Proc-Records
- Breakcore
- Electronic music
- Progressive electronic
- Kosmische Musik
- Electro pop
Kanadalase Yannick Houle ' 7-looline taies kuulutas üsna pea ühe peatüki -- netiplaadifirma Proc-Records'i lõppu. Aasta oli 2012, näiteks Modicum Of Silence ja Rack And Ruin olid just eelmistel aastatel uksed sulgenud (olen mõned nende leibelite üllitised arhiveerinud oma blogi leheküljel nimega [Rare albums]). Sündmused, mis laial skaalal eriti tõukeid ei tekitanud, ent kui võtta aluseks suur üllitiste arv neil saitidel, siis millelegi see ometi osundab. See tähendab tuhandeid tunde oma tundmuste ja ideede kirjeldamiseks muusikalise grammatika ja süntaksiga. Sageli taoliste netiplaadifirmade kadumisega kaovad võimalused neid enam kuulata juhul, kui sa ei ole helikandjat alla laadinud (ning lisaeeldusel, et seda teha oli võimalik üksnes plaadifirma koduleheküljel). Kuidagi õõvastav tunne läbib kuulajana sisemust -- meenub Sigmund Freud'i öeldu, et kui vaid teataks, kui ruttu elavad unustavad surnud, siis loobutaks elamast teistele mulje avaldamiseks. Montrèal'i produtsendi muusika kahtlemata kõneleb iseenda eest -- labürintjas ragisev elektropopp vaheldumas kiikamisega kosmosesse. Rohmakate molekulide kontsentratsiooni ja konfiguratsiooni mahendatakse väiksemate ja peenemate molekulide koondamisega teisse äärde. Mikrost saab makrokosmos -- ja vastupidi. Kiikamist kosmosesse võib mõista mitut moodi -- see, mida me näeme visuaalselt (k.a teleskoobi või kosmosesondide vahendusel), teine asi on, mida me ei näe -- mis pelgalt tekib meie ettekujutuses ja soovunelmates (see on inimlikust tahust palju olulisem -- ka religioosne ja metafüüsiline mõtlemine on selle järelm). Juba kustunud tähelt saabunud valgus segunemas subjekti mõttemolekulidega on ühelt poolt kujuteldamatu, ent teisalt vägagi reaalne -- mistõttu tasuks ka surnuid meeles pidada. Freud muidugi liialdas natuke -- muidugi mäletatakse surnuid, temast rääkimata. 8.0 (7.5-9.0)
