Rack And Ruin/Rate Your Music
- DIY
- Organcore
- Synth-pop
- Singer-songwriter
- Electronic
- Bedroom pop
- Lo-fi
- Drone pop
- Indietronica
Ma kirjutasin esmakordselt sellest taiesest siis, kui see ilmus üsna pea pärast seda pillid kotti pannud Rack And Ruin Records'i all. Ei hinda ka seda enam nii kõrgelt (aga kokkuvõttes kõrgelt ikka!) -- õnneks nostalgiat ei ole ning sellel ei ole ka mõtet. Ei ole paremaid-halvemaid aegu, on vaid hetk, kus viibime praegu. Ka link albumi legaalseks allalaadimiseks on kadunud (aga leidsin ühe kohusetundliku kasutaja RYM-s, kes on kõigi albumite lingid taastanud -- seega jagan seda). Kunagi üleval olnud plaadifirma lehel kohatud kirjeldus "Cody England USA-st" kõlab kahtlemata intrigeerivalt, kas pole? Muide, mäletan, et ka 90ndate Eesti indiuhkuse ansambli Dallas nime üle tehti ka nalja ("Dallas Tallinnast"). Arkansases elavat muusikut kirjeldati aga kui "osalise tööajaga raamatukoguhoidja abi ja täiskohaga loomeinimest", mis tegelikult ütleb palju tema pühendumuse kohta loomingulisele protsessile. Ta debüteeris sel aastal, olles seni välja andnud kaks albumit. Debüütalbum "The Metal Band Hamburger Land" näitas tema armastust minimalistliku laulukirjutamise vastu, tehes seda sügavalt armunud laulusõnade ja mälestuste kibemagusate nippidega. Ometi oli tema avaalbumi kontseptsioon pisut liiga habras ja lõtv, kus selle osad olid üksteisest eraldatud, kõlades kohati nagu jõululaulude komplekt lo-fi publikule. Kõne all olev järg on palju paremini komponeerirud muljetavaldavaks toodanguks, mängides odavate, kuid suurepäraste efektidega täidetud Casio süntesaatoritega (mul endal näituseks on kodus esimese seeria näide, nimelt Casio Tonebank SA-1, mis sai ostetud 300 EEK/ca 25 USD eest ja mida on viimased 10 aastat korralikult lihvitud) ja ka koduoreli GEM H-400-ga. Tema soe, unenäoline hääl loob palju suurepäraseid resonantse mahedate orelidroonhelide ja aeglase/keskmise/kiire tempoga programmeeritud helidega. Mulksuv happeelektroonika on osa nii rütmist kui harmooniast. Olles kohati tõsine, kohati kurb ning kohati naljakas, on ainsaks "nõrkuseks" fakt, et plaat on tõesti lühike (viis lugu mahuvad kümnesse minutisse). Hingesugulaste otsinguil võib Cody England'i lähenemist siiski võrrelda tema koduplaadifirma esteetikaga, mille üldistatud kõlal on palju ühiseid juuri The Russian Futurists'iga, magamistoamuusika pioneeridega, Betelmire'iga, Origami Repetika'ga ja Beach House'i harmooniatesse uppunud klahvpillidroonidel juhitava esteetilise valikuga. Tõepoolest, väga väärt meenutus minevikust, andes tunnistust sellest, et n-ö lihtrahva seast võib tulla üleelusuuruses pärle. Ikkagi nostalgia tuleb sisse ning punktid jäävad samale tasandile. 9.0 (8.5-9.5)
