Dawn of Darkness
- New Age
- Progressive electronic
- Art rock
- Electronic
- Ambient rock
- Organic electronica
- Progressive rock
See album on kummardus ajale, mil elektrooniline muusika püüdis korraga olla nii transtsendentne kui ka kergemat kuulamiskogemust pakkuv. Siin sulanduvad 70ndate lõpu ja 80ndate alguse New Age’i mõjud pehme progressiiv- ja kunstroki esteetikaga, moodustades tervikliku, sujuvalt voolava helimaastiku; parimatel hetkedel joondudes tangerinedreamiliku ruumielektroonikaga. Helipilt on täis helendavaid sünteetilisi akorde, mis ei häbene 80ndate juustusust. Mõnes loos kerkivad esile õhulised robertfrippilikud kitarrikäigud, mis ei pooseta, ent lisavad tervikusse särtsu. Täpsemalt kitarriroll on pigem õhuline ja impressionistlik -- need ei ole rokilikud rifid ega ka jätsulikud elemendid, vaid pigem kunstroki esteetikast lähtuvad laiendused. Albumi helikeel on läbimõeldult terviklik, vältides liigset eksperimentaalsust. Oluline ei ole mitte ekstreemsuste otsimine, vaid ühtse atmosfääri hoidmine. Isegi kui mõned meloodiad võivad olla ettearvatavad, on nende mõju justnimelt selles, et nad kinnistavad kuulaja meeleolu. Olles ühtlasi ka kosmiline tähendab see, et ruum on korrastatud, st korrapärane ehk kosmeetiline. Kosmos on kosm(eet)iline. Mis samas ei tähenda, et eksperimentaalsemaid hetki üldse siin ei oleks -- lihtsalt jäädes eelpoolmainitud kontseptsiooni varju on see edukas taktika jagada asjad seesugusesse proportsiooni (Sakuraku-nimelises kompositsioonis esitletakse abstraktseid helindeid ja antiemotiivset lähenemist. "Blossom - A Title Screen" jahmatab keskaegse flööti soleerimisega mahedate loodushelide keerises). Kokkuvõtvalt ei ole see revolutsiooniline kuulamine, aga pole ka pealiskaudne nostalgia. Pigem on see hoolikalt kureeritud pilguheit minevikku -- ajastusse, kus muusika võis olla korraga nii õrn kui suursugune, nii rahustav kui ka elevust tekitav. Artist ei suru peale, vaid loob ruumi. Iga kuulamisega album avardub millekski suuremaks ja kvaliteetsemaks. 8.0 (7.5-8.5)
