Hetkel on käimas tundemöllud Devendra Banhart`i uue albumi ümber – kas metsjeesus reetis oma vanad ideaalid või mitte? Tõtt-öelda “reetis” Devendra oma ideaalid juba eelmisel albumil. Iseenesest kunstniku puhul rääkida mingisugusest ideaalide reetmisest on lihtlabane jura – kunstnik peabki liikumises, muutumises olema. Mis siis veel motiveeriks muusikut jätkama? Päevast-päeva, aastast-aastasse sama asja treimine? Kuulajatele sümpatiseerimine on juba teine asi. Tõsi, ka mulle meeldisid Banhart`i esimesed albumid märksa enam – tema primitiivsetes salvestustes oli konkreetseid hetkejäädvustusi, mis hiljem helitöötluse käigus tahes-tahtmata kaduma läksid. Muusika kisti alasti, ning sealt ei paistnudki enam eriti midagi välja. Lintidest ning odavatest mikritest tekkinud sahin-pahin oli omaette instrument, tekitades vaat et olulisima helisentimenti.
Instytut Zgrzytuff`i taga on kaks muusikut, kes varjuvad pseudonüümide kraj beztrwogi ning marker taha (kummagi tegelase diskograafias on mitu märki maha pandud). Uue projekti muusika sündis spontaanselt, ilma igasuguse kava ning plaanimiseta. Ausalt öeldes jättis avakuulamine nadi mulje. Tõsi, iga järgmise kuulamiskorraga sai järjest kenamini poolakate helimustriga kohanetud. Domineerib minimalistlik, bluesilik kitarriliin, kuhu on aeg-ajalt kätketud ka digitaalset tolmu ning isegi raadiolaineid ja toonide genereerimist-võimendamist. Mittehermeetiline kõlapilt. Ähmaselt kõlav vokaal on esindatud ainult ühes loos, üksnes rõhutamaks käesoleva albumi omapära. Eksperimentaalne (anti-)blues.
Kuula albumit siit
8.3
