Põhja-Ameerika keskse DIY-keskkonna Collective Family (CLLCT) üks vapiloome James Eric (JE) otsustas eelmisel aastal hüljata trubaduuri rolli ning hakata viljelema instrumentaalset ning eelnevast eksperimentaalsemat rida. Kõigepealt pani ta kokku mahuka parimatest-parima albumi “We Got This Far - Best Of James Eric” ning valis uuele projektile täht-tähelt raputava nime. Senine peamiselt siledakõlaline singer-songwriter`lus paisati kohe põrmu G.O.A.T`i esimesel (omanimelisel) albumil. Seesugune käitumine taolises situatsioonis ei tundugi veider olevat, kuna artist tahab tõmmata selge veelahkme kahe projekti, mineviku ja tuleviku vahele. 31-aastane Chicago moosekant mängib erinevate žanritega. Domineerivad elektrooniline pop ning downtempo, millele pakuvad väheke vaheldust post-rock ning ambient. Pluss näputäis sound collage`i. Neil hetkil, kui helipilt ei ole turmlev, on see lihtsalt õõtsuv meeleolumuusika, et mitte öelda muzak. Meeldiv chillout-muusika. DIY-rohmakus annab albumile loomulikku veetlust juurde.
Tõsi, uue aasta-aastakümne saabudes ei suutnud JE enam pidada oma lubadust - hoiduda lüürikast. Ta üllitas koos teise CLLCT- tähe Patrick Ripoll`iga kahasse “I Split On Your Grave”`i ning B-poolte kogumiku “Found Sounds: B-Sides 2009”. Mõlemal albumil ilmutas ameeriklane oma senist tipptaset. Esimene üllitis demonstreerib tema melanhoolset haaret õrnalt post-rock`ilikus võtmes ning teine on liikunud akustilise indiepop`i keskmesse (mõlemal albumil on traadipillid oma varasema domineeriva positsiooni tagasi võitnud).
“Life Of Mind” sammub esimese albumi jälgi. Erinevus seisneb selles, et käesolev üllitis järgib selgepiirilisemat lugude ülesehitust ning ei mängi enam laialivalguva miljöö loomise peale kuulaja ümber. Piaanoakordid ning kellamäng juhatavad sisse järgmised 10 lugu ning 42 minutit. Eepilise roki manerism palistab kontseptsiooni. Järgnev Dreams Are Real Good (you can rest now) on segu spoken word`ist, heliefektidest, rasketest bassisaundidest, ämbiendist, post-rock`ist, elektroonilisest popist/downtempo`st. Kohmakus ning ülevus liiguvad käsikäes, täiendades üldmuljet. Ka Help hiilgab suursuguste poosidega modernse klassika võtmes. I Can't Sleep So I Dream Of You jätkab eelmisega sarnases võtmes, millega liituvates jahedalt unistuslikes trompetivoogudes (Tim Bales`i laivesituses) hõljub Miles Davis`e vaim, kuigi mitte kauaks – träki lõpetab sulnis elektrooniline sisekaemus. Lugu sisaldab muuseas Isis`e (müra)sämplit.Kindlasti on albumi üheks tipphetkeks Not Young, But Restless - kaugelt-kaugelt kõlavad, ometi nii võimsad ning sisendusjõulised sünteetilised heliseinad - mida "dirigeerib" ajatu helimotiiv - teevad päeva. Sellele järgneb esimene ja ainus akustiline träkk (Now I Sleep Tonight). Kitarr ning klaver. Kõige eelneva (ja etteütlevalt järgneva) taamal mõjub see vaikne interlüüd mittemidagiütlevusena (sama kehtib ka She Took Me kohta). Ei suuda neile keskenduda. Vaim on eelneva ajendil edasi lükitud. Lugu The Next Day Looks Brighter Than The Last ongi imeilus meloodiline instrumentaalrokk. Ka The Night Is Awake jätkab sarnast rida, kuigi suurema rõhuasetusega modernse klassika võtmes. Lõpuloos (NB! Mediafire`i zip-lingis on lood teistsuguses järjekorras!) The Reverse tõstetakse süntesaatorid, jutuvada-katked ning massiivne rütmistik esiplaanile. Holy Fuck`i, Fuck Buttons`i, Errors`i, The Octopus Project`i jt sarnaste puntide esteetika ei jää kaugele. Vaieldamatult üks selle aasta albumeid.
Kuula albumit siit
9.4
