Sinewave
- Indie rock
- DIY
- Alternative rock
- Shoegazing
- Psychedelic
- Dream pop
Edgar Allan Poe väitis, et kannatused tulenevad ihaldamisest, ihast ja klammerdumisest. Muusikas ja kunstis üldisemalt on seda klammerdumist ja ihaldamist vaja, et instrumentaalsele kehandile liha anda. Brasiilias on igati tõsiseltvõetavad muusikaskeened -- nii oma algupärased kui teistest riikidest alguse saanud; millest johtuvalt tuleb näiteks indimuusikat nii nii-öelda puhtal kujul kui ka sünkretistlikku. Ei ütleks, et see 6-looline taies paneks intellektuaaalseid ja intelligibiilseid võimeid eriti proovile. Mõni kriitilisema laadiga kuulaja võib öelda, et oleks ju võinud anda rohkem mitmekesisuse pillerkaarile järele või kaevuda sügavamale, minna põlema, et eristuda selles tohutus üleilmses kitarrimuusikamassis. Siin valdavalt uneleva alatooniga albumil on ka maneerlikke kingapõrnitsuslikke elemente, ent õige kingapõrnitsemine on ennekõike transgressiivne žanr (nagu käilakujud MBV ja Slowdive on endid elujõulisena tõestanud ning siiamaani väga erinevaid stiile mõjutades). Või siis teisalt -- unelev pool (milles süntesaatorite roll on märksa suurem), mis pidanuks olema maksimaalselt minimeeritud, et paljastada instrumentaalsele kasinusele vaatamata hinge ilu- ja murevaod nagu seda ideaalselt väljendas Boston'i trio Galaxie 500. Teisalt on jõulupühad, ning siia aega sobitub see hästi -- äkki peakski selle järgmisteks aastateks sildistama jõulumuusikaalbumina. Ka mürarohke(ma)d kingapõrnitsuslikud lood "Jolenne" ja "To Hank" sobituvad väikse vürtsina sellesse skeemi.
