- Minimalism
- Avant-garde
- Conceptual
- Drone
- Experimentalism
- Microtonal
Kahest pikast kompositsioonist (esimene kestab 15.46 ning teine 16.12) koosnevat taiest on peetud Reich'i loomingus ärritavaks, kuna torkavat tahtlikult kuulaja närvilõpmeisse. Tõsi, olen sellega osaliselt nõus -- mäletan, et esmakuulamisel sugenes tõesti piinav rahutusttekitav tunne; ent järgmiste kordadega noodsamad nurgad muutusid ümaramaks, siiski esteetilist ja emotiivset mõju kaotamata. Reich plaanis algselt luua üllitise üksnes magnetlintidel kordusi mängides, ent otsustas ikkagi elava esituse kasuks -- lisaks mängivad Farfisa orelitel Philip Glass, Arthur “Art” Bixler Murphy ning Steve Chambers. Lisaks avaloos Jon Gibson raputab marakasid krambihoogudes mingit sorti lunastust lunivate oreliakordide taamal. Ilmselgelt see muusika ei ole vananenud -- viis, kuidas meistrid orelitel mängivad ning kiiruse ja faasipikkusega manipuleerivad, on jätkuvalt tunnetust avardav -- sõltumata ilmast, aastaajast ning ajavööndist. Ilmselge ei ole võib-olla see, et isegi tänapäeva tehnoloogilisi lahendusi rakendades ei pruugi saavutada niivõrd sujuvalt kramplikku tulemust. Iseenesest meetod muusika loomiseks on ju mehhaaniline -- ühe domineeriva akordi piires venitatakse helitoone, seeläbi luues võltsmulje improviseeritud muusikast. Reich ja kompanii on loonud itaallaste orelile eksperimentaalse oreooli, mida aastakümneid hiljem popmuusikamaailmas näiteks Pulp ja Stereolab mahendasid (ennekõike viimane püüdis oma esimestel albumitel käesolevast johtuvat teravat impulssi taasluua). Puhas nüüdisklassika ka viis aastakümmet hiljem. 9.0 (8.5-9.5)
