TRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHTRRHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHRHRHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHHTRHHHTRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHPRHHPPPPHHHHPHHHHHHTRHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHTRRRRRRHHHTRHHHHHHH.
Umbes niimoodi võiks märkide keeles välja näha Venemaalt Belgorod`ist pärit artisti Animalparade`i helimuster. Alul tähtede järgnevus muutub pikapeale tapeediks. Konkreetsel juhul (müra)tapeet ei ole sõimusõna. Selles on palju varjundeid. Valge ning pruun müra muudetakse taustaks, mis vaheldub pahinate ning metalltorukõlalise õõnsa ulgumisega. Saund jääb vahetevahel looper`isse kinni, luues mittetantsitavat tantsumuusikat (meenutab midagi, mis on tantsitav). Õieti see võib ka tantsitav olla, aga ei näe koodi selle lahtimõtestamiseks. Kood peitub loomulikult (ähmases) korrelatsioonis helide ning subjekti vahel. Tõsi, albumi lõpus (Ctrl+C Me) on siiski drum`n`bass-rütme kuulda. Albumil kõlavad erinevatest filmidest pärit sämplid. Esmakordselt elus kuulen noise-beatbox´i. Samuti saab Giuseppe Verdi omad vitsad. Kuid see muudab albumi veelgi brutaalsemaks. Heli kui informatsiooni, selle hulga liikumine läbi kitsa, selleks mitte ettenähtud kaabli. Helide ahmimine, muljumine, kokkupigistamine ning tõkestamine. Auditiivne buliimia ning oksendamine. Deformatsioon ning üldine dislokatsioon (struktuur on ju seotud konkreetse locus`ga) muutuvad desinformatsiooniks. Eri kanalitest pärit üksteisele vastukäivad informatsiooniühikud loovad müra. Eelpoolmainitut konkreetset informatsiooni - mida on niigi vähe - jagatakse suure intensiivsuse või üldisesse tervikusse ladestamise suunitlusega. Tõsi, ka see monoliit osutub instrumentaalseks - sissejuhatus albumi lõpuosa segmenteeritud pahaloomulisusele.
Kuivõrd see album on natuke liiga pikk ning selle kui terviku piirid on etteantud, siis mõned punktipügalad tuleb (karistuseks) maha võtta. Teisalt igal juhul etem müramuusika, kui enamus tänapäeva mürajaid suudab. Elitaarne? Ja-jah, samamoodi eksklusiivne nagu ameeriklaste analoog Kanin Krusete.
Kuula albumit siit
8.8
