Kui ma tahaksin või oskaksin popmuusikat teha, siis kõlada nagu Malmö punt Death And Vanilla oleks ahvatlev mõte. Isegi väga. Nad on kahtlemata lahedad - deklareerivad albumi reliisidaatumina 2021. aasta jaanuari (õige on aasta 2008) ning eeskujudena toovad välja kõikvõimaliku avangardmuusika ja (innovatiiv)pop`i panteoni - Alice Coltrane, Broadcast, The Zombies, Stereolab, Siouxsie & The Banshees, Ennio Morricone, Henry Mancini, Current 93, Krzysztof Komeda, The United States Of America, Charles Mingus, David Axelrod, The Beach Boys, Motown, Roy Budd, The Velvet Underground, The Shangri-Las, Hungry Hippos, Roman Polanski, Piero Piccioni, Sun Ra, Love, Piero Umiliani, Nino Rota, Nico, Sunn O))), The Mamas & The Papas, BBC Radiophonic Workshop, The Ronettes, Can, Eggstone, Tim Buckley. Jajah, tänapäeva (totaalsed) inimtüpaažid - selleks, et üle ajahorisontide kiigata, tuleb teada tuleviku märke. Seesugust krautrock`ist, elektroonikast, 60ndate tüdrukutepopist ning üleüldse mahukat viitesüsteemi kasutavaid bände on varasematest aegadest ikka ette tulnud. Stereolab, Pram, Broadcast, Flunk. Ometi - kui te olete väsinud näituseks Stereolab`i viimase otsa (või üleüldse) loomingust, siis vahelduseks kuulake rootslasi. Nende vokaalliinid ei kulu ega tekita kuulajas tüdimust, helikihid on kenasti üksteisest eristatavad; kuigi meloodiajoontes ei ole teab mis keerulisust, kriibitakse nendega ajusoppi sügavad täkked. Vektoriaalsus ja dünaamika. Kosmosepopparid. 2021. aasta ei olegi utoopia, ei näigi ülepakutuna - näis, kas 11 aasta pärast näiteks kuulub seesugune muusika autofirmade poolt pakutava varustuse hulka? Kes ütleb, et autod veel maanteedel vuravad? Kas muusika saab olla suurem kui elu? Tuleviku muusika. Seda see ongi. Mina igatahes olen sellesse ansamblisse armunud. Jäägitult.
Kuula albumit siit
