pan y rosas discos/Bandcamp
- Free jazz
- Avant-jazz
- Experimentalism
- Improvised music
- Avant-blues
- Hard bop
- Post-bop
- Improvised noise
Alexis Perepelycia (elektroonika), Luis Conde (altsaksofon) ning Ramiro Molina (elektrikitarr) doseerivad ekstaasi mõõdetud täpsusega, alustades hillitsetult, liikudes ning lisades kihte ja mustreid intensiivsemas tempos. Tundub, et selle tormilise (ratsionaliseeritud protsess loomulikult!) jätsu kehandi all roomab bluusi laama tänu Ramiro Molina slide-kitarri manipulatsioonidele. Hea muusika eelduseks on instinktide olemasolu, st nälg midagi ise ära teha, omada usku ja elujõudu. Õppida ja kogeda seda, mida veel pole suudetud teha. See on sageli põhjuseks, miks paljudel ansamblitel ja artistidel on esimesed albumid kõige elujõulisemad. Kui valida elujõu ja rafineerituse vahel, siis valiksin esimese. Seda 13-loolist taiest kuulates - neid leidlikke helilahendusi, intensiivseid sõna otseses mõttes raskusjõu all ägavaid kooskõlasid ja siis stiihiliselt üksteisest (osaliselt) lahtimurdvaid osiseid nautides - elab trios müüt jätsu jätkuvast väljendusrikkusest ja uute territooriumite koloniseerimisest. Meeste mängus on pinge, pillide helid lähenevad ja suubuvad üksteisesse. See on ühtse löögirusikana sellesinatse jätsu müüdi rafineerimine. 8.5/10
