Trash Can Dance/Bandcamp
- Downtempo
- Dub
- Electronic music
- Breaks
- Big Beat
- Jungle
Brasiilia tähendab maailma suurima jõe ja vihmametsa asukohta, kus külastajat jõllitavad tuhanded silmapaarid, keda ise heal juhul märkad vilksamisi. Nad on valmis sind ründama, sind ära konsumeerima. See on koht, kus võid märkamatult ära eksida. Erinevalt päris elulisest olukorrast ootan alati, et mõni kunstiline taies -- ennekõike muusika -- võiks mind ära eksitada. Eesti rahvapärimuses on ka taoline metsavaim esindatud (lõuna murretes kõlab see veelgi lahedamalt -- "essütaja"). Muusikaliselt jõudis näiteks Tont oma esimese kümne üllitisega selleks reinkarneeruda -- Siim Kuusemäe muusikas oli seda fluidumit ja kergust, seda teispoolsusse kaldumist ja isegi lunastust algallikasse lahustumisel. See on midagi sellist, mida sa koged sügavas unes justkui kõige valusamatest alateadvuskihtidest selguseni jõudmisel. Ärkad üles, ning näiteks armastus, kellest oled rumaluse tõttu lahku läinud, kes kaob su käte vahelt kui Eurydike; või oled muusikapoes ning kuuled imaginaarset ideaalpopi albumit, kuid see libiseb su näppude vahelt (minu puhul kangastus My Bloody Valentine'i EP; aga ka anonüümseks jäänud Eesti artisti ebamaine laiv. Mulle tundub, et Laurel 2 püüab sellel 12-loolisel taiesel samast mõistestikust kasu lõigata. Eks ta lõikabki edukalt -- troopilisest palavikust nakatunud valdavalt madalsageduslikud biidid häälutuste saatel loodust ja lootust esile manamas. Kui see album oleks loodud näiteks aastal 1982, annaksin 11/10 -- praegu vähem. Keegi urineerib vahelehel -- nojah, vähemalt taipu on, et ei tee seda Amazonas'e voogudes. Lisan parimate albumite edetabelisse AD 2024. 8.0 (7.5-8.5)
