Blogiarhiiv

6/07/2020

Kroma – Siin kus lõpeb Maa (2014)


  • Kosmische Musik 
  • Electronic music
  • Progressive 
  • Space music 
  • Cosmic synth

Viimased uudised Minneapolise-nimelisest linnast Ameerikamaal edastavad, et osa rahvast ei taha enam politseid kui institutsiooni. Oleksime justkui jõudnud valgustatud seisundisse, kus ei oleks vaja ei politseid, kohtuvõimu ega valitsust. Robert Nozick'i klassikalises teoses "Anarhia, riik, utoopia" käiakse välja idee, et sarnaste huvidega inimesed võiksid koonduda kommuunidesse, kuid konfliktide vältimiseks erinevate kogukondade vahel tuleks palgata turvafirmad või mingi sarnane vahendav institutsioon. See peegeldab seda, et inimene on loodusest eemaldunud; konflikte ei suudeta loomuldasa isekeskis lahendada, erinevused on lepitamatuks kasvanud. Ma ei ole kindel, et inimkond oleks hetkel valmis jõuinstitutsioonidest loobuma; ei ole valmis, asemele tuleks üksnes rohkem vägivalda. Küsimus on eskapismis – kuidas põgeneda üksteise eest, kuidas vabaneda humanistlikust õudusest. Inimese kui olendi loomuse ja kui isendi ilu esilekerkimiseks oleks ideaalis vaja olukorda, kus tsivilisatsioon hukkuks ja inimene loodusliku liigina võiks tuhandetes kordades vähem asustada Põhja-Ameerika ja Aasia põhja- ja lõunaosa, Ida-Aafrika murranguala, Amazonase vihmametsa, Mikroneesia ja Paapua paradiislikke kaldaid. Alasid, kus oldaks vastamisi ülekaaluka looduse stiihia ja iluga, mis ühelt poolt annab loodusele võimaluse ja teisalt sunnib inimest keskenduma olulisele, mitte tegelema seinast-seina lolluste ja puudustega (majandusnäitajad, lõputu võlaorjus, tööpuudus, nipsasjade ihaldamine, (kontseptuaalne) ülemõtlemine, ühte ideoloogilisse sohu vajumine ja (ideoloogilised) sõjad, saastatus, drastilised meeleolukõikumised, enesetapud, upsakas egoism, sookvoodid- ja neutraalsus, rassiprobleemid, silmakirjalikkus, vähemused ja põgenikeprobleemid jne). Teisisõnu, kui suudame end kõigest sellest piisavalt distantseerida ja selge pilguga hinnata, siis võime südamerahuga tõdeda, et elame hiiglaslikus vaimuhaiglas. Eksistentsiaalses mõttes – suhestatuna loodusega – on käesolev olukord kõigest agoonia pikendamine. Inimene kui loomaliik peaks lähenema loodusele, peaks muutuma loomalikuks-loomulikuks. Teine võimalus oleks kosmosesse põgenemine, aga seda võimalust ei ole ega tule – mis kuidagi ei korreleeru piletihulga ja -hinnaga, mida Elon Musk'il on õnnestunud ullikestele miljonite eest maha müüa. Märgatavalt odavama ja käegakatsutavama kosmosereisi saab hankida Antti Turpi ehk Kroma muusika vahendusel, mille pealkirjad viitavad varasematele põgenemistele (nt Lem'i "Solaris", Verne'i "20 000 ljööd vee all"). Ainuüksi plaadifirma Trash Can Dance poolt üllitatud kassettväljaande kaas teeb südame soojaks – Mirabilia raamatusarja stiilis kujundatud skafandris eskapist jälgimas ekraanilt iludust nimega Maa. Kõrvuti leibelikaaslaste Trent Hawkins'i ja Day Of The Triangle'iga on Kroma korralikult panustanud teadvuse avardumisse ja puhastumisse-korrastamisse. Tõepoolest, sõna "kosmos" ja ka sõna "kosmeetika" pärinevad etümoloogiliselt ühest ja samast kreekakeelsest sõnast "kónsmos", mis osutab korrastatusele või korda tegemisele. Atmosfääriline korrastatus, mida hoiavad alal pulseerivad (analoog)süntesaatori rütmid ja kaunistavad sünteetilised arengud ülakihtides ja eemal/kaugustes. Hea on olla kosmoses, veel parem lokaalselt kodus. Vaimselt ja füüsiliselt terves kodus.