Qulture Production
- Noise music
- Glitchtronica
- Harsh noise
- Avant-garde
- Psycho-acoustic
- Experimentalism
- Plunderphonics
Käesolev 7-looline taies on sama konkreetne ja täpne...kui terasvõrkkest. Ei jää midagi sellele tagasi peegeldamata ega projitseerimata. Aga nagu alati taandub küsimus lõpuks sellele, et kuidas nähtut tõlgendada? Kas kõik näevad ikka ühtmoodi, kas ikka kõik näevad "õigesti"? Kas terasest reetina eeldab ka terasaju olemasolu? Ehk seda "õigesti" nägemise kriteeriumit on ajaliselt pisendatud (kokku kõigest 19 minutit), vältimaks tõlgendustes liiga laiali valgumast. Aga jah, helilis-psüühiliselt on Enko taies kahtlemata kannatust proovile panev. Kas kannatuse proovile panemine on õigustatud? Kas kannatus on vaid masohhismi üks vormidest? Küsime siis uuesti -- miks jaatamise korral masohhism on siis stigmatiseeritud? See ei ole niisama tilu-lilutamine -- see on müramuusika - üsna kitsale spektrile toetuv eksperimentaalsus - andes sellest arusaama kui hetktõrke - st teravate nurkade ja lõikavate servadega - ning võimsalt kompresseeritud ning kiire ründemomendiga helisageduste sümbioosist, milles heliline agressiivsus vaheldub pinget maandava abstraheeritusega (või siis kõlastardumusse taandumisega). Eks siin võib võrdlusi tõmmata nii mõnegi Editions Mego artistiga, kellele heliprügi oli tänuväärt (ümbertöötlus)materjal. Siin-seal tulevad sisse distantsilt kostuvad inimhääled, mis emotiivselt annavad tugeva laengu metalselt läikivale hullusele. 8.0 (7.5-8.0)
