Blogiarhiiv

8/11/2024

Waxdoll - Never Stop (1996)



Jamendo

Shoegaze Alternative rock Jangle pop Indie rock C86 Psychedelic rock Post-punk Dance rock

Selle neljaloolise üllitise kaaneks on kuulajale otse otsa põrnitsev nägu kui aususe ja usutavuse ilming (eeldaks ju seda). Äkki see nägu valetab, andes edasi valesid impulsse -- mida me plaadil ei taju? Või siis seadistab kuulaja õigesse konditsiooni, saamaks füüsiliselt ja emotsionaalselt tugeva laengu päeva lõpuks. Ühelt poolt on see lühike taies meeleolukas ekskursioon Briti indirokis, pakkudes naiivset 80ndate kidraplõnnimist, jõudes teelahkmele, ent keksides nii kingapõrnitsemise kui tantsuroki psühhedeelsetel radadel. Ent bänd jääb malbeks, laskumata eksperimendi alkeemiasse. Midagi sarnast kui talitas The Sundays omal ajal. Kaunid meloodiad ning lummavad harmoonia-allhoovused. Ühesõnaga, väga kaasahaarav laulukirjutamine kitarri ülistamise saatel.
________________________________________________
The cover of this 4-track issue is a face staring directly at the listener as a manifestation of honesty and believability (one would expect it). Maybe this face is lying, transmitting wrong impulses -- which we don't perceive on the record? Or it sets the listener in the right condition to get a strong physical and emotional charge at the end of the day. On the one hand, it's a short, upbeat excursion into British indie rock, offering naïve 80's C86-influenced indie/jangle pop, reaching the cul-de-sac, but tumbling along the psychedelic paths of both shoegaze and dance rock. However, the band remains humble, without going into the alchemy of the experiment. Something similar to what The Sundays did back in the day. Beautiful melodies and enchanting undercurrents of harmony. In short, very engaging songwriting with guitar glorification