Muusikaajalool on kombeks oma kadunud poegi-tütreid kunati tulevikus ilmavalgele tõsta. Muusika vallas toimub tahes-tahtmata varasemate fenomenidega tugevam sidestumine kui inimühiskonnas, kus enamus esivanematest on lihtsalt üks haihtunud umbmäärane abstraktne mass. Miks? Sest et muusikanähtused on eesmärk omaette, kuid inimkonna ülesandeks on täita ajaloolise tööriista rolli. Olete kindlad, et teie kondid jäävad pärast paarsaja aastast vedelemist maapõues buldooserist või kopa raudsest puudutusest purustamata? Muidugi, ajaloolises protsessis suurimad panustajad jäävad sellest harilikult puutumata. Võtke või jätke, aga see on panuste hindamise kriteerium. Ma ei tea, kuidas minu morbiidse jutu mõte võib inimlikus plaanis puudutada Phil Reavis`t, kuid fakt on, et see Indiana osariigist Muncie`st pärit mees on kohalikku põrandaalusesse muusikaskeenesse tugevasti panustanud. 80ndatel mängis ta seesugustes kollektiivides nagu Guano Brothers, Sign Language, Mad Hatters, The Atomic Butterfly, Soul Celtics jt. Nimetatud bände ning lugematul hulgal teisi rühmitusi – millest tuntuimad olid Chemotherapy, Latent Chaos, Suedetones ning The Convertibles - ühendas tiirlemine kohaliku underground-tuiksoone Bob Chaos Records`i ümber. Nimetatud plaadifirma tegutses aastatel 84-88 ning andis selle aja jooksul välja umbes 30 kassettalbumit. Seda veidra muusika plaadifirmat on kirjeldatud kui “omast ajast eest olnut” või “omal ajal vales kohas olnut”. Plaadifirma kodulehekülg võimaldab lahkelt kogu diskograafiale kõrva peale heita. Tehke seda!
35-looline “Reagan`i aastad” annab ilmekalt aimu valitsenud cutting edge-tendentsidest. Kuigi albumi esimene kolmandiku helipilt põhineb bluusi ning delta bluusi nurgakividel, jääb helipilt siiski kaugele nimetatud žanrite (pop)keskest. Helid langevad sisekaemustesse – enamasti see ei ole harmooniline protsess. Kramplikku tõmblemist on igas noodis tunda. Mees ning tema kriipiv elektrikitarr. Albumi ülejäänud osa järgib USA indie-muusika parimaid traditsioone. Tegelikult loob seda - loomulikult ning paratamatult - teatud mõjujoonte kaudu. I`m Gigglin` hulgub Jon Spencer Blues Explosion`i mängumail, Scooter meenutab akustilist versiooni Sonic Youth`ist, ning Delicatessing rokib Tim Toe meloodia järgi. Lugu Giggle Box ning Chicken värbavad ka dadaistlikke elemente – puhtakujuline avangard(ism), West of Here loob kaost psühhedeelse ning fluiidse flöödimängu abil, meenutades oma ebakonventsionaalsuselt, kompromissituselt ning skisoidsuselt Sun City Girls`i. Star Trek ning Good Riddance on destruktiivsed anti-kitarrimuusika manifestid. Lood 25-31 kannavad alapealkirja Trust Us – ehk siis versioone Captain Beefheart`i loost, mis võimaldab Phil Reavis`el näidata end ruumilise kõlapildi kaudu. Selle albumiga väärib Phil Reavis kindlasti kohta Põhja-Ameerika ekstsentriliste laulukirjutajate panteonil kõrvuti John Fahey, Robbie Basho, Jandek`i, Bill Callahan`i või Vic Chesnutt`iga. Tema kohta geenius lausuda ei ole vähimalgi määral liialdus. Oma ning kordumatu käekirjaga muusik. God bless you, man!
Kuula albumit siit
