitan kuulata Les Dix-Huit Secondes`it.

Kuula albumit siit

9.8