20kbps
DIY Singer-songwriter Indie rock Americana Psychedelic Lo-fi Chillwave Synth-pop
Olles just lõpetanud The Maravines'i kuulamise, ning kuulates Adam Sigmund'i elik Origami Repetika kaheloolist väljalaset, tahaksin pealiskaudselt küsida, et kui palju võib esmapilgul ühte ja sama artisti järjest kuulata (pealegi mõlemad pärit samast osariigist)? Või siis -- kui palju pean ma Amerikaanat järjest kuulama? Õige vastus -- transgressiivset nihkega muusikat/Amerikaanat/indit/jne võib järjest kaua nautida! Piiridest üle nihkuv ja seejärel vedruna tagasi pendeldav muusika tekitab loomuldasa elutervet dünaamikat. Sütitab lootust ehk tunneli lõpus paistab ähmane tuluke nagu võib-olla tekitas sarnast lootusekübekest kuuluskaunis näitlejatar kaanepealisel. Adam on läbi paari aastakümne olnud ühelt poolt uhke indimees ja teisalt kompromissitu lo-fi/DIY-tüüp; kes ka siin 401 sekundi vältel paneb indipuritaanidele puid alla harmoonikat mängides ja kui eksinud trubaduur väntoreliga sügistormis sahisevaid sünte manades. Suupilliga süntesaatoripop ja parmupilliga chillwave -- kõlab hästi, onju? Võib ka teisiti tõlgendada -- parmud viljelevad chillwave'i ja prükkarid armastavad langeda süntpoppi, mille summutatud helid kerkivad läbi prügimäe lehkava loori. Kõrge ja madal segunevad esteet-pasteetpeade õuduseks meelierutavaks väljalaskeks. Dirty habit -- nagu kannab pealkirja novembris kahekümne aastaseks saav artisti esimene taies. Väljalaskeks tõepoolest -- lugesite õigesti! -- mitte väljaheiteks. Ei ole siin sadu tuhandeid magama pandud -- ilmselt vaevu saja dollariga on asi vähemalt sama hästi ära tehtud.
