Jamendo
- Shoegazing
- Indie dance
- Alternative rock
- Neo-psychedelia
- Baggy
- Indie rock
- Noise pop
- Alternative dance
Prantsuse bänd Waxdoll püüdis siinkirjutaja tähelepanu 4-loolise taiesega "Never Stop" (1996). Kaunid meloodiad ning lummavad harmoonia-allhoovused, mis tõusid esile kidrapopi mürasest vahust. Müra kas integreeriti harmooniatesse või lõigati sellest läbi kõlavate ja eepiliste meloodiatega. Ühesõnaga, kaasahaarav laulukirjutamine kitarri ülistamise saatel, milles elektriseeritud hämu ja tagasisidestatud, ent kontrollitud kaose kasutamine mitte ainult ei loonud fooni, vaid oli võimendavaks platsdarmiks (pop)muusika eelpoolmainitud kahele fenomenile. Kahtlemata on see jalavarje põrnitsev popkunst, ent eristavaks jooneks on tõik, et vokaal on selgelt esile tõstetud -- sõnad on mõistetavad, intonatsiooni väändehetked on jälgitavad. Käesoleval 3-loolisel seevastu on klahvpillide happelist mulksumist ja tantsulist vibratsiooni rohkem -- orelid vilisevad-vilistavad paksu kidramüra sees. Tihe, hägune ja dissonantne on see segu, mida ankurdab justnimelt selgepiiriline laul. Loos "Here She Comes" on tunda The Stranglers'i mõju -- ühelt poolt esiletungiv klahvpillisaund, ent teisalt vokaalist kostuv läbi prantslaslik deklameerimine (element, mis oli Briti bändi muusikas eelkõige tänu bassimehele Jean-Jacques Burnel'ile, kes muuhulgas jagas laulmiskohustust Hugh Cornwell'iga). Teisalt muidugi on tajutavad Uduse Albioni gruuviva uuspsühhedeelia momendid (The Telescopes, Chapterhouse). Nimiloos on tunda suurepärast kidratõlgendamist Robin Guthrie pärandil (mitte niivõrd otse Cocteau Twins'i ruumilises võtmes, vaid pigem nii nagu ta produtseeris Lush'i). Siin kidravall relvistustab kuulajat elegantsete varjunditega väikeste noodimuutuste saatel. Meisterlik rokküllitis, mis kutsub tagasi kuulama ning seda lahti harutama ning pealtnäha väikestest momentidest elamust saama. 8.5 (8.0-9.0)
