Trash Can Dance
- Ambient
- Avant-garde
- Improvised music
- Neofolk
- Abstract
- Acousmatic music
- Experimentalism
Nii mõnegi metallprojekti osaline Anti Lillak on loonud kolmeloolise taiese, kus muusika on kurblik ja kaeblik, taktitundeline ja mõneti lakooniline, tühjusest ja selle täitumisest, olematuse ja tekkimise dünaamikast toituv. Eimiski ja miski vahelist valendikku visualiseerimas. Virtuaalset visualiseerimas. Mõtlesin projektinimega 1695 seoses konkreetsele aastaarvule, mis varauusaegsel perioodil Eesti- ja Liivimaal toimus. Ennekõike laastas siis maru näljahäda, mis suretas iga viienda elaniku. Esines kannibalismi, inimesed surid massiliselt nälga, söödi paljut, mis kätte juhtus (sh puukoort, õlgi ja sõnnikut). Düsenteeria ja kõhutüüfus võtsid oma. Kuulates Lillaku muusikat võiks teda ette kujutada leviteerimas Maarjamaa kohal, pastelsed kidraakordid aeglases tempos kaastundlikult paitamas surnute leegioneid, kes sulaperioodil lume vallast kraavides, teedel ja põldudel vabanesid. Kurvameelsus on tüüne ja ülendav, ka siis, kui kitarrinoodid muutuvad, sulades abstraktseks ruumivõnkeks (millesse on kätketud väga huvitavat ruumiakustikat ning taandatud helisid. Samas ka ei kao kuulajast tunne meisterlikult loodud improvisatoorsest muusikast). 7.5 (7.0-8.5)
