Bandcamp/Trash Can Dance
Noise rock Avant-rock Progressive electronic Neo-psychedelia Kosmische Musik Experimental rock Electronic Neo-psychedelia Freeformfreakout Space rock Improvised music
Eesti mürarokil läheb ilmselgelt kenasti -- Zahir jätkuvalt tegutseb ning sel aastal ilmusid albumid nii Fake Area Code'il kui hiljuti Other Eyes'il. FAC'i teine (muusikakriitikute klišee on, et raske) album jätkab müramist rohmakate (aju)kaablite ja lootusetult sassi läinud efektiplokkide vahel. Ikka vokaal, süntesaatorid ning trummid tekitamas toorest psühhedeeliat, milles on nii pinget, ängi, viha; ning lõppeks toimub vabanemine. Toorest liha tarbinud budist palveid ladumas. Või siis ümber pööratuna -- näiteks teise loo alguses, mis kõlab Klaus Schulze, Ash Ra Tempel'i kui Tangerine Dream'i valdustesse sisse murdmisena; et sealt hakata edasi tembutama nii vokaali, trumme kui elektroonikat keeristeks keerates. Sealses labürintjas ruumis leiab igaüks endale oma nurgakese. Mingil hetkel hakkavad tektoonilised sündibassid kogu kupatust hüpitama -- noh, hea ja halva tundmise kaev variseks maa sisse. Lõpulugu prääksub-vigiseb-tuuseldab kui ahvikäpp orki turjal. Ei viitsi enam punne albumitele lisada, aga see on kindlasti üks selle aasta rokialbumeid.
