FatCat
- Art pop
- Experimental pop
- Electronic
- Ambient pop
- Indietronica
- Avant-pop
- Glitch-pop
- Plinkerpop
Kes vaatab sissepoole, see unistab; kes vaatab väljapoole, see ärkab. Islandi uhkuse Múm'i teine album teeb mõlemat korraga -- ning dünaamiliselt ka tagurpidi. "Finally We Are No One" (islandi keeles "Loksins erum við engin" on üllitis, mis vaarub pealtnäha ebakindlas seisundis, kuid just see ebakindlus vähendab imelikul kombel eraldatust ülejäänud maailmast. Vastupidi: mida enam islandlased kahtlevad ja hõljuvad, seda tugevamaks kasvab sugulustunne kõigega. Kahtlus ei lõhu siin, vaid soodustab ühtsust. Enesekindlus seevastu kitsendab taju ja piirab ühenduse ulatust -- justkui teadlikkus iseendast oleks juba piirav filter. Albumi unistamine ja iha on tegelikult puudumine ja teadmatus. See on ihalemine paksude burboonvärvi kardinatega varjatud toas, kus nahast diivanid ja ornamentikast rikas mööbel loovad intiimse, peaaegu salajase õhkkonna. Mis seal toas toimub, jääb alati poolikuks aimduseks. Ja vastassuunas - väljaspool - seisab arusaamade kokkulangematus: laine ei saa muutuda ookeaniks, sest ta juba on ookean. Küsimus ei ole muutumises, vaid horisontide kitsendamises (kas tahtlikult või mitte -- see ei olegi oluline). Samamoodi ei jõua „mina“ kunagi teadlikkuseni, sest „mina“ on juba valmis eelhoolitsetud teadlikkusena -- osana inditeadlikkusest, millele aluse panid My Bloody Valentine, Sonic Boom, Stereolab, Medicine, Tortoise, The High Llamas ja Slowdive (ennekõike „5 EP“ ning „Pygmalion“) ning mida viimistlesid veelgi Mouse On Mars, To Rococo Rot, Kreidler, Hood ja Piano Magic. múm ei kopeeri neid, vaid nebde kõverust külvates lõikab kumerust teistsugustel sagedustel. "Finally We Are No One" ei ole lihtsalt album, vaid seisund, kus unistus ja ärkamine, sisse- ja väljavaatamine, "mina" ja kõik muu sulavad ühte ilma selge piirita. See on plaat, mis ei anna vastuseid, vaid lahustab probleeme nii õrnalt, suisa märkamata, millal saad osaks millestki suuremast ja monumentaalsemast. Võrreldes kaks ja pool aastat varem ilmunud debüütalbumiga "Yesterday Was Dramatic – Today Is OK" on bänd kasvatanud liha ning kihte, katmaks algusotsa pigem luitunud konfiguratsioone. Ning lõpetuseks -- albumi pealkiri resoneerub The Smiths'i loo "Pretty Girls Make Graves" keskse stroofiga: /give in to lust, give up to lust, oh heaven knows we'll soon be dust.../. 8.5 (7.5-9.0)
