Just Not Normal/Archive
- Post-rock
- Improvised music
- Electronic
- Art rock
- Ambient rock
Poeesia ja argifilosoofia kullatükk Charles Bukowski on öelnud, et ta ei tea, kui palju õlut on tarbinud selleks, et elu läheks paremaks. Kas muusika puhul läheb midagi paremaks? Kas muusika muutub ajapikku paremaks? Kas peab muutuma paremaks üleüldse? Või mõistetakse paremuse all hoopis muutumist? Pigem on see seotud inimlikku informatsioonipanga piiratusega - võib-olla kõige erudeeritumad muusikakriitikud - nagu näiteks Piero Scaruffi ja Simon Reynolds - võiksid teatud objektiivsusele pretenteerida. Aga ma ei ole kindel, et nad kõike kogetut õigesti mäletavad. Õigesti mäletamine eeldab uuesti kogemist, mis omakorda eeldab vaba aja olemasolu, mis teatavasti on vägagi piiratud ressurss. Oletan, et osaliselt sellest johtuvalt ning kontseptuaalsest eelarvamusest lähtuvalt väänatakse isiklikku arusaama kuulamiskogemusest. Eile täheldasin, et üks kohalik indirokkartist teritas hambaid sensatsioonilise Kanada tandemi Angine de Poitrine'i kallal -- millel olevat originaalsuse vaatevinklist vajakajäämisi. See paraku on mittemidagiütlev hõige, kuivõrd kõik on subjektiivne ning teisalt minnes tagasi arvustuse esimeses pooles esitatud informatsiooni paratamatu piiratuseni. Siinkirjutaja arvates kanadalased teevad seda mõnusalt iroonilises võtmes -- andes nende muusikale õige meki manu. Täpselt sama võib ka väita käesoleva kahest pikast kompositsioonist koosneva muusika kohta. Siin on küllalt varasemast tuttavlikku, ent kindlasti võib öelda, et keegi enne seda ei ole sellesse jõkke astunud (vähemalt sellal, kui seda tegi käesolev artist). Postrokilik virvendus, mis samas trotsib tavapärast ettekujutust nimetatud žanrist. Nii selle kui ka teiste stiilide laialivalguvus osutab eelpoolkirjeldatud piiratustele ning informatsiooni valikulisusele. Kuulen siin ka orientaalseid, samshalabilikke vibratsioone -- kitarridel esile manatud atmosfäärilised akordid ning ühes teises kohas kergelt kummituslikud inimhääled sulni elektroonilise fooni taustal tõmbavad asja käima. Kõik see on episoodiline, kuivõrd liigutakse edasi-tagasi, vahel venides kummipaelana, vahel kergelt põrgates ja kaldudes siia-sinna. Plaadifirmaks on Just Not Normal, mis on andnud välja väga eripärast muusikat nii artistide kui sellest johtuvalt ka albumite lõikes. Kindlasti on see muusika mõjutatud robertfrippilikust kitarrikäsitlusest, kuivõrd improvisatoorne voolavus on kindlasti Briti kidraheerose teene. Aga flegmaatilisus ilmneb nende elementide kiigutamises ning episoodidega manipuleerimises, mistõttu lõpuni rahuldatuse tunne ei täitu paraku albumi lõppedes. Mõistan, et mäng käib ka kuuldava ja kuuldamatu, pimeduse ja kuuvalguse delikaatsel piirialal. Siinne muusika ei nõua tähelepanu valjuse, vaid usaldusega -- eeldades, et kuulaja on valmis vooluga kaasa minema. Just seetõttu mõjub album pigem meeleolu kui sündmusena. Kuigi jääb veidi uina-muinaks, on kokkuvõtvalt siiski väärt kuulamisega tegu. (Ennekõike lugu "Beside Open Waters"). 7.5 (6.5-8.5)
