2/07/2010
2/06/2010
[Kogumikud] Holiday Records Pop Music Compilation Volume One (Holiday)
Kogumikud - ning iseäranis head kogumikud - on tõhusad sissejuhatajad uue muusika maailma.Mineval aastal ilmunud üllitise ümbriselt võib lugeda, et tegemist on "maailma parima muusikaga". Mul jääb üle üksnes sellega nõustuda. Ning Holiday Records on järelikult üks neid plaadifirmasid. Kindlasti. Ning õigustab täielikult oma nime. Kuulake seda kogumikku (millele on ilmunud juba 2 järge) ning te leiate endile uusi lemmikuid. Mina leidsin siit endale Jes Maybe`i, Bonfire Kids`i, Sunshower Kids`i, Girl Alliance`i, Canoe, Victory VIII`i, Acorn Boys`i, Winterlish`i, Uranium Lake`i. Ühesõnaga, eranditult kõik artistid. Siin on shoegaze`i, fuzz pop/power-indie`t, lo-fi/elektroonikat/electro-indie`t, indie pop/twee pop`i, indietronica`t, avant-pop/baroque pop`i jpm. Servapealset indiemuusikat. Stiilipuritaanlust ei ole sellel kompilatsioonil mõtet taga ajada. Kogumik demonstreerib ennekõike USA (alternatiiv)skeene ammutamatut potentsiaali, kuid esindatud on ka Ühendatud Kuningriigid (Uranium Lake) ning Rootsi (Girl Alliance). Teisisõnu - see on harmooniline tervik. See on POPMUUSIKA!
Kuula kogumikku siit
[Vana ning oluline] An Elephant Never Forgets An Elephant Never Forgets (Upitup)
Elevandid tõepoolest ei unusta ning arvatavasti ka mäletavad paljudest inimestest paremini. Samas elevantide ajukurdudesse ei talletu nähtavasti ka seda sitta, mis tuleks ära unustada või millest oleks parem mööda mõtelda. Teisalt on vähe bände, kes suurimale maismaaloomale on nime näol “tribuuti” maksnud. Seda enam, kuivõrd elevant sümboliseerib jõudu ning vastupidavust. Ja-jah, tean küll, et kõikvõimalikud “karud” ning “kassid” on hetkel in. Tõsi, USA indiemuusikas oli eelmisel kümnendil liikumine Elephant 6, mis tagantjärele on oma nime intentsioonile sümboolse kinnituse saanud. Bändid nagu Neutral Milk Hotel ja Of Montreal on tänapäevast (USA) alternatiivkeenet kahtlemata tugevalt mõjutanud.
Ka An Elephant Never Forgets tuleb samast maailmajaost - Montrèal`ist. Dave Landry-Jim Angelillo kohta on teada ainult, et korra nad tulid, sähvatasid ning läinud nad olidki. Tõsi, üks lugu oli ka varasemast ajast plaadifirma Upitup kogumiku peal. Nende samanimeline album ilmus eelpoolmainitud leibli all 2003. aastal. Üllitis oli iseäralik selle poolest, et moodustas Upitup´i eksperimentaalelektroonika kõrbes omaette fenomeni. Tandem demonstreerib Montrèal`i roki- ja indieelu taltumatut vaimu ning energiat, kombineerides seda Upitup`i artistidele nii omase mahuka vihjete võrgustikuga. On ju teoreetiliselt võimalik, et “An Elephant Never Forgets” on tugevalt mõjutanud (Le) Fly Pan Am`i albumit “N`Ecoutez Pas” (2004, Constellation) - siinkirjutaja ühte lemmikalbumit eelmisest kümnendist. Arvestades Montrèal`i skeene ning tegelaste väga tihedat läbipõimumist, ei olekski see üllatav. Seda enam, et võrreldes oma varasemate üllitistega muutis (Le) Fly Pan Am oma viimaseks jäänud albumil üsna kardinaalselt suunda.
Kõik need elemendid on albumil kenasti esindatud - musique concrete (veevulin, linnamüra), ekstaatilised sissesõidud (Expl; Analogie - kas te kuulete siin Arcade Fire`ile nii omast ekstaatlist hüsteeriat 4 aastat hiljem?) vaheldumas haakepilduva hüpnorokiga (Nippon), elektroakustilised paukumised, minimalistik aegamööda paisuv ambient rock (Essence). Spoken word. Digitaalmüra ning kõrgete kitarriservade segustumine. Ka laptop-folk`i imetabased võbelused on siin kenasti esindatud (selles osas näitab tipptaset teine Montrèal`i duo Simon Trottier-Nicolas Bernier). Albumi lõpetab leiblikaaslase Isocore`i meisterlik psych-elektrooniline remiks loost Poor Corporation. On mida kuulata, on mida avastada!
Kuula albumit siit
2/05/2010
Crowcat Freestreet EP (Psychedelicate)
Üks Ühendriikide(osa)riik ei anna siinkirjutajale kuidagi asu – nimelt Kaliforniast tuleb häid bände nagu muda. Probleemi ei olekski, kui jõuaks selle tulvaga kuidagi sammu pidada. Jah, innovaatilised nooremapoolsed muusikud. Iseenesest suva välimusega tüübid, rannapüksid jalas, aga nende muusika on meeletu. Kunagi, ligi 300 aastat tagasi püüdis üks Prantsuse filosoof (Montesqieu) geograafilistest tingimustest, laiemalt ümbritsevast keskkonnast tulenevalt determineerida ühtede ja teiste inimeste iseloomujooni-kalduvusi. Kalifornia põhjal võib küll väita, et kuumus ning mõttetegevuse laiskus ei käi kokku. Kindlasti (füüsiline) keskkond mõjutab inimesi, samas kategoorilised (rassistlikud) omistused on muidugi meelevaldsed. See annab kõigest võimaluse pakkuda välja poolikuid tõdesid ning nendega eesmärgipühitsuslikult manipuleerida. Teisalt ei ole sealses uues laines ka midagi üllatavat, kuna nimetet osariik on niikuinii olnud üks avangardi olulisimaid kantse läbi muusikaajaloo - The Residents, Big City Orchestra, Negativland, Cromagnon, Mike Patton, Christian Marclay, Estradasphere, Tuxedomoon, Xiu Xiu, Ariel Pink, Testicular Manslaughter jpt.
Crowcat`i taga on Mike McDowell - varem pillitanud lokaalse (Orange County) avangardskeene bändides (Tan Dollar, Fadestale, The Month Long Song) ning oma eelmises (kahasse) projektis Sun Energy Sound. Kes on tuttav viimatimainitud ansambliga, see võib aimata, mida uuelt projektilt oodata võib.
Freestreet” koosneb 5 loost ning 27 minutist. See ongi optimaalne formaat, kuivõrd mingisugust kuulaja kinnastega silitamist siit eest ei leia. Out of pop. See on lauseksperimentalism. Elektro- ja psühhoakustilised keskkonnad, kaldu veetud vokaalliinid-häälutused, tempokatsetused. Selle kohal kummitavad sageli hämused jutusämplid. Fuzz-müra. Kõikvõimalikes heliregistrite kõrgustes ning madalustes kulgevad foonid liiguvad edasi-tagasi. Muude instrumentide (bass, kitarr, kalimba, hääl, trummid) kõrval on ära mainitud ka tool. Võimalik, et on targu mainimata jäetud eesliide “elektri”, kuna pidev särin on albumit läbiv põhielement. Möönan, et seesugune kontseptsioon/saund meenutab oma eheduselt pigem 80ndate väiketiraažilisi industrial-kassettalbumeid kui kuulub tänapäeva paljutahulisse kõlaleksikasse. Karvane analoogsalvestiste toonivari ning lopsakus. "Vareskassi" varaindustriaalne käiamine läheneb Big City Orchestra valgustavale pioneerlusele 25-30 aastat tagasi. Kus keelpillid, see tähendab bass (kitarrihelid suunatakse reeglina efektikaosesse) rohkem mänguruumi leiab, seal muutub muusika veidraks psych-blues`i ning drone`i ristandiks (Clapping Fire). Loomulikult mõista leiab see kõik aset vabaimprovisatsioonilise indulgentsi varjus.
Esteetiliselt väljapaistev üllitis - kuigi intensiivne, peitub selles omamoodi turvalisustki - tekitamata painet. Teisalt soovitan "Freestreet" EP´i ennekõike neile, kellele vana kooli industrialmuusika/avangard/noise korda on läinud. Ülejäänutele võib see kõigest kurioosumina paista.
Kuula albumit siit
9.5
2/04/2010
Henrik Jòse The Little Things EP (23 Seconds)
Malmö`lase Henrik José muusikaline käekäik, tunnetus ning areng meenutab ühe teise (ning märksa tuntuma) skandinaavlase soomlase Esa Juhani Ruoho aka Lackluster`i oma. Aastatel 1997-2004 tegi rootslane muusikat Bliss`i nime all. Alustanud varateismeeas demoscene/bitpop/chiptune/tracker music/8bit-liikumise osana - tehes konkreetselt psühhedeelset tracker-saundi - , on ta sellest ajapikku välja kasvanud - liikunud downtempo ning elektroonilise popi suunas. Samuti kuuluvad tema leksikasse meeleolukas nu-jazz, jazz funk, funk soul, deep house, disco (house), avarad orkestratsioonid (tema enda sõnul meeldivad viimased talle väga). Helide intensiivsuse-suure vaheldumise ning eriilmelisuse tõttu kuulub ta otsapidi samplecore/plunderphonics/sound collage-žanri(te)sse. Tõeliselt puuteline muusika. Need happelised süntesaatorid-orelid ning autotuunitud vokaalid on tase omaette! Näituseks lugu Making A Bomb (1998) on tõeline...mhhh...pomm. Nagu Paul Mauriat esitanuks Mutant Disco`l mõnd oma eatut meloodiat. Üllitanud muusikat tuntud leiblite nagu Kahvi, Monotonik ning Fairlight Music all (taaskord kattumine Lackluster`iga). Uurisin ka tema (peamisi) mõjutajaid; nimekiri on meeldiv, kuigi kohati üllatav - The Smiths, Sigur Ros, Murcof, Pink Floyd, Cocteau Twins, Boards Of Canada, Radiohead, Björk, Aphex Twin. Nagu vanakooli indiemees või nii... . Väga hea on mõelda, et nii The Smiths kui ka Cocteau Twins on inspireerinud niivõrd head saundi produtseerima.
Kui mehe eelmine, 3 aasta tagune album “Henrik Jose 2007” sulatas omavahel kokku akustilist kidraindiepoppi ning (kohati trikitavat) elektroonikat, ning rootslane vaatas kaunipilguliselt, isegi nartsisslikul moel sissepoole, siis “The Little Things” EP träkid on rohkem muusikaliselt upbeat ning avalam (ning täiselektrooniline). Samas ei saa ka öelda, et võrdluses eelmise üllitise või Bliss`i aegadega oleks tagasiminek toimunud, isegi kui siinkirjutajale meeldivad viimatimainitud rohkem. 15 aastat järjekindlalt tegutsenud muusiku vastu tekib paratamatult usaldus. Albumilt kõlab vastu professionaalne kogemus. Nimilugu ning Pinpointing The Problem raputavad harmooniahaakidega azedabooth`ilikus võtmes. Harmooniad liuglevad, avarduvad ning vaibuvad. Suur muusika. Tõsi, lõpulugu We Own This Thing kõlab küll nagu taltunud M83.
Kuula albumit siit
8.5
2/03/2010
Garden On A Trampoline Life Of The Mind (CLLCT/Grey Noise Media)
Põhja-Ameerika keskse DIY-keskkonna Collective Family (CLLCT) üks vapiloome James Eric (JE) otsustas eelmisel aastal hüljata trubaduuri rolli ning hakata viljelema instrumentaalset ning eelnevast eksperimentaalsemat rida. Kõigepealt pani ta kokku mahuka parimatest-parima albumi “We Got This Far - Best Of James Eric” ning valis uuele projektile täht-tähelt raputava nime. Senine peamiselt siledakõlaline singer-songwriter`lus paisati kohe põrmu G.O.A.T`i esimesel (omanimelisel) albumil. Seesugune käitumine taolises situatsioonis ei tundugi veider olevat, kuna artist tahab tõmmata selge veelahkme kahe projekti, mineviku ja tuleviku vahele. 31-aastane Chicago moosekant mängib erinevate žanritega. Domineerivad elektrooniline pop ning downtempo, millele pakuvad väheke vaheldust post-rock ning ambient. Pluss näputäis sound collage`i. Neil hetkil, kui helipilt ei ole turmlev, on see lihtsalt õõtsuv meeleolumuusika, et mitte öelda muzak. Meeldiv chillout-muusika. DIY-rohmakus annab albumile loomulikku veetlust juurde.
Tõsi, uue aasta-aastakümne saabudes ei suutnud JE enam pidada oma lubadust - hoiduda lüürikast. Ta üllitas koos teise CLLCT- tähe Patrick Ripoll`iga kahasse “I Split On Your Grave”`i ning B-poolte kogumiku “Found Sounds: B-Sides 2009”. Mõlemal albumil ilmutas ameeriklane oma senist tipptaset. Esimene üllitis demonstreerib tema melanhoolset haaret õrnalt post-rock`ilikus võtmes ning teine on liikunud akustilise indiepop`i keskmesse (mõlemal albumil on traadipillid oma varasema domineeriva positsiooni tagasi võitnud).
“Life Of Mind” sammub esimese albumi jälgi. Erinevus seisneb selles, et käesolev üllitis järgib selgepiirilisemat lugude ülesehitust ning ei mängi enam laialivalguva miljöö loomise peale kuulaja ümber. Piaanoakordid ning kellamäng juhatavad sisse järgmised 10 lugu ning 42 minutit. Eepilise roki manerism palistab kontseptsiooni. Järgnev Dreams Are Real Good (you can rest now) on segu spoken word`ist, heliefektidest, rasketest bassisaundidest, ämbiendist, post-rock`ist, elektroonilisest popist/downtempo`st. Kohmakus ning ülevus liiguvad käsikäes, täiendades üldmuljet. Ka Help hiilgab suursuguste poosidega modernse klassika võtmes. I Can't Sleep So I Dream Of You jätkab eelmisega sarnases võtmes, millega liituvates jahedalt unistuslikes trompetivoogudes (Tim Bales`i laivesituses) hõljub Miles Davis`e vaim, kuigi mitte kauaks – träki lõpetab sulnis elektrooniline sisekaemus. Lugu sisaldab muuseas Isis`e (müra)sämplit.Kindlasti on albumi üheks tipphetkeks Not Young, But Restless - kaugelt-kaugelt kõlavad, ometi nii võimsad ning sisendusjõulised sünteetilised heliseinad - mida "dirigeerib" ajatu helimotiiv - teevad päeva. Sellele järgneb esimene ja ainus akustiline träkk (Now I Sleep Tonight). Kitarr ning klaver. Kõige eelneva (ja etteütlevalt järgneva) taamal mõjub see vaikne interlüüd mittemidagiütlevusena (sama kehtib ka She Took Me kohta). Ei suuda neile keskenduda. Vaim on eelneva ajendil edasi lükitud. Lugu The Next Day Looks Brighter Than The Last ongi imeilus meloodiline instrumentaalrokk. Ka The Night Is Awake jätkab sarnast rida, kuigi suurema rõhuasetusega modernse klassika võtmes. Lõpuloos (NB! Mediafire`i zip-lingis on lood teistsuguses järjekorras!) The Reverse tõstetakse süntesaatorid, jutuvada-katked ning massiivne rütmistik esiplaanile. Holy Fuck`i, Fuck Buttons`i, Errors`i, The Octopus Project`i jt sarnaste puntide esteetika ei jää kaugele. Vaieldamatult üks selle aasta albumeid.
Kuula albumit siit
9.4
2/02/2010
Memoryhouse The Years EP (Arcade Sound)
Jätkan zeitgeist-muusikaga. Helidega, mis hetkel on kuum sõna maailma blogosfääris. Meinstriimajakirjandus ei suuda või ei taha sellele reageerida, puudutades seda ainult näpuotsaga (Neon Indians). Neile on palju olulisemad näiteks R.E.M`i või Neil Young´i kontsertsalvestised kusagilt 25-30 aasta tagusest ajast, millede väljaandmise mõttekus jääb pehmelt öeldes arusaamatuks. Inertsist? Õigupoolest küll teenib see ainult ühte eesmärki.
Chillwave, hypnagogic pop, glo-fi, stargaze, futurecore pop. Heal muusikal on palju nimetusi. Tutvustasin 2-3 nädalat tagasi Malmö punti Death And Vanilla, millele väga lähedale kõlab Ontario provintsist pärit Memoryhouse. Evan Abeele ja Denise Nouvion võtsid bändile nime Saksa modernklassiku/elektrooniku Max Richter`i albumi järgi. Tema auks. Muusikaga tegelemise põhjus oli väga praktiline - elada üle Kanada talvede halvav mõju. Elu praktiseerimine võib vahetevahel omandada imetabase lennukuse nagu tõestab seda neljalooline “The Years” EP, ning on meeldiv, et muusika suudab jätkuvalt üllatada - assotsiatsioonid on sarnased noile kordadele, kui esmakordselt kuulasin Slowdive`i ning Cocteau Twins`i. Tõepoolest, need nimed ei ole juhuslikud. Memoryhouse`i muusikas on Šoti trio eeterlikkust ja alateadvuslikke lüliteid ning Halstead`i & Co kitarriindie ning ämbiendi sulamit. Seetõttu ka kanadalaste muusika tundub osaliselt tuttavlik. Võib koguni nostalgiat tekitada, kuigi esmapilgul ei peaks. See ei ole retro - selle muusikaline vektor on tulevikku sihitud. Alusbaas on laiali lammutatud ning teisiti konstrueeritud. Mitte ka väga teisiti. Kas saakski? Süntees eeldab paratamatult minevikuga suhestumist. Tegelikult alustasid sarnase esteetikaga Atlas Sound ning Azeda Booth paar aastat tagasi. Uue laine pundid liitsid sinna DIY-elemendi juurde.
Süntesaatorid komiteerivad kitarre (mitte vastupidi) - justkui Asobi Seksu`lt või Moscow Olympics`ilt oleks traadipillid ära tuuratud; lo-fi`lik (süntesaatori)biit - rütm määrab veel kohati tempot, kuivõrd harmooniate ning meloodiate vali intensiivsus juba täidab seda eesmärki; ingellik piirideta vokaal. Kevadel on neilt uus EP tulemas, mis selle albumi valguses on äärmiselt oodatud. Kas on võimalik veel kõrgemale tõusta? Seniks soovitan palavalt kuulata lisaks (saatusekaaslasi) The Bilinda Butchers`it, Wonder Wheel`i, Sore Eros`t, Million Young`i, Dizzy Jaguars!`i. Ning samuti ärge unustage eelpoolmainitud Death and Vanilla suurepärast albumit.
Kuula albumit siit
9.6
2/01/2010
[Vana ning oluline] Wäldchengarten Black Rabbit (Drowning)
Aarhus`ist pärit vennad Lars ja Dennis Hansen on projekti Wäldchengarten (eesti keeles “saluaed”) vedanud 10-11 aastat; 13 albumi/EP/7-tollise eest on nad saanud nii sees- kui väljapool piire soliidse tunnustuse osaliseks. Mulle meeldib bändi nime tagune paljutähenduslikkus. Salu (metsatukk) on midagi sellist, mis ühelt poolt puude olemasolu-koosluse kaudu sümboliseerib pimedamat poolt ning teisalt hõreduse-läbipaistvuse läbi heledamat (helgemat(?)) külge. See on koht, mida ilmestab varjuheitev valgus. Varjulisus. Poolpeidetus-poolnähtavus. Reaalsuse ning näivuse (ka fiktsiooni) koosmäng. Aed selle keskel on koht, kus Taani duo omi mänge mängib. Seda oskavad nad kaheldamatult hästi.
Albumil “Black Rabbit” (mis algselt oli reliisitud 2007. aastal Taani leibli 8KMob all) oli au - ja vastupidi - olla uue avangardmetal`i/doom/drone-leibli Drowning (asutajaks Saksa eksperimentaalmuusik Danny Kreutzfeldt) esimene pääsuke. Üllitis koosneb ühest loost, mis omakorda on jagatud kolmeks osaks - III Intentions; The Fields Are Covered With Blood; Black Rabbit. Esimene osa algab eepilise paisumisega (küllaltki sarnane Godspeed You! Black Emperor`i (GYBE!) lugude algustele), millesse vähehaaval paisatakse tumedat-musta-ülimusta mateeriat. Mustvisuaalne aegluubis esitatud arpeggio-muusika. Drone doom ning ruumi parameetreid nihutavad massiivsed kitarririfid. Sektsiooni viimane kolmandik koosneb üksteisest läbikasvanud helikihtide voost, mille “sulnidus” lõpuks sumbub digitaalsesse mürra. The Fields Are Covered With Blood põhineb müristaval doom-metal-passaažil, ning algabki Black Rabbit - madalsageduslik, justkui kilomeetrite tagant kõlav lõputu drone-põlemine. Kuulaja tajub nihkub, kohandub ning tundub, et maad on võtnud vaikus. Mingist hetkest alates hakkab helipilt tasahilju kitarride saatel valjenema. Mikrotonaalsus. Phaser-metal. Helind hakkab vibreerima, elektroakustilised efektid tekitavad assotsiatsioone, atmosfäärilised viivud hakkavad saundi läbistama. Ning 33 minutit ongi kiiresti möödunud.
Milline on üleüldse jumalik muusika? Küllap seesugune, milles on eepilisust, massiivsust, lõputust ning transtsendentaalset müstikat. Tõepoolest, õiged bläkkmetalistid ning vennad Hansen`id on Jumalale kindlasti lähemal kui näiteks ühed kristlastest kämplaulikud Eestimaal. Lugesin kunagi, et Max Cavalera pühendavat oma loomingu Jumalale. Esimesed kummardavad inimmõistuse manipulatsioonidest-haardest vaba ülimat (põhjuslikku) algjõudu, teised orjastatud ning absurdset valejumalat, millesse nad paljud isegi enam ei usu. Ühtedel on vägi, teistel mitte. Ka tuletage meelde raamatus “Põrgupõhja uus vanapagan” seda kohta, kus Jürka ja kirikupapp kohtuvad ning räägivad taevast.
Kuula albumit siit
1/30/2010
Enko Okne (Bypass)
Muusikaajaloos on olnud ning on jätkuvalt artiste, kes kiivalt on püüdnud oma identiteeti varjata. Tuntuim näide on kindlasti legendaarne The Residents, kelle kohta on koguni arvatud, et selle taga võivad California tippärimehed peituda. Üle 30 aasta oma identiteeti varjata ei ole saavutus kergete killast. Ka Ukrainast Sumõ linnast pärit Enko (ka eNKo) nime all tuntud artisti kohta ei ole palju infot. Tema myspace`i lehekülge ei suutnud ma vaatamata suurtele pingutustele üles leida. Teada on, et ta on tuntud veel pseudonüümide Artem ning Enkolf Kitler all. See, mis Ukraina artisti eest kõneleb, on tema muusika. Muusikat on ta üllitanud kahe leibli all - Venemaa Qulture Productions`i ning Hiina Bypass`i all. Plaadifirmad, mis mõlemad on tuntud elektroonilise kvaliteetmuusika poolest.
Enko muusikat võib peaasjalikult iseloomustada järgmiste terminitega: abstraktne/eksperimentaalne/minimalistlik tehno; abstraktne elektroonika; avangardelektroonika. See ei ole tantsumuusika. Klubibiit ei saagi niivõrd krutskiliselt kõlada. Puurivad madalsageduslikud bassiliinid ning helipilti kallutavad-moonutavad efektid on Enko`se helipildi lahutamatud osised. Kõrgete ning madalsageduslike helide äärmised piirid ristuvad sageli ühes ja samas loos. Ruumi avaruse ning selle puudumise testimine. Eepilised orkestratsioonid ning elektroonilised mudakihistused. Näituseks tema esimene album “Steel Retina” (2008, QP) tulistab müra, digital hardcore`i, plunderphonics-esteetika ning massiivselt abrassiivse elektroonikaga. Saund omandab kohati thrill and bass´i peapöörituse. Seesugust saundi produtseeriks tänapäeval CAN või Neu!, kui nende liikmed sündinuks 30-40 aastat hiljem. Krautrock`i vaimu hõljumine tänases päevas. Loomulikult seesugusest muusikast kõneldes ei saa üle ega ümber Autechre`ist (kuigi käesolev projekt teeb Briti legenditele juba silmi ette). Sugulushingedest - kelledega viimastel aegadel olen kokku puutunud - väärivad äramärkimist veel Shtift, Xenoglosia, Nth Synthesis, HermeneutecH, Proswell.
“Okne” on Enko kolmas album Bypass`i all. Reliis koosneb 4 lühikesest loost. Võrreldes varasemate albumitega on üllitis popilikumaks muutunud - suhtelises tähenduses loomulikult. Ennekõike tähendab see lihtsustatumat ning hõredamat ülesehitust. Struktuurist on kadunud varasem pingestatus. Ühesõnaga, konstrueeritakse popilähedasi kontseptsioone. Avalugu Ekon on eepiline, massiivne ning ekspansiivne. Techno-rütmide kaskaadile järgneb nende lammutamine. Kaheduuriline kirkuorel kihutab sihitult edasi-tagasi. “Ära lammutamine” tähendab antud kontekstis mängimist rütmi erinevate kiirustega. Enok on elektroakustiline taies, mida leiab toetust keskmise biidisagedusega basstrummilt. Neko algab ning jääb kestma nagu mõnele psych-folk-bändile (Castanets, Six Organs Of Admittance) omane. Õieti loop jääb korduma, millega hiljem liituvad rütmid ning vokaalsämplid. Ka viimases loos (Keno) distantseerub ukrainlane oma varasemast muusikast, liikudes indietronica ning Boards Of Canada vahelisele alale. Loo lõpp teeb sugereerivaid põikeid-volksamisi-hüppeid-käändeid. Suurepärane lugu!
Vastuolulised tunded. Käesolevat albumit kuulasin ma Enko`se diskograafiast kõige varem. Esimene (ja teine, ning arvatavasti ka kolmas) mulje oli väga positiivne. Tõsi, varasemaid albumeid-šedöövreid kuulates “Okne” üldmulje langes. Ometi - kui see kullatolm korraks minema pühkida, paistab sealt alt üks korralik üllitis välja.
Kuula albumit siit
8.6
1/29/2010
[Vana ning oluline] the dreams (Beko DSL)
Prantsuse ansambli the dreams (mitte segi ajada Fääri saartelt pärit tuntud Taani emoglämmrokkaritega) taga on mees ja naine (serpent ja bisoubisou), kes annavad hoogsalt valu kitarridele ning süntekale. Mainimata vokaali. Duo demonstreerib kõike seda, mis siinkirjutaja jaoks on (punk)muusikas oluline. Üle vindi keeramine - kõlapilt on krobeline, häbitult kahisevast dissonantsist täidetud. Eksperimenteerimine ei tunne piire - andke neile hea ots ning idee saab reaalsuseks. Oma hulluse nautimine ning sellest transsi langemine. Hingestatus, endast välja kukkumine. Eepiline dünaamilisus kannab seda punti edasi. Vaatasin nende esinemisi ning tuleb tõdeda, et laivansamblina on nad samuti viimase peal. Bänd on üllitanud paar albumit kahasse teiste artistidega (Death Sentence: Panda; Scorpion Violente).
Eelmisel aastal üle-vindi-keerava leibli Beko DSL all üllitatud album käristab pungiürbi mõnuga tükkideks. Avang Better Dead Than Brian Adams keerab vindi pöördumatult peale - kõlapilt on krobeline, häbitult kahisevat dissonantsi täis. Pealkirjale vääriliselt kompromissitu atmosfääriline feedback-müra viib tasemelt ja ajas veelgi kõrgemale kui näituseks The Jesus And Mary Chain (maitse asi, eks!) seda tegi. Kõrge lennuga ängpopp. Äng vallandatakse ühelt muusikute sisemisest tungist ning teisalt olemasolevate struktuuride lõhkumisest. Mõjutusi nähtub post-punk`i erinevatest faalanksitest. D.A.F, Suicide, The Screamers, Swell Maps. Tänapäevaste hingesugulaste sekka kuuluvad Times New Viking ning Cudevaso. Järgmine lugu leahciM yM koosneb tagurpidi keeratud helikihtidest ning minimalistlikust, samuti äraspidisest rütmist. Mees -ja naisvokaal lällavad teineteise võidu.
See album on mõeldud kõigile neile, kes tahavad pungiga algust teha. Oluline ei ole mitte niivõrd mingi oletatav kõla ning poosid, vaid metoodika. Näituseks Sex Pistols ei olnud punk, see oli Malcolm McLaren`i äriprojekt.
Kuula albumit siit
1/28/2010
Prinss Mind, Body & Soul: 200% (Jamendo)
“Mind, Body & Soul: 200%” on Mehhikost Monterrey`st pärit viieliikmelise kollektiivi debüütalbum. Kümme lugu, mis on täidetud tänapäevase elektroonilise linnasaundiga, rõhuasetusega digifunkelektro- ja r`n`b-seadetel. Vähemal määral on siin soul`i ja hip-hop`i. Korralikud arranžeeringud - helipilt varieerub, avarad elektroonilised orkestratsioonid, modernseks tuunitud sündiliinid, läbi filtrite mängitud helisid, vokaalots on daamide käes, ning lauldakse hispaania ja inglise keeles (ka ühes ja samas loos). Uurisin mehhiklaste muusikalisi eeskujusid - Michael Jackson, Keri Hilson, Alicia Keys, Chris Brown. Ka pärineb kolmelt viimatinimetatutelt see element, mis mind üllitisel häirib - vokaali(de) kohal võinuks vahetevahel autotune-nuppu mitte lülida. Prinss on selle äärmusesse kallutanud. Robotlik vokaal on keskpaigani okei, kuid hiljem muutub see üsna tüütavaks. Sellele vaatamata veab album välja võiduka lõpuni. Siinkirjutaja lemmiklugudeks on kangesti Kraftwerk`i meenutava sämpli ja prõgisevate saundidega NO Es FaCiL ft AD ning avarahingeline Necesito De Ti.
Kuula albumit siit
8.3
A Foggy Realm Twilight (R.A.I.G Accessory Takes)
Multinstrumentalist (kuigi põhirõhuga kitarridel) Ilja Lipkin on osaline mitmes ansamblis. Saksakeelses keskaegset muusikat omaette või seda (tumeda) folgiga segavas rühmituses Waldsonne, atmosfääre ja fusion`likku kidrasaundi segavas ning seda kongatrummidega ilmestavas pundis Rushus, psühhedeelset fusion-metal`it esitavas grupis Re-Stoned ning nakkavate funk-gruuvidega improjazzrockkollektiivis N.L.P Trio. Kõik nimetatud üksused on piisavalt huvitavad selleks, et moskvalase muusikalises kogemuses ning kompetentsuses mitte kahelda.
A Foggy Realm on tema esimene sooloprojekt ning debüütalbum “Twilight” leidnud koha väljapaistva Vene leibli R.A.I.G Accessory Takes nimistus. 5 lugu 29 minuti sees. Turbulentne kitarriämbient. Päikesemuusika? Nullindate alul tegi norralane Tore Elgaroy sarnast muusikat albumil “The Sound Of The Sun” (Rune Grammofon). Emotiivne kitarrimassiiv vasakpoolsest kanalist parempoolsesse tungimas ning vastupidi. Lipkin`i saundis on nii robustsust kui ka filigraansust, sageli samaaegselt - profi tunnusmärk. Kõle kurjaendeline tühjus, mida ta kitarridega esile manab, tekitab pigem soojust. Mitte ainult sellepärast, et see inimese (kurja) loomusega hästi kokku sobib, vaid ka seetõttu, et helide vaheldumise sagedus on suur. Mida rohkem seda kuulad, seda enam see doom`iliku ämbientsümfooniana kõlab. Kitarri- ja ruumieksperimentide kõrvale on sisse sämplitud ka üks jutukatke. Pluss vaevukuuldavad mikrotonaalsed helikihid, mis osavalt manipuleerivad kuulaja tajuga. Väärikas üllitis.
Kuula albumit siit
9.1
1/27/2010
gillicuddy the yaouhl! mashups (Clinical Archives)
Andreas Rohden ehk gillicuddy on Ida-Friisimaalt pärit, kuid hetkel Bochum`is resideeruv singer-songwriter. Ta on üllitanud kokku 4 albumit, kõik viimase poolteise aasta jooksul, respekteeritud leiblite Resting Bell, Merzbau ning Clinical Archives`i all. Sakslast iseloomustab Põhja-Ameerika juurte- ja popmuusika mõjutustega minimalistlik helikeel. Tõsi, juuri on selles rohkem kui klantsi. Minimalistlikus hillitsetuses on delta blues´ile ning 20-30ndate keelpillimuusikale omast primitivismi ning sealt ajas edasi minnes meenuvad John Fahey, Leo Kottke, hiljem Phil Reavis ja Lou Barlow ning kaasaegsetest Ben Chasny, varane Devendra Banhart, (Carlo) Barbagallo, James Blackshaw. Tema taotuslikult rohmakas helipildis ilmneb möödunud aegade epohhitruudus (ennekõike album “music for moles”). Sarnasus näiteks John Fahey`ga seisneb ka selles, et gillicuddy träkid reeglina piirduvad paari minutiga. Teisalt, Rohden`i muusika on liiga nutikas selleks, et seda lihtsalt juurtemuusikaks arvata (samapalju kui võib näiteks Wilco`t või The Sea And Cake`i selleks pidada). Tema cutting edge-läte peitub ikkagi tänases päevas (egas ilmaasjata Euroopa tööstuskeskmes elav mees ei võrdle oma muusikat “partide ja oravatega, kes justkui elutseksid tema toas”).
Seda tõestab ilmekalt tema viimane reliis “the yaouhl! Mashups”. Esiteks mashup on muusika tänapäevane kokkupanemisviis ning teiseks Clinical Archives ei üllita ontlikku popsaundi. Ilus helisevate overdrive`idega avang i know, i know jätkub ligi 8-minutilise eksperimentaalse (post-)grunge-saundiga. De mannetjesolifant gaat op reis naar de oostzee kõlab nii nagu grunge ideaalis kõlada võinuks. Träkk on täidetud sentimentidega, mis ei ole tagasihoidlikult öeldes ordinaarsed - näiteks üks helikiht on minutiks allutatud lindikiiruse efektile ning loo lõpetavad (Läänemere) lainete loksumised ning taamamüra. Sh-da on avangardistlik indie/post-rock, mis võlub turmleva struktuuri ning naturalistliku ja digitaalse heli sümbioosiga. Instrumental #2 läheneb varasematele albumitele, kuid...ainult läheneb. Sme. li. co. on suva kummardus 60ndate underground-folgile. /too many people on the subway train people tell smell like cock/Why do the people all the subway train smell like cock/. Sedasi. Kuna album demonstreerib eeskujulikku tasakaalustatust oskusliku laulukirjutamise ning leidliku eksperimenteerimise vahel, siis kaheldamatult kuulub see album minu 2010. aasta lemmikute nimekirja.
Kuula albumit siit
9.5
1/26/2010
1/25/2010
Paradigm Girders Under A Steel Sky (Noecho)
2001. aastal kokku saanud, kuid alles 2006. aastal salvestama hakanud London`i duo Paradigm (Dante Knoxx & Zakk Altair) reliisis oma esimese albumi “Textured Sound” 2008. aastal, mis aasta hiljem üllitati Noecho Records`i all. Albumil domineerisid külmad, samas emotiivsed kitarripõhised drone-hingused, abstraktne sfääride muusika, musique concrete/found sound/field recording-sulandused (vareste kraaksatused, jutuvada, linnamüra, kahinad-sahinad), taamaorkestratsioonid, helieksperimendid, avatud ruumi salvestused/elektroakustika, sound-art. Vaikus-valjenemine, põlemine-kustumine. Meistriteos (9.8). Sarnasusi helides ning metoodikas võib leida Robin Rimbaud`i/Scanner`i, Boy Swung Tunnel`i ulmeliste hetkede ning Eluder`iga (album “Drift”). Muusika, mis ei tunne (žanri) piire. Õieti küll tunneb - selleks, et neid ületada. Ekspansiivne helind. Duo lähtekohaks on “tõelisuse heli” (true sound) loomine. See tunnusmärgistab “seesugust heli, mida inimesed tahavad kuulda, et tajuda maailma meie ümber”. Tõsine muusika.
Millele osutab üllitise tiitel “Kandetalad terastaeva all”? Taevakatuse metalset kilinat võib siin küll tajuda (Homeless Frequency), aga enamuse ajast ollakse siiski väljaspool taeva alust ruumi. Või on`s see mikrokosmos, mis on ehitatud karkassidesse? Mikroorganismide elu selle sees? Avaloos Clocking In sämplitakse linnamüra sisse mehe-naise deklareerivat jutuvada, ning meeshäält hakatakse moonutama. Hea, et seesugune träkk on albumi alguses, muidu viiks see küll katuse (kergelt) minema. Diggers muudab kardinaalselt suunda - eelmise loo maine sci-fi-hullus asendatakse räpakate ning agressiivsete 8bitilise muusika rütmidega. Chipbreak. Mäletate ehk Lode Runner`it - telekamängu 90ndatest? Ka seal kaevas peategelane teda tagaajavatele kollidele auke-surmalõkse. Alates loost Depth of Field muutub kõik - ulmesõidukid võtavad kursi kosmosesse. Sisenetakse Tühja Välja, üksindus materialiseerub ning hakkab lainetama, mootorite surin valgub Lõpmatusse. Jäine hingus on kuklasse hingamas. Eepiline. Kuni looni Relic Bay, mis kõlab nagu (80ndate) Tangerine Dream. New age`ilik alasurvestatud pseudonaturalistlik atmosfäär ning seest õõnsad kilava saundiga süntekarütmid. Kuigi selles peituv kitšilik element on täiesti omal kohal, langetab veidi albumi üldmuljet füüsiliselt ebameeldiv rütmi kõrgsageduslikkus. The Soil Void teeb käände kurjaendelistesse ämbientvoogudesse. Green Moss on an Ocean Tower liigub minimalistlikel helimaastikel, mida on palistatud linnulauluga. Lõpulugu Gerald's Brew “jutustab” sellest, kuidas mingi suva jorss köögis(?) kolistab ning veega mässab ning kõrvalruumis keegi sünti profaanlikult klimberdab. Tõepoolest, Briti duo on suurepäraselt realiseerinud oma lahkkõlalisuse kontseptsiooni - helipilt on vastuokslik, süüdimatult erinevatesse suundadesse laiali, kuid mis peamine - väljapeetud ning imponeeriv. Võrdluses esimese albumiga on siin vabavormilist freakout-miljööd tunda. Egas ma muidu seda albumit lastfm`is tägides ei saanuks rekordilised 67 ühikut (mis loomulikult ei olnud eesmärk omaette).
Kuula albumit siit
9.1
1/24/2010
[Vana ning oluline] Joiejoiejoie 2006 EP (Poni Republic)
Brüsselis resideeruva Clément Marion`i aka Joiejoiejoie paari aasta tagune “Green!” EP jättis mittemidagiütleva mulje. Neljast laulust ei õhkunud ei jõudu ega karismat. Viga võis olla ka siinkirjutajas, kuivõrd ma ei suutnud sellele albumile kuidagi ümber lülituda. Kohanemishäireid tekitas prantslase 2007. aastal Venetsueela plaadifirma Poni Republic (indietronica, electro(nic) pop, indie pop) all reliisitud “2006” EP. Üllitisel olevad seitse lugu hiilgavad nakkavate harmooniate ja käikude, ladusa ülesehituse ning subtiilse kihistusega. Lihtsad rütmid, helisev vokaal ning nauditavad päikesepaistelised kitarriakordid loovad meeleolu. Helikihtide vaevumärgatav paisumine on sugereeriv ning inspireeriv. Joiejoiejoie videodest paistab vastu tänapäevale nii omane inditrooniline kolmainsus - muusik, kitarr, ning rüperaal. Ühesõnaga, tema simuleeritud ansambel. Virtuaalpop. Stilistiliselt viipavad laptop-folk/folktronica/tweetronica/indietronica, dream pop, art-pop, twee pop/indie pop, organic electronica. Euroopas, eriti selle keskosas (kust see ka alguse on saanud) on seesugune muusika väga levinud ning juba dekadentliku varjundi omandanud - Wixel, Bidibop, cantaloup, Anois, Julian Winter, My First Trumpet, this mess is mine, The Notwist, Tarwater, turnus, Oslo Deadtrash Project, Teamforest, Electric President, Styrofoam. Meeldiv tujumuusika, mis tekitab juba praegusel hetkel nostalgiat. Albumit lõpetav Valentine Riz meenutab mulle koguni Dallas`t - holgerlooduslikud õhkamised. Ka väärib loos esiletõstmist hõrk mandoliinisentiment. Teate ju küll, need The Smiths`iga (Please, Please, Please, Let Me Get What I Want) seonduvad unustamatud assotsiatsioonid.
Kuula albumit siit
1/23/2010
Les Dix-Huit Secondes Les Cahiers Des Improvisations - Troisième Volume (Bandcamp)
Paul Andrew Rosales - tänapäeva ühe kõrvahaaravama avant-pop/newgaze/chillwave/DIY/New Weird America akti Wonder Wheel`i kehastus - väidab oma essees FUTURE MUSIC - The Anticipation Proclamation - FUTURE WORLD, et 21. sajandi muusikategemine hakkab baseeruma 4 alusel:
1)Muusika salvestamine 80ndate ning 90ndate rekorderitega.
2)Analoogtehnikaga esitatatava muusika ülekandmine digitaalsesse keskkonda
3)Manipulatsioonid lindikiirusega/plug-in-eksperimendid
4 Helide konverteerimine 2000ndate keskpaiga arvutitesse
Tavakeelde panduna tähendab see tõmmisemat, sageli ka lo-fi`likumat helipilti, “vigu”, konventsionaalsete (laulukirjutamise põhielemendid ei kao kuhugi)ning ebakonventsionaalsete helide põrkumist ning kokkusulamist ning sugestiivset väljundit. Tõepoolest, Ariel Pink, Wavves, John Maus, Blank Dogs, Neon Indian on artistid, kes tänapäeval tõsisele muusikasõbrale tutvustamist ei vaja. Kuid on veel väga palju silmapaistvaid artiste, kes ootavad oma aujärge. Avangardistlik, samas popiliku suunitlusega lo-fi-muusika vaikne revolutsioon on jäkumas.
Mul on au tutvustada Les Dix-Huit Secondes`i üllitist “Les Cahiers Des Improvisations - Deuxième Volume”. Hea meel on seetõttu, et Sitsiilia projekti eelmised albumid kuulusid siinkirjutaja 2009. aasta parimate sekka. (Carlo) Barbagallo-Lucia Urgese on juba jõudnud kolmanda albumini (viimase) kolme kuu jooksul. Esimese albumi (hinne: 8.7) piipitav elektroonika, fusioonkitarripannood, jahejätsulikud heiastused ning intensiivsed müraatakid hüljati ning teise albumi (hinne: 9.7) helipilt muutus märksa hillitsetumaks, minimalistlikumaks, ehk isegi kurjaendeliseks. Üldmuljelt oli helipilt kokku surutud - sellest hoolimata kiirgub sealt eredat valgust läbi hiiglasuurte punakate liivatolmukeeriste. Punase Planeedi muusika. Teoreetiline vaade Olympus Mons`i jalamilt. Psühhootilised elemendid on kõrvutatud eepilise helikeelega. Ülivõrdeline psych-folk`i, drone ambient/illbient`i ning abrassiivsete elektroakustiliste helipannoode lõppematusele lähenev summa.
Algab “Les Cahiers Des Improvisations - Deuxième Volume” eelmise albumiga sarnases võtmes. Düstoopset monoliiti uuristatakse trompeti free jazz`iliku käsitlemise ning kogu struktuuri raputava massiivse rütmiga. Järgnevas, keskses loos tuuakse sisse põhierinevuselement võrdluses varasemate albumitega - lindimanipulatsioonid, st katsetused lindi erinevate kiirustega. Kuigi eepilisus ning tumedad meeleolud hakkavad tasapisi hajuma, ei muutu muusika pealiskaudseks trillerdamiseks. Viimistletud kitarr-dub, vokaal- ja stereoeksperimendid loovad rohkelt tundmusi, mis sõnajõule ei allu. Kuidas saaks edastada pertseptsioone, mida kutsub esile mutanteerunud šamanistlik loits (DSM IV)? Soliidne samm uute aastasse on tehtud.
Kuula albumit siit
8.9
1/22/2010
Winterburst Demo (Jamendo)
Prantsusmaalt Pariis´ist pärit neliku debüütalbumit “Demo” on koduses Jamendos hinnanud 10 inimest - vox populi - , kes kõik on üksmeelselt jaganud maksimumpunkte. Üks kommenteerijatest väidab, et see on vähemalt sama hea muusika kui see analoogne muusika, mille eest ta on palju raha välja käinud. Ning lubas, et teeb kaasmetallistidele albumiga tutvumise kohustuslikuks. Oma ala spetsialisti hinnang? Ilmselt. Uurisin sama niši tuntuid ansambleid - kellega on ka kvarteti muusikat võrreldud - ning leidsin sellised nimed nagu Trail of Tears, Odium, Hollenthon, Darzamat.
6 lugu kuuluvad sümfoonilise black metal`i kehandisse. Kiiretempoline, eleegiline, massiivne...ning klišeellik. Ratsutab nii sümfoonilise metal`i kui black metali`i dekadentlikul kogemusel. Teise kuulamisringi lõpus turgatas pähe, et hoolimata välisest koletuslikust grimassist on turvalisus seesuguse muusika üks põhiomadusi. Turvaline muusika on midagi seesugust, millele võid iga päev kindel olla, et harju keskmise meeleolu suudab välja venitada. Printsipiaalselt ei väljendu turvalisus vormis, vaid alandlikus suhestumises eelneva žanrikogemusega. Album seisab liiga keskel, liigagi kahe jalaga maa peal. Kujutan ette, et mõni antimetallist/avangardmetallist kuulab seesugust muusikat enne uinumist. Tõsi, lugu The Sign Of The Black Ivy suudab ümbritsevast formaadist osaliselt välja murda, ning loo Enthronement Ceremony psühhedeelsete klahvpillisoolode, suurema vokaalamplituudi, trummipartiide ning üleüldise kriipivuse eest paneksin juba märksa kõrgemad punktid. Ka lõpuloo The Blessing Of The Evil vokaalkäänded refrääni osas äratavad sümpaatiat. Tehniliselt viimistetuselt on album vaieldamatult tasemel (albumi tiitlist ei tasu end eksitada lasta - selle asemel võinuks samahästi ka “Promo” olla). Esimese mulje järel plaanisin panna 8.5, seejärel 7.5, ning omakorda 6.6. Viimaste kuulamistega üldpilt taas paranes. Veelkord - prantslaste muusikas on jõudu ning metallifännid vaevalt sülitavad sellesse kaussi.
Kuula albumit siit
7.7
EugeneKha River Songs (Clinical Archives)
Moskvalase Jevgeni Haritonov`i sügav huvi muusika vastu leidis sotsiaalse väljundi juba Andropovi-Tšernenko valitsemisajal. Nimelt tollal veel teismeeas nooruk hakkas klubis plaate keerutama. Hiljem on tema sotsiaalne roll märgatavalt laienenud - tänapäeval teatakse teda poeedi (PEN-klubi liige), mitme avangardistliku suunitlusega ajakirja toimetaja ning eestvedajana, kultuurikriitiku ja luulefestivali kuraatorina ning plaadifirmade Another Hemisphere Records ning Microbit-Records käivitajana.
Tema muusikaline loometegevus on omaette teema. Sama pikk nagu on venelase diskograafia (mis nähtavasti jääb 100-150 ühiku piiresse), on ka tema muusikaline haare. Lisaks EugeneKha`le on tema sooloprojektideks veel Microbit Project (projekt on üles ehitatud madalsageduslikele bittidele, kus on koht müraelementidel, reivibiitidel, drone`il, sügaval hausil, teknol, tränsil jpm), omanimeline sooloprojekt (vähese elektroonika ning kõikvõimalike häälutusefektide-kehahäälte avangardistlik mikstuur). Lisaks veab ta koos Togliatti mehe Mihhail Lezin`iga projekti Yoko Absorbing, mis ulatub otsapidi trance-rock`ist ja uuspsühhedeeliast sound art`i ning psühhoakustikani välja. Sinna vahele jäävad veel illbient, noise rock, pseudo-etno, death industrial, glitch noise, elektro, hip-hop jpm. Kui seda meest saaks muusikalistelt suunitlustelt-saatusejoonelt kellegagi võrrelda, siis ainult Soome legendi Mika Vainio`ga.
“River Song” on EugheneKha diskograafias teisse kümnesse jääv album (projekt asutati 2006. aastal). Albumi intro on vägagi tuttavlik - atmosfäärilistesse kihtidesse on jäetud parmupill soleerima. Järgnevas nimiloos segatakse omavahel kokku new age`ilik atmosfäärilisus ning pompöössus, etnorütmid, hardrokilikud klišeelikud kidrarifid ning elektroonika. Fopaa? Totaalne kollaps? Teoreetiliselt küll, kuid ilmatusuurte pooside tagant ei õhkugi tühjust ning rada hakkab kenasti elama. Järgnevas (The Volga Bulgarians) on etnoelement veelgi rohkem esindatud - elektroonilised etnotrummid, mustlaslikud motiivid ning üllatus-üllatus – enniomorricone`lik minoorne meloodiamotiiv. Albumil on veel 15 “jõelaulu”, mis moodustavad ühtlaselt voogava väljapeetud massiivi. Tõsi, seda monoliidiks nimetada oleks vale, kuna helipilti on piisavalt variatsioone tekitavaid elemente sisse sulandatud. Žanriliselt liigutakse põgusalt üle modernklassika ning post-rock´i mõjuväljade. Erinevad rütmimustrid, loodushelid, sissejuhatused kitarri ja klaveri saatel. Lugudes on eristuvat hingamist. Ühesõnaga - new new age. Ja see ei ole sõimusõna. Vähemalt selleks korraks mitte.
Kuula albumit siit
8.6
1/21/2010
Animalparade Hippopotams dream of space (Noise Reactor)
TRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHTRRHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHRHRHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHHTRHHHTRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHPRHHPPPPHHHHPHHHHHHTRHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHTRRRRRRHHHTRHHHHHHH.
Umbes niimoodi võiks märkide keeles välja näha Venemaalt Belgorod`ist pärit artisti Animalparade`i helimuster. Alul tähtede järgnevus muutub pikapeale tapeediks. Konkreetsel juhul (müra)tapeet ei ole sõimusõna. Selles on palju varjundeid. Valge ning pruun müra muudetakse taustaks, mis vaheldub pahinate ning metalltorukõlalise õõnsa ulgumisega. Saund jääb vahetevahel looper`isse kinni, luues mittetantsitavat tantsumuusikat (meenutab midagi, mis on tantsitav). Õieti see võib ka tantsitav olla, aga ei näe koodi selle lahtimõtestamiseks. Kood peitub loomulikult (ähmases) korrelatsioonis helide ning subjekti vahel. Tõsi, albumi lõpus (Ctrl+C Me) on siiski drum`n`bass-rütme kuulda. Albumil kõlavad erinevatest filmidest pärit sämplid. Esmakordselt elus kuulen noise-beatbox´i. Samuti saab Giuseppe Verdi omad vitsad. Kuid see muudab albumi veelgi brutaalsemaks. Heli kui informatsiooni, selle hulga liikumine läbi kitsa, selleks mitte ettenähtud kaabli. Helide ahmimine, muljumine, kokkupigistamine ning tõkestamine. Auditiivne buliimia ning oksendamine. Deformatsioon ning üldine dislokatsioon (struktuur on ju seotud konkreetse locus`ga) muutuvad desinformatsiooniks. Eri kanalitest pärit üksteisele vastukäivad informatsiooniühikud loovad müra. Eelpoolmainitut konkreetset informatsiooni - mida on niigi vähe - jagatakse suure intensiivsuse või üldisesse tervikusse ladestamise suunitlusega. Tõsi, ka see monoliit osutub instrumentaalseks - sissejuhatus albumi lõpuosa segmenteeritud pahaloomulisusele.
Kuivõrd see album on natuke liiga pikk ning selle kui terviku piirid on etteantud, siis mõned punktipügalad tuleb (karistuseks) maha võtta. Teisalt igal juhul etem müramuusika, kui enamus tänapäeva mürajaid suudab. Elitaarne? Ja-jah, samamoodi eksklusiivne nagu ameeriklaste analoog Kanin Krusete.
Kuula albumit siit
8.8
1/18/2010
[Vana ning oluline] Death and Vanilla Death and Vanilla (Bandcamp)
Kui ma tahaksin või oskaksin popmuusikat teha, siis kõlada nagu Malmö punt Death And Vanilla oleks ahvatlev mõte. Isegi väga. Nad on kahtlemata lahedad - deklareerivad albumi reliisidaatumina 2021. aasta jaanuari (õige on aasta 2008) ning eeskujudena toovad välja kõikvõimaliku avangardmuusika ja (innovatiiv)pop`i panteoni - Alice Coltrane, Broadcast, The Zombies, Stereolab, Siouxsie & The Banshees, Ennio Morricone, Henry Mancini, Current 93, Krzysztof Komeda, The United States Of America, Charles Mingus, David Axelrod, The Beach Boys, Motown, Roy Budd, The Velvet Underground, The Shangri-Las, Hungry Hippos, Roman Polanski, Piero Piccioni, Sun Ra, Love, Piero Umiliani, Nino Rota, Nico, Sunn O))), The Mamas & The Papas, BBC Radiophonic Workshop, The Ronettes, Can, Eggstone, Tim Buckley. Jajah, tänapäeva (totaalsed) inimtüpaažid - selleks, et üle ajahorisontide kiigata, tuleb teada tuleviku märke. Seesugust krautrock`ist, elektroonikast, 60ndate tüdrukutepopist ning üleüldse mahukat viitesüsteemi kasutavaid bände on varasematest aegadest ikka ette tulnud. Stereolab, Pram, Broadcast, Flunk. Ometi - kui te olete väsinud näituseks Stereolab`i viimase otsa (või üleüldse) loomingust, siis vahelduseks kuulake rootslasi. Nende vokaalliinid ei kulu ega tekita kuulajas tüdimust, helikihid on kenasti üksteisest eristatavad; kuigi meloodiajoontes ei ole teab mis keerulisust, kriibitakse nendega ajusoppi sügavad täkked. Vektoriaalsus ja dünaamika. Kosmosepopparid. 2021. aasta ei olegi utoopia, ei näigi ülepakutuna - näis, kas 11 aasta pärast näiteks kuulub seesugune muusika autofirmade poolt pakutava varustuse hulka? Kes ütleb, et autod veel maanteedel vuravad? Kas muusika saab olla suurem kui elu? Tuleviku muusika. Seda see ongi. Mina igatahes olen sellesse ansamblisse armunud. Jäägitult.
Kuula albumit siit
1/17/2010
[Vana ning oluline] Velvet Davenport Happy Ending (Velvet Davenport)
Pöördume tagasi aastasse 2009. Mul on hea meel, et Neon Indian`i “Psychic Chasms” EP pälvis suurt tähelepanu. Headus ning tähelepanu said adekvaatselt seatud proportsiooni. Teisalt, headus ning tähelepanu reeglina ei saavutagi tasakaalustatud suhet. Sageli on nii, et kui kuuled mõnd teist vapustavat artisti, mõtled, et mis kuradi pärast üks saavutab edu ning teine mitte. Aasta 2009 ning teiste all mõtlen Tan Dollar`i,Dizzy Jaguars!`i, Sore Eros`i ning Eureka Brown`i albumeid. Ning loomulikult Velvet Davenport`i albumit “Happy Ending”.
VD tõmbab lahti 60ndate folk-underground`i ning psühhedeelse muusika kaardi, võimendades nonde stiilide/liikumiste marginaalseid tahke. The Incredible String Quartet ning rollingute “Their Stanic Majestic Request”. Minneapolis`e kuuik tulistab julgelt, häbenemata ning stiilselt. See on paras ime, kuidas üks nullindate bänd oskab produtseerida niivõrd kauge- ja kauniminevikulist kõla. Selle eest tulebki enamus punkte ära anda. Ka piltidel näevad need tegelased välja nagu tänapäeva äraeksinud hipid. Tõepoolest, kaasajas püsib see punt marginaalsete tahkude suurendamise kaudu. Näituseks You Are The Fool, mis läbi filtrite võimendatuna kõlab nagu kõhurääkija manifestatsioon, Thanks Robbie`i veider fragmenteeritus või siis Outside Man`i sissejuhatav tehno/big-beat-rütmistik. 20 lugu 34 minuti sees ei ole ka kõige ordinaarsem albumikontseptsioon. Hoolimata minevikku jõllitamisest kõlab see album (retro)futuristlikult ka 17. jaanuaril 2010.
Kuula albumit siit
1/14/2010
Alexander Kibanov/HZ Two sides of life (Justnotnormal)
“Two sides of life” on venelaste kahasse tehtud album. Aleksandr Kibanov`i diskograafiat ning muusikalist aktiviteeti uurides näib, et ta on kogu oma (noore) elu ainult muusikale pühendanud. Lõputu nimekiri soolo- ja split-reliisidest, koostööprojektidest (sh Aleksei Borissov`i ning Kenji Siratori`ga) ning kogumikest. Lisaks veel veab ta 4 plaadifirmat. Stilistiliselt ulatub mehe muusika eksperimentaalsest ämbiendist ja psühh(dada)pungist kuni harsh noise`i ning spoken word`ini. Julia Timofejeva aka HZ on ka tuntud kui Âûïü ning N|B|K.
Mõlemad osapooled pakuvad eriilmelist, samas teineteist täiendavat helikeelt. Aleksandr Kibanov eksperimenteerib valdavalt hillitsetud elektroonilise helikeelega, pakkudes tagurpidi kukerpallitavaid helisid, kellamängulikku rütmitiksumisi ning vaikseks keeratud abrassiivseid bassiseinu. Lugu Cycle of night kaugeneb eelnenud träkkidest, esindades atmosfäärilist ning tsillivat hoiakut - happeliste sündisaundidega murendatud psytronica/psychill/psybient. Lugu The end algab akustiliste keelpillide jõuliste näpetega, millega õige pea liitub kilav elektroonika, ning digitaalne mürakollaps lehvitab hüvastijätuks. See muusika meenutab mulle oma kõlalt osaliselt ühte 7-8 aasta eest kuuldud kogumikku, kus akadeemilise haridusega heliloojad lõid digitaalelektroonilisi taieseid, mida oli pelutav kuulata. Õnneks AK oskab helikeele steriliseerumist, toda vaimusilmas kangastuvat luitumist osavalt vältida-peita.
Julia Timofejeva helikeel on märksa lopsakam ning massiivsem. Loodushelidega vürtsitatud drone-pulseerimisele lisandub veel paar kihti, fraktaalid segunevad ning helisein valjeneb sugestiivseks ämbientmüraks (I`ll never make up). Seejärel kihid settivad, heli selgineb, ning muutub peaasjalikult ruumiliseks eksperimendiks - eepiliseks avardumiseks, rohesiniste horisontide poole liikumiseks. Subtle soundfields või dreamscape - nagu seesugust muusikat tavatsetakse sildistada (Anomaly). Loos Transparent World elimineeritakse emotiivne tahk, heli minimeeritakse. Kas õhk, mis teoreetiliselt ei kaotaks oma energiat, mis liiguks lõpmatult läbi metalltorude, kiiskaks samamoodi metalselt? Objekt laiuvas üksinduses. Timofejeva jätkab muljetavaldavalt - eelmise loo lõpp areneb minimalistlikuks ämbientoopuseks. Tegelikult tundub “ämbient” sõimusõnana seesuguse muusika kirjeldamiseks. David Toop ning Brian Eno näivad teisest maailmast pärinevat. See on pigem kirurgiline helikollaaž - kihtide liitmine kinnisideelise täpsuse ning pühendumusega. Helimaastik avardub, tuksleb ning põleb. Selles on nii Pan America`t meenutavat linnulennuvaatelist monumentumit kui ka Caustic Reverie`le omast düstoopset (sise)ruumiängi. Põlemine muutub kurjaendeliseks lõpuloos Puddle mind, mis võiks vabalt mõne ilmaruumilise, Alien-tüüpi ulmeõuduka helindiks olla.
Venelanna lood moodustavad vaieldamatult ühe parima (eksperimentaal)ämbiendi taiese, mida mul on au olnud kuulata. Albumi esimese osa eest 8.8, teise eest 10.0. Seega...
Kuula albumit siit
9.4
Tellimine:
Postitused (Atom)