gillicuddy the yaouhl! mashups (Clinical Archives)

Andreas Rohden ehk gillicuddy on Ida-Friisimaalt pärit, kuid hetkel Bochum`is resideeruv singer-songwriter. Ta on üllitanud kokku 4 albumit, kõik viimase poolteise aasta jooksul, respekteeritud leiblite Resting Bell, Merzbau ning Clinical Archives`i all. Sakslast iseloomustab Põhja-Ameerika juurte- ja popmuusika mõjutustega minimalistlik helikeel. Tõsi, juuri on selles rohkem kui klantsi. Minimalistlikus hillitsetuses on delta blues´ile ning 20-30ndate keelpillimuusikale omast primitivismi ning sealt ajas edasi minnes meenuvad John Fahey, Leo Kottke, hiljem Phil Reavis ja Lou Barlow ning kaasaegsetest Ben Chasny, varane Devendra Banhart, (Carlo) Barbagallo, James Blackshaw. Tema taotuslikult rohmakas helipildis ilmneb möödunud aegade epohhitruudus (ennekõike album “music for moles”). Sarnasus näiteks John Fahey`ga seisneb ka selles, et gillicuddy träkid reeglina piirduvad paari minutiga. Teisalt, Rohden`i muusika on liiga nutikas selleks, et seda lihtsalt juurtemuusikaks arvata (samapalju kui võib näiteks Wilco`t või The Sea And Cake`i selleks pidada). Tema cutting edge-läte peitub ikkagi tänases päevas (egas ilmaasjata Euroopa tööstuskeskmes elav mees ei võrdle oma muusikat “partide ja oravatega, kes justkui elutseksid tema toas”).

Seda tõestab ilmekalt tema viimane reliis “the yaouhl! Mashups”. Esiteks mashup on muusika tänapäevane kokkupanemisviis ning teiseks Clinical Archives ei üllita ontlikku popsaundi. Ilus helisevate overdrive`idega avang i know, i know jätkub ligi 8-minutilise eksperimentaalse (post-)grunge-saundiga. De mannetjesolifant gaat op reis naar de oostzee kõlab nii nagu grunge ideaalis kõlada võinuks. Träkk on täidetud sentimentidega, mis ei ole tagasihoidlikult öeldes ordinaarsed - näiteks üks helikiht on minutiks allutatud lindikiiruse efektile ning loo lõpetavad (Läänemere) lainete loksumised ning taamamüra. Sh-da on avangardistlik indie/post-rock, mis võlub turmleva struktuuri ning naturalistliku ja digitaalse heli sümbioosiga. Instrumental #2 läheneb varasematele albumitele, kuid...ainult läheneb. Sme. li. co. on suva kummardus 60ndate underground-folgile. /too many people on the subway train people tell smell like cock/Why do the people all the subway train smell like cock/. Sedasi. Kuna album demonstreerib eeskujulikku tasakaalustatust oskusliku laulukirjutamise ning leidliku eksperimenteerimise vahel, siis kaheldamatult kuulub see album minu 2010. aasta lemmikute nimekirja.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Mentz

Mentz
Mentz
Myspace
Lastfm

Paradigm Girders Under A Steel Sky (Noecho)

2001. aastal kokku saanud, kuid alles 2006. aastal salvestama hakanud London`i duo Paradigm (Dante Knoxx & Zakk Altair) reliisis oma esimese albumi “Textured Sound” 2008. aastal, mis aasta hiljem üllitati Noecho Records`i all. Albumil domineerisid külmad, samas emotiivsed kitarripõhised drone-hingused, abstraktne sfääride muusika, musique concrete/found sound/field recording-sulandused (vareste kraaksatused, jutuvada, linnamüra, kahinad-sahinad), taamaorkestratsioonid, helieksperimendid, avatud ruumi salvestused/elektroakustika, sound-art. Vaikus-valjenemine, põlemine-kustumine. Meistriteos (9.8). Sarnasusi helides ning metoodikas võib leida Robin Rimbaud`i/Scanner`i, Boy Swung Tunnel`i ulmeliste hetkede ning Eluder`iga (album “Drift”). Muusika, mis ei tunne (žanri) piire. Õieti küll tunneb - selleks, et neid ületada. Ekspansiivne helind. Duo lähtekohaks on “tõelisuse heli” (true sound) loomine. See tunnusmärgistab “seesugust heli, mida inimesed tahavad kuulda, et tajuda maailma meie ümber”. Tõsine muusika.

Millele osutab üllitise tiitel “Kandetalad terastaeva all”? Taevakatuse metalset kilinat võib siin küll tajuda (Homeless Frequency), aga enamuse ajast ollakse siiski väljaspool taeva alust ruumi. Või on`s see mikrokosmos, mis on ehitatud karkassidesse? Mikroorganismide elu selle sees? Avaloos Clocking In sämplitakse linnamüra sisse mehe-naise deklareerivat jutuvada, ning meeshäält hakatakse moonutama. Hea, et seesugune träkk on albumi alguses, muidu viiks see küll katuse (kergelt) minema. Diggers muudab kardinaalselt suunda - eelmise loo maine sci-fi-hullus asendatakse räpakate ning agressiivsete 8bitilise muusika rütmidega. Chipbreak. Mäletate ehk Lode Runner`it - telekamängu 90ndatest? Ka seal kaevas peategelane teda tagaajavatele kollidele auke-surmalõkse. Alates loost Depth of Field muutub kõik - ulmesõidukid võtavad kursi kosmosesse. Sisenetakse Tühja Välja, üksindus materialiseerub ning hakkab lainetama, mootorite surin valgub Lõpmatusse. Jäine hingus on kuklasse hingamas. Eepiline. Kuni looni Relic Bay, mis kõlab nagu (80ndate) Tangerine Dream. New age`ilik alasurvestatud pseudonaturalistlik atmosfäär ning seest õõnsad kilava saundiga süntekarütmid. Kuigi selles peituv kitšilik element on täiesti omal kohal, langetab veidi albumi üldmuljet füüsiliselt ebameeldiv rütmi kõrgsageduslikkus. The Soil Void teeb käände kurjaendelistesse ämbientvoogudesse. Green Moss on an Ocean Tower liigub minimalistlikel helimaastikel, mida on palistatud linnulauluga. Lõpulugu Gerald's Brew “jutustab” sellest, kuidas mingi suva jorss köögis(?) kolistab ning veega mässab ning kõrvalruumis keegi sünti profaanlikult klimberdab. Tõepoolest, Briti duo on suurepäraselt realiseerinud oma lahkkõlalisuse kontseptsiooni - helipilt on vastuokslik, süüdimatult erinevatesse suundadesse laiali, kuid mis peamine - väljapeetud ning imponeeriv. Võrdluses esimese albumiga on siin vabavormilist freakout-miljööd tunda. Egas ma muidu seda albumit lastfm`is tägides ei saanuks rekordilised 67 ühikut (mis loomulikult ei olnud eesmärk omaette).

Kuula albumit siit

9.1

[Artistid] Oskar Hallbert

Look its Kama aina in my garden (Vindoga 2008)

Oskar Hallbert | MySpace Music Videos

Oskar Hallbert
Oskar Hallbert
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Joiejoiejoie 2006 EP (Poni Republic)

Brüsselis resideeruva Clément Marion`i aka Joiejoiejoie paari aasta tagune “Green!” EP jättis mittemidagiütleva mulje. Neljast laulust ei õhkunud ei jõudu ega karismat. Viga võis olla ka siinkirjutajas, kuivõrd ma ei suutnud sellele albumile kuidagi ümber lülituda. Kohanemishäireid tekitas prantslase 2007. aastal Venetsueela plaadifirma Poni Republic (indietronica, electro(nic) pop, indie pop) all reliisitud “2006” EP. Üllitisel olevad seitse lugu hiilgavad nakkavate harmooniate ja käikude, ladusa ülesehituse ning subtiilse kihistusega. Lihtsad rütmid, helisev vokaal ning nauditavad päikesepaistelised kitarriakordid loovad meeleolu. Helikihtide vaevumärgatav paisumine on sugereeriv ning inspireeriv. Joiejoiejoie videodest paistab vastu tänapäevale nii omane inditrooniline kolmainsus - muusik, kitarr, ning rüperaal. Ühesõnaga, tema simuleeritud ansambel. Virtuaalpop. Stilistiliselt viipavad laptop-folk/folktronica/tweetronica/indietronica, dream pop, art-pop, twee pop/indie pop, organic electronica. Euroopas, eriti selle keskosas (kust see ka alguse on saanud) on seesugune muusika väga levinud ning juba dekadentliku varjundi omandanud - Wixel, Bidibop, cantaloup, Anois, Julian Winter, My First Trumpet, this mess is mine, The Notwist, Tarwater, turnus, Oslo Deadtrash Project, Teamforest, Electric President, Styrofoam. Meeldiv tujumuusika, mis tekitab juba praegusel hetkel nostalgiat. Albumit lõpetav Valentine Riz meenutab mulle koguni Dallas`t - holgerlooduslikud õhkamised. Ka väärib loos esiletõstmist hõrk mandoliinisentiment. Teate ju küll, need The Smiths`iga (Please, Please, Please, Let Me Get What I Want) seonduvad unustamatud assotsiatsioonid.

Kuula albumit siit

Волшебная Одноклеточная Музыка/Magical Unicellular Music

Magical Unicellular Music
Clinical Archives/Archive.org
Myspace
Lastfm

Les Dix-Huit Secondes Les Cahiers Des Improvisations - Troisième Volume (Bandcamp)

Paul Andrew Rosales - tänapäeva ühe kõrvahaaravama avant-pop/newgaze/chillwave/DIY/New Weird America akti Wonder Wheel`i kehastus - väidab oma essees FUTURE MUSIC - The Anticipation Proclamation - FUTURE WORLD, et 21. sajandi muusikategemine hakkab baseeruma 4 alusel:

1)Muusika salvestamine 80ndate ning 90ndate rekorderitega.
2)Analoogtehnikaga esitatatava muusika ülekandmine digitaalsesse keskkonda
3)Manipulatsioonid lindikiirusega/plug-in-eksperimendid
4 Helide konverteerimine 2000ndate keskpaiga arvutitesse

Tavakeelde panduna tähendab see tõmmisemat, sageli ka lo-fi`likumat helipilti, “vigu”, konventsionaalsete (laulukirjutamise põhielemendid ei kao kuhugi)ning ebakonventsionaalsete helide põrkumist ning kokkusulamist ning sugestiivset väljundit. Tõepoolest, Ariel Pink, Wavves, John Maus, Blank Dogs, Neon Indian on artistid, kes tänapäeval tõsisele muusikasõbrale tutvustamist ei vaja. Kuid on veel väga palju silmapaistvaid artiste, kes ootavad oma aujärge. Avangardistlik, samas popiliku suunitlusega lo-fi-muusika vaikne revolutsioon on jäkumas.

Mul on au tutvustada Les Dix-Huit Secondes`i üllitist “Les Cahiers Des Improvisations - Deuxième Volume”. Hea meel on seetõttu, et Sitsiilia projekti eelmised albumid kuulusid siinkirjutaja 2009. aasta parimate sekka. (Carlo) Barbagallo-Lucia Urgese on juba jõudnud kolmanda albumini (viimase) kolme kuu jooksul. Esimese albumi (hinne: 8.7) piipitav elektroonika, fusioonkitarripannood, jahejätsulikud heiastused ning intensiivsed müraatakid hüljati ning teise albumi (hinne: 9.7) helipilt muutus märksa hillitsetumaks, minimalistlikumaks, ehk isegi kurjaendeliseks. Üldmuljelt oli helipilt kokku surutud - sellest hoolimata kiirgub sealt eredat valgust läbi hiiglasuurte punakate liivatolmukeeriste. Punase Planeedi muusika. Teoreetiline vaade Olympus Mons`i jalamilt. Psühhootilised elemendid on kõrvutatud eepilise helikeelega. Ülivõrdeline psych-folk`i, drone ambient/illbient`i ning abrassiivsete elektroakustiliste helipannoode lõppematusele lähenev summa.

Algab “Les Cahiers Des Improvisations - Deuxième Volume” eelmise albumiga sarnases võtmes. Düstoopset monoliiti uuristatakse trompeti free jazz`iliku käsitlemise ning kogu struktuuri raputava massiivse rütmiga. Järgnevas, keskses loos tuuakse sisse põhierinevuselement võrdluses varasemate albumitega - lindimanipulatsioonid, st katsetused lindi erinevate kiirustega. Kuigi eepilisus ning tumedad meeleolud hakkavad tasapisi hajuma, ei muutu muusika pealiskaudseks trillerdamiseks. Viimistletud kitarr-dub, vokaal- ja stereoeksperimendid loovad rohkelt tundmusi, mis sõnajõule ei allu. Kuidas saaks edastada pertseptsioone, mida kutsub esile mutanteerunud šamanistlik loits (DSM IV)? Soliidne samm uute aastasse on tehtud.

Kuula albumit siit

8.9

[Artistid] Julian Winter

Julian Winter
Myspace
Lastfm

Winterburst Demo (Jamendo)

Prantsusmaalt Pariis´ist pärit neliku debüütalbumit “Demo” on koduses Jamendos hinnanud 10 inimest - vox populi - , kes kõik on üksmeelselt jaganud maksimumpunkte. Üks kommenteerijatest väidab, et see on vähemalt sama hea muusika kui see analoogne muusika, mille eest ta on palju raha välja käinud. Ning lubas, et teeb kaasmetallistidele albumiga tutvumise kohustuslikuks. Oma ala spetsialisti hinnang? Ilmselt. Uurisin sama niši tuntuid ansambleid - kellega on ka kvarteti muusikat võrreldud - ning leidsin sellised nimed nagu Trail of Tears, Odium, Hollenthon, Darzamat.

6 lugu kuuluvad sümfoonilise black metal`i kehandisse. Kiiretempoline, eleegiline, massiivne...ning klišeellik. Ratsutab nii sümfoonilise metal`i kui black metali`i dekadentlikul kogemusel. Teise kuulamisringi lõpus turgatas pähe, et hoolimata välisest koletuslikust grimassist on turvalisus seesuguse muusika üks põhiomadusi. Turvaline muusika on midagi seesugust, millele võid iga päev kindel olla, et harju keskmise meeleolu suudab välja venitada. Printsipiaalselt ei väljendu turvalisus vormis, vaid alandlikus suhestumises eelneva žanrikogemusega. Album seisab liiga keskel, liigagi kahe jalaga maa peal. Kujutan ette, et mõni antimetallist/avangardmetallist kuulab seesugust muusikat enne uinumist. Tõsi, lugu The Sign Of The Black Ivy suudab ümbritsevast formaadist osaliselt välja murda, ning loo Enthronement Ceremony psühhedeelsete klahvpillisoolode, suurema vokaalamplituudi, trummipartiide ning üleüldise kriipivuse eest paneksin juba märksa kõrgemad punktid. Ka lõpuloo The Blessing Of The Evil vokaalkäänded refrääni osas äratavad sümpaatiat. Tehniliselt viimistetuselt on album vaieldamatult tasemel (albumi tiitlist ei tasu end eksitada lasta - selle asemel võinuks samahästi ka “Promo” olla). Esimese mulje järel plaanisin panna 8.5, seejärel 7.5, ning omakorda 6.6. Viimaste kuulamistega üldpilt taas paranes. Veelkord - prantslaste muusikas on jõudu ning metallifännid vaevalt sülitavad sellesse kaussi.

Kuula albumit siit

7.7

[Artistid] Gutter Parties

Myspace
Lastfm

EugeneKha River Songs (Clinical Archives)

Moskvalase Jevgeni Haritonov`i sügav huvi muusika vastu leidis sotsiaalse väljundi juba Andropovi-Tšernenko valitsemisajal. Nimelt tollal veel teismeeas nooruk hakkas klubis plaate keerutama. Hiljem on tema sotsiaalne roll märgatavalt laienenud - tänapäeval teatakse teda poeedi (PEN-klubi liige), mitme avangardistliku suunitlusega ajakirja toimetaja ning eestvedajana, kultuurikriitiku ja luulefestivali kuraatorina ning plaadifirmade Another Hemisphere Records ning Microbit-Records käivitajana.

Tema muusikaline loometegevus on omaette teema. Sama pikk nagu on venelase diskograafia (mis nähtavasti jääb 100-150 ühiku piiresse), on ka tema muusikaline haare. Lisaks EugeneKha`le on tema sooloprojektideks veel Microbit Project (projekt on üles ehitatud madalsageduslikele bittidele, kus on koht müraelementidel, reivibiitidel, drone`il, sügaval hausil, teknol, tränsil jpm), omanimeline sooloprojekt (vähese elektroonika ning kõikvõimalike häälutusefektide-kehahäälte avangardistlik mikstuur). Lisaks veab ta koos Togliatti mehe Mihhail Lezin`iga projekti Yoko Absorbing, mis ulatub otsapidi trance-rock`ist ja uuspsühhedeeliast sound art`i ning psühhoakustikani välja. Sinna vahele jäävad veel illbient, noise rock, pseudo-etno, death industrial, glitch noise, elektro, hip-hop jpm. Kui seda meest saaks muusikalistelt suunitlustelt-saatusejoonelt kellegagi võrrelda, siis ainult Soome legendi Mika Vainio`ga.

“River Song” on EugheneKha diskograafias teisse kümnesse jääv album (projekt asutati 2006. aastal). Albumi intro on vägagi tuttavlik - atmosfäärilistesse kihtidesse on jäetud parmupill soleerima. Järgnevas nimiloos segatakse omavahel kokku new age`ilik atmosfäärilisus ning pompöössus, etnorütmid, hardrokilikud klišeelikud kidrarifid ning elektroonika. Fopaa? Totaalne kollaps? Teoreetiliselt küll, kuid ilmatusuurte pooside tagant ei õhkugi tühjust ning rada hakkab kenasti elama. Järgnevas (The Volga Bulgarians) on etnoelement veelgi rohkem esindatud - elektroonilised etnotrummid, mustlaslikud motiivid ning üllatus-üllatus – enniomorricone`lik minoorne meloodiamotiiv. Albumil on veel 15 “jõelaulu”, mis moodustavad ühtlaselt voogava väljapeetud massiivi. Tõsi, seda monoliidiks nimetada oleks vale, kuna helipilti on piisavalt variatsioone tekitavaid elemente sisse sulandatud. Žanriliselt liigutakse põgusalt üle modernklassika ning post-rock´i mõjuväljade. Erinevad rütmimustrid, loodushelid, sissejuhatused kitarri ja klaveri saatel. Lugudes on eristuvat hingamist. Ühesõnaga - new new age. Ja see ei ole sõimusõna. Vähemalt selleks korraks mitte.

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] joiejoiejoie

joiejoiejoie
Myspace
Lastfm

Animalparade Hippopotams dream of space (Noise Reactor)

TRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHTRRHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHRHRHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHHTRHHHTRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHPRHHPPPPHHHHPHHHHHHTRHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHTRRRRRRHHHTRHHHHHHH.

Umbes niimoodi võiks märkide keeles välja näha Venemaalt Belgorod`ist pärit artisti Animalparade`i helimuster. Alul tähtede järgnevus muutub pikapeale tapeediks. Konkreetsel juhul (müra)tapeet ei ole sõimusõna. Selles on palju varjundeid. Valge ning pruun müra muudetakse taustaks, mis vaheldub pahinate ning metalltorukõlalise õõnsa ulgumisega. Saund jääb vahetevahel looper`isse kinni, luues mittetantsitavat tantsumuusikat (meenutab midagi, mis on tantsitav). Õieti see võib ka tantsitav olla, aga ei näe koodi selle lahtimõtestamiseks. Kood peitub loomulikult (ähmases) korrelatsioonis helide ning subjekti vahel. Tõsi, albumi lõpus (Ctrl+C Me) on siiski drum`n`bass-rütme kuulda. Albumil kõlavad erinevatest filmidest pärit sämplid. Esmakordselt elus kuulen noise-beatbox´i. Samuti saab Giuseppe Verdi omad vitsad. Kuid see muudab albumi veelgi brutaalsemaks. Heli kui informatsiooni, selle hulga liikumine läbi kitsa, selleks mitte ettenähtud kaabli. Helide ahmimine, muljumine, kokkupigistamine ning tõkestamine. Auditiivne buliimia ning oksendamine. Deformatsioon ning üldine dislokatsioon (struktuur on ju seotud konkreetse locus`ga) muutuvad desinformatsiooniks. Eri kanalitest pärit üksteisele vastukäivad informatsiooniühikud loovad müra. Eelpoolmainitut konkreetset informatsiooni - mida on niigi vähe - jagatakse suure intensiivsuse või üldisesse tervikusse ladestamise suunitlusega. Tõsi, ka see monoliit osutub instrumentaalseks - sissejuhatus albumi lõpuosa segmenteeritud pahaloomulisusele.

Kuivõrd see album on natuke liiga pikk ning selle kui terviku piirid on etteantud, siis mõned punktipügalad tuleb (karistuseks) maha võtta. Teisalt igal juhul etem müramuusika, kui enamus tänapäeva mürajaid suudab. Elitaarne? Ja-jah, samamoodi eksklusiivne nagu ameeriklaste analoog Kanin Krusete.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Vierivä Viiksiportieeri

Vierivä Viiksiportieeri
Myspace

[Vana ning oluline] Death and Vanilla Death and Vanilla (Bandcamp)

Kui ma tahaksin või oskaksin popmuusikat teha, siis kõlada nagu Malmö punt Death And Vanilla oleks ahvatlev mõte. Isegi väga. Nad on kahtlemata lahedad - deklareerivad albumi reliisidaatumina 2021. aasta jaanuari (õige on aasta 2008) ning eeskujudena toovad välja kõikvõimaliku avangardmuusika ja (innovatiiv)pop`i panteoni - Alice Coltrane, Broadcast, The Zombies, Stereolab, Siouxsie & The Banshees, Ennio Morricone, Henry Mancini, Current 93, Krzysztof Komeda, The United States Of America, Charles Mingus, David Axelrod, The Beach Boys, Motown, Roy Budd, The Velvet Underground, The Shangri-Las, Hungry Hippos, Roman Polanski, Piero Piccioni, Sun Ra, Love, Piero Umiliani, Nino Rota, Nico, Sunn O))), The Mamas & The Papas, BBC Radiophonic Workshop, The Ronettes, Can, Eggstone, Tim Buckley. Jajah, tänapäeva (totaalsed) inimtüpaažid - selleks, et üle ajahorisontide kiigata, tuleb teada tuleviku märke. Seesugust krautrock`ist, elektroonikast, 60ndate tüdrukutepopist ning üleüldse mahukat viitesüsteemi kasutavaid bände on varasematest aegadest ikka ette tulnud. Stereolab, Pram, Broadcast, Flunk. Ometi - kui te olete väsinud näituseks Stereolab`i viimase otsa (või üleüldse) loomingust, siis vahelduseks kuulake rootslasi. Nende vokaalliinid ei kulu ega tekita kuulajas tüdimust, helikihid on kenasti üksteisest eristatavad; kuigi meloodiajoontes ei ole teab mis keerulisust, kriibitakse nendega ajusoppi sügavad täkked. Vektoriaalsus ja dünaamika. Kosmosepopparid. 2021. aasta ei olegi utoopia, ei näigi ülepakutuna - näis, kas 11 aasta pärast näiteks kuulub seesugune muusika autofirmade poolt pakutava varustuse hulka? Kes ütleb, et autod veel maanteedel vuravad? Kas muusika saab olla suurem kui elu? Tuleviku muusika. Seda see ongi. Mina igatahes olen sellesse ansamblisse armunud. Jäägitult.

Kuula albumit siit

[Artistid] Uberlulu

Uberlulu
Uberlulu

[Vana ning oluline] Velvet Davenport Happy Ending (Velvet Davenport)

Pöördume tagasi aastasse 2009. Mul on hea meel, et Neon Indian`i “Psychic Chasms” EP pälvis suurt tähelepanu. Headus ning tähelepanu said adekvaatselt seatud proportsiooni. Teisalt, headus ning tähelepanu reeglina ei saavutagi tasakaalustatud suhet. Sageli on nii, et kui kuuled mõnd teist vapustavat artisti, mõtled, et mis kuradi pärast üks saavutab edu ning teine mitte. Aasta 2009 ning teiste all mõtlen Tan Dollar`i,Dizzy Jaguars!`i, Sore Eros`i ning Eureka Brown`i albumeid. Ning loomulikult Velvet Davenport`i albumit “Happy Ending”.

VD tõmbab lahti 60ndate folk-underground`i ning psühhedeelse muusika kaardi, võimendades nonde stiilide/liikumiste marginaalseid tahke. The Incredible String Quartet ning rollingute “Their Stanic Majestic Request”. Minneapolis`e kuuik tulistab julgelt, häbenemata ning stiilselt. See on paras ime, kuidas üks nullindate bänd oskab produtseerida niivõrd kauge- ja kauniminevikulist kõla. Selle eest tulebki enamus punkte ära anda. Ka piltidel näevad need tegelased välja nagu tänapäeva äraeksinud hipid. Tõepoolest, kaasajas püsib see punt marginaalsete tahkude suurendamise kaudu. Näituseks You Are The Fool, mis läbi filtrite võimendatuna kõlab nagu kõhurääkija manifestatsioon, Thanks Robbie`i veider fragmenteeritus või siis Outside Man`i sissejuhatav tehno/big-beat-rütmistik. 20 lugu 34 minuti sees ei ole ka kõige ordinaarsem albumikontseptsioon. Hoolimata minevikku jõllitamisest kõlab see album (retro)futuristlikult ka 17. jaanuaril 2010.

Kuula albumit siit

Alexander Kibanov/HZ Two sides of life (Justnotnormal)

“Two sides of life” on venelaste kahasse tehtud album. Aleksandr Kibanov`i diskograafiat ning muusikalist aktiviteeti uurides näib, et ta on kogu oma (noore) elu ainult muusikale pühendanud. Lõputu nimekiri soolo- ja split-reliisidest, koostööprojektidest (sh Aleksei Borissov`i ning Kenji Siratori`ga) ning kogumikest. Lisaks veel veab ta 4 plaadifirmat. Stilistiliselt ulatub mehe muusika eksperimentaalsest ämbiendist ja psühh(dada)pungist kuni harsh noise`i ning spoken word`ini. Julia Timofejeva aka HZ on ka tuntud kui Âûïü ning N|B|K.

Mõlemad osapooled pakuvad eriilmelist, samas teineteist täiendavat helikeelt. Aleksandr Kibanov eksperimenteerib valdavalt hillitsetud elektroonilise helikeelega, pakkudes tagurpidi kukerpallitavaid helisid, kellamängulikku rütmitiksumisi ning vaikseks keeratud abrassiivseid bassiseinu. Lugu Cycle of night kaugeneb eelnenud träkkidest, esindades atmosfäärilist ning tsillivat hoiakut - happeliste sündisaundidega murendatud psytronica/psychill/psybient. Lugu The end algab akustiliste keelpillide jõuliste näpetega, millega õige pea liitub kilav elektroonika, ning digitaalne mürakollaps lehvitab hüvastijätuks. See muusika meenutab mulle oma kõlalt osaliselt ühte 7-8 aasta eest kuuldud kogumikku, kus akadeemilise haridusega heliloojad lõid digitaalelektroonilisi taieseid, mida oli pelutav kuulata. Õnneks AK oskab helikeele steriliseerumist, toda vaimusilmas kangastuvat luitumist osavalt vältida-peita.

Julia Timofejeva helikeel on märksa lopsakam ning massiivsem. Loodushelidega vürtsitatud drone-pulseerimisele lisandub veel paar kihti, fraktaalid segunevad ning helisein valjeneb sugestiivseks ämbientmüraks (I`ll never make up). Seejärel kihid settivad, heli selgineb, ning muutub peaasjalikult ruumiliseks eksperimendiks - eepiliseks avardumiseks, rohesiniste horisontide poole liikumiseks. Subtle soundfields või dreamscape - nagu seesugust muusikat tavatsetakse sildistada (Anomaly). Loos Transparent World elimineeritakse emotiivne tahk, heli minimeeritakse. Kas õhk, mis teoreetiliselt ei kaotaks oma energiat, mis liiguks lõpmatult läbi metalltorude, kiiskaks samamoodi metalselt? Objekt laiuvas üksinduses. Timofejeva jätkab muljetavaldavalt - eelmise loo lõpp areneb minimalistlikuks ämbientoopuseks. Tegelikult tundub “ämbient” sõimusõnana seesuguse muusika kirjeldamiseks. David Toop ning Brian Eno näivad teisest maailmast pärinevat. See on pigem kirurgiline helikollaaž - kihtide liitmine kinnisideelise täpsuse ning pühendumusega. Helimaastik avardub, tuksleb ning põleb. Selles on nii Pan America`t meenutavat linnulennuvaatelist monumentumit kui ka Caustic Reverie`le omast düstoopset (sise)ruumiängi. Põlemine muutub kurjaendeliseks lõpuloos Puddle mind, mis võiks vabalt mõne ilmaruumilise, Alien-tüüpi ulmeõuduka helindiks olla.
Venelanna lood moodustavad vaieldamatult ühe parima (eksperimentaal)ämbiendi taiese, mida mul on au olnud kuulata. Albumi esimese osa eest 8.8, teise eest 10.0. Seega...

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] entertainment for the braindead

entertainment for the braindead
aaahh records
Aerotone
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] The New Drum The New Drum (Scribble Kite)

Esiteks on mul suur rõõm teatada, et soliidset indiemuusikat (The Procedure Club, Molloy And His Band, Transvorder, The Human Elephant) väljastanud plaadifirma Scribble Kite on pärast rohkem kui aastast eemalolekut tagasi (Oh No Nuno! “Got Soul Go Fight”). Tõsi küll, seekord on leivad pandud ühte kappi teise Mehhikos plaadifirmaga Umor Rex. Ajalehele Postimees saadetud 2008. aasta parimate albumite edetabelis pärines mul paar asja ka SK diskograafiast. Selles nimistus olnuks kindlasti ka The New Drum`i omanimeline album, kui jõudnuks õigel ajal läbi kuulata.

Kalmar`ist pärit Pär Boughardt`i tuntakse ennekõike huvitava popduo Outmen ühe poolena. Aga jah, The New Drum tuli, nägi ja võitis (ning kahjuks ka kadus). 8 lugu keskmise pikkusega alla 2 minuti. Kuigi rootslase saundis on ka nullindate alul haibina lakke karanud 70ndate (proto) punk-rock`ist inspireeritud lackluster-popi elemente, lükkab ta selle ees magamistoa ukse kinni. Teisiti võib ka tema saundi nimetada revival`i negatsiooniks või ajastutruuks versiooniks. Ajastutruudus väljendub (totaalse või selle lähedase sünteesi) kontseptsioonis. Tänapäevane (pop)muusika on ju kõike haarata püüdev. Suuname korraks mõtted seesugustele liikumistele nagu New Weird America, soomlaste metsafolk või chillwave, ning asi ongi selge. Rootslane võtab DIY-esteetika, luues karvast, samas naturaalset helipilti, laseb voolata suurtel meloodiatel (The Frog, Electricity, The Ghost), põletades oma lihtsuses maha tõkked kuulaja ja enda vahel. Bourghardt ei ole popstaar – ta ei vaja klantsajakirju ega kõikvõimalikke skandaale/sööda etteheitmist, ta on kõigest muusik. Ta teps mitte ei häbene kõrvutada feedback`ilikku indu ja ballaade, odavate süntesaatorite rütme ning hämust kitarrisaundi, kasutada indie/lo-fi/ noise/elektroonika segustamise valemeid (Staden). Olla nii joviaalne kui mõtlik, varjutada kui särada.

Mis me siis saime kokku - alternatiivpopi erinevad paled , lo-fi, magamistoapop, mahepop, fuzz pop, DIY, elektroonika, müra. Mülgas ja taevas, dekadents ning eksperimentaalne foon. Vaevumärgatav irve asja man. Ühesõnaga - ei olegi seda nii vähe. Õigupoolest demonstreerib Pär Boughardt, kui vähe on tegelikult tarvis, et luua suurepärast muusikat. Oleks meie mandril rohkem seesuguseid artiste, kehtiksid tõesti Kraftwerk`i lauluread: Europa Endlos/Eleganz und Dekadenz/.

Kuula albumit siit

[Artistid] Dizzy Jaguars!

Dizzy Jaguars!
Myspace

[Vana ning oluline] XYDZO Y (Pulsations For You)

“Y” on suur album. Kuigi välja antud Pulsations For You poolt 2008. aastal, viivad selle jäljed 2003. aastasse. Suur album kuidas? Sven Swift (aka Bettina Rhymes) võrdles seda Eno-Byrne`i legendaarse koostööga “My Life in the Bush of Ghosts”, samuti on seda nimetatud üheks parimaks vabalt reliisitud albumiks üleüldse, millega saab üksnes nõustuda. “Vabalt reliisitud album” on üldjuhul vajalik, kuigi konkreetsel juhul liigagi piirav kategooria. Plaadiümbriselt vastuvaatav kaheharuline oksaraag (milledel omakorda on uued oksaraod, ning pudemed) sümboliseerib siin olevaid põhielemente. Üks on etno/world music ning teine teravanurkne elektroonika. “Y” on vaieldamatult eksperimentaalelektroonika/etnomuusika tippteos, kaasaegse etnofusiooni teenäitaja, kuigi reaalselt mõju omal ajal ilmselt mitte väga avaldamata.

XYDZO taga on mees nimega Ljekio Ulmar, kes oma igapäevast leiba teenib metsavahina Karjala looduskaitsealal töötades. Ta asutas projekti 1999.aastal eelmise projekti ИР varemetele. Tema aktivasse kuuluvad veel osalemised erinevates projektides (Экология Звука, Yoki, Девять) ning sooloalbumitel. Karjalase tihe seos-seotus loodusega on helipildis tajutav. Sellega seotult ka Karjala šamaanide kuulsusrikas minevik. Albumit on kirjeldatud järgmiselt: “Looduse hääl, Karjala taiga müra, Aafrika päike, polaarvalguse tuiklemine, ning vaikus ja lõp(pe)matus samaaegselt.” Aga on muudki - lugu Alebet (millele laenab hääle keegi Zuzina) on bõliinalaulu ning elektroonika ristand, sarnanedes seeläbi teise Vene ansambliga Volga. Lisaks on laenatud kajaefektidesse mähitud vokaalsämpleid ühelt muistselt Islandi fonograafilt (albumi ühes väljapaistvaimas-eristuvaimas loos Djug - agressiivselt motoorse pulseerimisega drone-vektor avab uusi universumiuksi) ning ka aborigeenide kosmogoonilisi mustreid ei ole välja jäetud. Ühesõnaga, lisaks sisule on album ka geograafiliselt sirutuselt sõna-sõnalt maailma(le kuuluv) muusika. Etnofuturistlike ning transtsendentse ülevuse tõttu ei piirdugi “Y” ainult sellesinatse Sinise Keraga. Elektroonilisel helimaastikul on tunda nii ninjatune`ilikku sünteetilist sametpuudutust kui ka warp`ilikku teravust ning väänet (mainitet adjektiivide taha peituvaid plaadifirmasid mainib Ulmar enda peamiste mõjutajatena, kõrvuti etnotaadi Glen Velez`iga). Teravat, kiiskavat võnget paljastab ehk kõige paremini lugu Tudrahi, millele eelneb imetabaselt hõllanduslik Kuyhet. Loos Tulie (on see Tuli?) ristuvad newage`ilikud flöödiheiastused ning afrofuturistlikud rütmid. Kuna album on täis rohkem- ja vähemvarjatud nurki, tundmatuid muutujaid, siis iga kuulamiskord annab uue tulemuse. See ongi meisteroopuse põhitunnus. Ka kuulake XYDZO kahte ülejäänud albumit - “Untitled” ning “Timber: Old Lumber”.

Kuula albumit siit

[Artistid] adamned.age

adamned.age
Myspace

Håkan Lidbo Atombomb EP (Depth Recordings)

Håkan Lidbo`t on kirjeldatud kui üht kõige produktiivsemat ning eriilmelisemat tantsumuusika artisti, kes eelmise kümnendi lõpust alates on produtseerinud ja olnud osaline 200 albumil/EP-l/kompilatsioonil ning teinud koostööd loendamatute plaadifirmadega, sh EMI, Tresor`i, Astralwerks`i ning Shitkatapult`i, Planet E, Force Inc`i, Ministry of Sound`i, Tigerbass`i, V2, Mille Plateaux`i ning Compost Records`iga. Lisaks veab ta plaadifirmat Container, mille sihiks on tutvustada eriilmelist Skandinaavia muusikat maailmas. Tuntuimatest artistidest on teda võrreldud Steve Bug`i, Anders Tilliander`i, Martin Landsky`i, Phonique`i ning John Tejada`ga. Vaatamata sellele, et teda tuntakse ennekõike klubimuusika produtsendina, on stockholmlase žanriline tegevusraadius olnud väga lai - ta on mänginud improviseeritud piaanomuusikat, produtseerinud lisaks kosmilisele ämbientmuusikale, nu-jazz`ile ning glitch-elektroonikale ka kammerlikku keelpillimuusikat (Wind Chamber Orchestra), olles ka ise vahetu osaline klassikalisi seadeid ning elektroonikat ristavas kammeransamblis Chambertronica (helikeelelt meenutab see Under Byen`it ning Efterklang`i). Samuti on ta olnud nõutud remiksija.

Kuigi“Atombomb” EP on klubirütmikeskne, on see siiski divööörsss reliis. Nimilugu alustab dub`iliku vokaalliini ning dub house`i määrdunud rütmidega. Monster X õigustab oma nime - kuigi träki algus tungib 90ndate alguse ambient techno valdustesse, võtavad õige pea võimust raskelt puurivad elektromotoorsed maatriksbiidid, mis vahelduvad aeg-ajalt popurriiliku meloodialiiniga, mis justkui jookseks mõne lastesüntesaatori demo pealt. Naiivne ning lõbus sentents on hunnitult vaheldumas pingestatud loop`idega. Võrreldes aasta taguse, Broque`i all reliisitud hüpnootilise tech-dub`i ning deep techno`ga palistatud meistriteosega “snaella doktorn” EP või (minimalistlikku) happetehnot pakkuva "Technotainment" EP`ga (Third Wave Music) pakub käesolev üllitis mitmekesisemaid, hetkeks ka vallatlevamaid numbreid. Lidbo mängib nendega hetke, seni, kuni kuulajas vastandlik emotsioon esile manipuleerida. My Tidy Bedroom areneb tech-elementide, kajakodade ning võimsa dünaamikaga deep house`iks. Super lugu! Isegi field recording-kihid on sisse sämplitud! Leiblikaaslane Brandon Plank pakub motoorse dub/minimal techno-remiksi nimiloost - tasemel töötlus, mis pakub soliidset alternatiivi originaalile. Albumi kriipsutab elegantselt alla Viewpoint Blue - selles on nii laundžilikku kergust, teisalt ka motoorset, samas sügavat tech-house-malakat. Ei oleks tarvis vist mainidagi, et taaskord suurepärane lugu. Nagu terve album tervenisti. Mis ilmselt ei saanudki Håkan Lidbo brändi arvestades teisiti minna. Keeruline on sellest muusikast välja saada.

Kuula albumit siit

9.6

[Artistid] starstarstar/***/Ringo Star

starstarstar
starstarstar
starstarstar

our Subatomic Earth Underscore (Modicum Of Silence/Jamendo)

Vaevalt sai uus aasta alata, kui Nic Ross on taas platsis. Rõõmuga. Võib ainult kihla vedada selle peale, kas noor ameeriklane rõõmustab meid sel aastal rohkemate albumitega kui mullusel aastal (5 albumit). Tõsi, albumi pealkirja vaadates võib arvata, et selle teosega koos saab ühtlasi projektile joon alla kriipsutatud. Teisalt, kui võimalust on, siis reliisida aasta jooksul album (või palju albumeid) on kindlasti palju etem kui anda välja album iga 2-3 aasta tagant. Lisaks tunnetuse säilitamisele võivad ka muusikakriitikud muusiku suurele vaevale lihtsalt vee peale tõmmata.

“Underscore” koosneb 4 loost, mis kõik kannavad pealkirja sama tiitlit (pluss järjekorranumber). Esimeses loos esitleb OSE uut tahku oma saundis - seda alustab raadiolainete intensiivne kruttimine ning mineviku sügavustest pärit jutuvada, milledest saab kontrapunkt eepilistele tumeainelistele post-rock-helistruktuuridele. Õieti viiimatimainitud element saavutab loo arenedes tasahilju ülekaalu esimese üle. Loo lõppu kaunistab vaikne, kuid hõrk ämbienttekstuur, meenutades puudutuselt suurepärast mikrotonaalset ämbienthõllandust Palus Somni (albumil “Infinite”). Ning jutusämplid on albumit algusest lõpuni läbiv element. Teine träkk rõhub kõrgetele ja kaugeleulatuvatele kitarrivõlvidele ning helikihtide segustumisele, kõlades nii nagu olemuselt massiivne eepiline instrumentaalrokk kõlama peaks. Kolmanda loo massiivsetes doom-riffides on palju veenvust, mis üleneb võimsaks post-metal-crescendo`ks. Crescendo peksleb-taob kuni järgneb püänt - lugu lõpeb medikamentide reklaamiga kaugetest aegadest. Albumi lõpetab massiivse kitarriinertsina (esile- ja edasi)rulluv ning hingetõmbekohtadega vahelduv Underscore IV. Üles-alla kihutamine nagu läbi alternatiivmetallisti ajukäärude.

Siksakilised manerismid on käesoleval albumil suht kergesti ettenähtavad, prognoositavuse tõttu koguni pelutavad, samas kui need hetked kätte jõuavad, on neis palju kaunist ülevust. Dekadentlik ülevus. Kuid mõte sellest hakkab mind tasapisi väsitama.

Kuula albumit siit

8.4

[Artistid] The Family Simpson

The Family Simpson
WM Recordings
Myspace
Lastfm

Eureka Brown iDigitalia! (Digitalia)

Mitte juhuslikult ei valinud ma viimaseks 2009. aasta albumiks välja Indiana osariigi linnakesest pärit Eureka Brown`i. Õieti tahtsin nende albumit “iDigitalia” juba 3-4 kuud tagasi arvustada, kuid nende myspace`i leheküljel olid kõikvõimalikud viited albumi(te) allalaadimisele-ostmisele elimineeritud (arvatavasti see ajavahemik püüti endale plaadilepingut hankida). Muuseas - täiesti teenitult - leidis samuti nad üles plaadilepinguta talente tutvustav saade “BBC Introducing”.

Suurepärane debüütalbum "future vison of the digital underground" (2007) paljastas Urbana duo edu saladuse - ühelt poolt õrnalt moonutatud, taamale lükatud õhulised ning sugestiivsed vokaalliinid, teisalt nende kontseptsioon, kus minevik ja tulevik ühtivad 21. sajandi popmuusikaliseks olevikuks. Tõepoolest, helipilt tundub isegi tänapäeva situatsiooni arvestades "omast ajast ees olev" - küberturvises juurtemuusika (kantri- ja folgimuster) kohtub burtbacharach`iliku meloodiakergusega. Kui vahepeal mulle tundus, et New Weird America hakkab dekadeeruma - Animal Collective eemaldus sellest ning hakkas karutantsu vihtuma (siinkirjutaja jaoks on “Merriweather Post Pavillion” AC algusaegade vaba ning eksperimentaalse vaimsuse räige reetmine ning üldiselt tasemelt ülepea p...sekukkunud album - seesugust vaimuvaesust ning närivat kiretust poleks Avey Tare`lt-Panda Bear`ilt osanud oodatagi), Six Organs Of Admittance`i viimane oli kahvatu ning Ariel Pink`i viiimased albumid on algusaegade üllitistega võrreldes võlus kaotanud. Õnneks on elu edasi läinud ning uued andekad muusikud on oma koha hõivanud või sisse võtmas. Eureka Brown on vaieldamatult üks säravamaid tähti uues laines.

“iDigitalia!” võtab esimese albumi põhistruktuuri ning täiendab seda mõne uue elemendiga. Näiteks avaloosse Intro Dub näikse Portishead`i tumekõlalisi kinemaatilisi kajaefekte sämplitud olevat. Muusika on muutunud sirgjoonelisemaks, ehk ka popilikumaks, juuri ei ole enam niivõrd kuulda ning meloodiate-harmooniate intensiivne lainetus lööb teravalt üle ääre. Teravuse puudumise korral muutuks seesugune virvarr lihtsalt väsitavaks. Seitsmes lugu Mystical Crystals on albumi, siinkirjutaja arvates aasta kulminatsioon üleüldse. Mööndes, et kuigi kuulasin MC eelmisel aastal konkurentsitult kõige enam, ei ole träki müstilisest nimbusest veel midagi kaduma läinud. Popmuusika suure algustähega. Tähepop. Kõik on ideaalselt paigas, täiuslikult proportsioonis. Bänd ise näib ka seda lugu väärtustavat - myspace`is on sellest kahelooline versioon.

Väga hea album, kuigi debüüdikat vahetult enne kuulates kipub selle tähesära veidi tuhmuma.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Barbagallo

Barbagallo
Barbagallo
Barbie Noja
Myspace
Lastfm

The Bilinda Butchers Beko_14 (Beko DSL)

Mitut Bilinda Butcher`it sisaldab The Bilinda Butchers? TBB on USA`st Concorde`ist pärit hetkel Prantsusmaal resideeruv duo (Michalek ja Adam), kes on näpanud nime legendaarse My Bloody Valentine`i legendaarse kitarristi järgi. Kui tänapäeval viidatakse 80ndate-90ndate naispauerile indiemuusikas, siis enamasti mainitakse Bilinda Butcher`it-Debbie Googe`i (MBV basskitarrist) esimeses järjekorras. Mis saakski parim tunnustus muusiku (elu)tööle olla, kui tema järgi mõni ansambel nime saab? Meenub kohe eelmise kümnendi alul korraks laineid löönud USA punt The Mooney Suzuki, mis oli oma nime võtnud CAN`i fantastiliste lauljate-etlejate ameeriklase Malcolm Mooney ning jaapanlase Kenji “Damo” Suzuki järgi. Rääkides alternatiivajaloost muusikas, huvitanuks mind 2 võimalikku arengusuunda - mis saanuks siis, kui Bernard Butler poleks Suede`i hüljanud pärast (siinkirjutaja arust 90ndate parimat) albumit “Dog Man Star” ning kuhu jõudnuks CAN võimsa neurootilise vokaalmaneeriga afroameeriklasega eesotsas?

Prantsuse ameeriklased ei häbista kuidagi indiedaami. Vaadates kuulajaid erinevate maskide tagant, demonstreeritakse oma jõulist muusikalist löögirusikat. Kui ma kuulasin nende kaverit The Pillows loost Girls Don`t Cry ning originaallugu Japan Time võttis sealt kostuv ilu alustuseks katuse kergelt võbisema. Kõlas nagu MGMT või Trembling Blue Stars, mis oli ohtralt 80ndate õndsakõlalise, õrnalt newage`iliku süntpopkastmega üle valatud. Chillwave.

Ka uus kahelooline EP (hetkel maailma parimat avangardset shoegaze`i/lo-fi elektroonikat/avant-pop`i/ psych-rock`i reliisiva) Beko DSL-nimelise (singli)leibli all jätkab alustuseks sama rida (Tulips). Sellele järgneb kaver The Pains Of Being Pure At Heart`i loost This Love Is Fucking Right! Võrreldes originaalträkiga on selles rohkem touch`i ning unistuslikkust. Imeilus kaver, mille ilmestamiseks sobib tõesti hästi kirjeldus “Field Mice kohtamas Slowdive`iga”.

NB! Miks ma nimetasin Beko DSL`i parimaks omasorti leibliks? Kuulake lisaks ka Wonder Wheel`i (seda lo-fi vahenditega tehtud perfektset kosmilist shoegaze`i kuulates tahaks lihtsalt karjuda!), kuulake The Procedure Club`i, Woven Tales`i, Uesa Guilbe`i, kuulake Hanging Coffins`it, The New Line`i, Cough Cool`i ning midagi saab teis kas lahti raputatud või siis juurde riputatud. Lisades veel juurde seesugused ansamblid nagu Eureka Brown, Wavves, Neon Indians, Tan Dollar või Memory Tapes, jääb üle vaid imestada, kui hämmastavat saundi tehakse tänapäeval (alaväärsuskompleksi põdevate) eurooplaste poolt kohtlaseks peetavate USA`laste seas! Mõnele Sorbonne`i EU-nuhhile võiks pildi tasakaalustamiseks neid asju lahkelt soovitada. New Weird America uus laine on oma kohta sisse võtmas.

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Clinker

Clinker
Clinker
Myspace

Thuoom sun resonate my summer (Textural Healing)

Metsad ning veekogu kaldad on läänemeresoomlastele pikka aega loomulikuks elukeskkonnaks olnud. Seetõttu ei ole imestamisväärne, et suured metsamassiivid laiuvad jätkuvalt Põhja-Euroopas, olemata “turvalisteks” parkideks muudetud. Mets ei ole “võõras” ega “ohtlik”, see on tugevalt identiteedi osa. Samuti nimetavad soomlased oma underground-folgi liikumist “metsafolgiks”. “Metsafolk” ei tähendagi mitte niivõrd kusagil metsade vahel salvestatud muusikat, vaid omab ennekõike sümbolistlikku tähendust. “Metsafolk” on oma horisondis sama läbipaistmatu kui mets ise - folkmuusikal kui sellisel on omad “puud” ees - psühhedeelne ning post-psühhedeelne elektroonika, elektro- ja psühhoakustilised keskkonnad, drone, ambient/illbient, noise ja lo-fi.

Üks selle liikumise esindajaid Tuomo aka Thuoom (vahetevahel ka kui Thuuooom) klassifitseerib oma muusikat kui "metsaelektro”. Mees, kes umbes 10 aastat tagasi mängis veel metalbändis ning katsetas popelektroonikaga (isegi millede nimesid ei pidanud ta oluliseks mulle mainida, tõsi, vihjates, et raskemuusikabänd jõudis lokaalselt tuntust koguda), on sellest seosetult kaugele irdunud. Katsetused marginaalsete tehnikate ning avangardžanritega on selle ilmseim tõestus. Drone, improvisatsioon, child music, elektroakustika, minimalism, circuit bending, ambient, vokaal(häälikute)eksperimendid, avant-folk- ja elektroonika. Kogu diskograafia - 7 albumit - on üllitatud veidi rohkem kui aasta jooksul (2008-2009) omaenda leibli Textural Healing all. 2009. aastast pärineb 4 albumit.

“Sun resonate my summer” on jätk albumile “EL EP”, mis hõlmas üksnes inimhäält (ning katsetusi kahe foneemikombinatsiooniga). Tuomo uueks lähtekohaks on pärishelide miksimine arvutimanipulatsioonidega. Kuigi lood nagu rubicon delayed, 3000 ning grilf vihjavad jätkuvalt eelnenud üllitisele, on see hoopis teistsugune teos. Tegelikult on ka äsjamainitud träkid varasema edasiarendus - näiteks rubicon delayed kõlab kui minimalistlik vokaaltekno. Jõulisus ning intensiivsus, mis oli nii iseloomulik albumi “Aava” domineerivates drone-liinides, paljastub ka loos smooth reversi. Tagurpidi käiatavas repetiivsuses, selle minimeeritud nihkes peitub võimas psühhvarjund. Avangu 6star folgilik kitarriläide areneb elektrooniliseks lainetuseks. Psühhfolgi liinid suunatakse loo kulgedes rohkemal ja vähemal määral läbi digitaalfiltrite. Ka lugu k`bomm algab õrnalt robbiebasho`liku ragamuusika mõjutustest kantud kitarritinistamisega, kuigi õige pea avastad ennast mesilaste motoorse sumina keskelt. Kuigi see ei ole ähvardav vaatepilt - pigem tekib kujutluspilt suurest putukasülemist lendamas kusagil kauni ja avara loodusmassiivi taamal. Kuigi akustilisi ning kitarridega loodud saunde on sel albumil märksa rohkem kui mõnel varasemal, kõlab muusika sellest hoolimata täiesti ekstraordinaarselt. Teisalt on see üks neist reliisidest, mille puhul on etem vakka olla ning muusikat nautida. Noil hetkedel, kui ma Thuoom`i kuulan, näib see maailma parim muusika olevat. See on album, mida võib iga päev kuulata, vajamata mingisuguseid õigustusi. Loodan, et Tuomo`l jätkub veel jõudu uusi albumeid seesugusel viisil hingestada.

Kuula albumit siit

9.3

[Vana ning oluline] Axxonn Should You Fear Hell? (Axxonn)

Axxonn`i (ka AxxOnn või/ja AXXONN) elik Brisbane`i tandemi Tom Hall-Ian Rogers`i poolt 2008. aasta lõpus üllitatud “Should You Fear Hell?” koosneb 25 minutilisest loost, mis, tõsi, on jagatud kolme sektsiooni. Album algab hillitsetud ning lummava ambient drone`ina, mis tasapisi areneb-paisub, haarates endasse uusi helikihte (alapealkiri White Glare). Kui seitse minutit on seljataga, algab teine osa elik Stolen Pens From Hyatt - panoraamne lummus lõpeb ning muusika areneb massiivseks pulsseerivaks ning surisevaks helikaskaadiks, mis kõlab nagu mõni doom drone (metal)-bänd maksaks tribuuti My Bloody Valentine`ile (Austraalia duo suur eeskuju). Selle žanrimääratluse juurde võikski rahus jääda, kui käesoleval albumil ei oleks nii tugevat emotiivset elementi juures. Emotiivsust, mida paljude drone/doom/noise (ristand)bändide puhul ei ole võimalik kogeda. Tõepoolest, MBV “Loveless” oli/on tundmusi "häbitult" esilekutsuv album - kitarridest ning sämpleritest (millesse olid süntesaatorite saundid sisse istutatud) hingepaiskuv emotiivne noise. Indiepop`i ja avant-rock`i majesteetlik sulam. Kord intervjuus ajakirjale “Wire” mainis Kevin Shields Cypress Hill´i olulist mõju legendaarse kingapõrnitsemisverstaposti salvestamissessi eel ja ajal. Mõeldes ka sellele, kui palju on “Loveless” mõjutanud eksperimentaalelektroonika/inditroonika artiste (tuntuimatest kindlasti Fennesz, Pluramon ning Tim Hecker), on kummastav näha, kui lähestikku võivad teineteise suhtes asetuda pealtnäha väga erinevate muusikate lingid. Loomulikult, konkreetsed mõjutused siit-sealt ei tohikski lihtlabaseks matkimiseks muutuda. Meisterlik looja mõistab eeskujusid inspiratsiooni- või sünteesiallikana. 15 minuti paiku omandab Axxonn`i helipilt viimase kuju. Shit Rainbows (And Unicorns) ajal tõusevad keskmesse hüpnootiline post-industriaalne trummimüdin/doom (post-)disko ning vuhisev fade in/fade out-efektidel baseeruv eksperiment. Suurepärane album, mis esiteks põletab kuulaja meeled puhtaks ning seejärel annab kahekordselt tagasi. Kolmekordne tasu, uskuge mind!

Kuna tänapäeval on seesugune saund populaarne ning olulisimad tegijad teada-tuntud, siis seekord oma soovitustes piirdun üksnes Axxonn`i-suguste (suurepäraste) Austraalia artistidega. Võtke ette Whalehammer, A Beautiful Machine, No Anchor (samuti Ian Rodgers`i bänd), UN, Circle of Lebanon ning purgatoorium võib uuesti alata. Ah jaa, varsti on Axxonn`ilt ilmumas uus album.

Kuula albumit siit

[Artistid] Gnomefoam

Gnomefoam
Gnomefoam
Myspace
Lastfm

The Best Pessimist I Just Want To Be Your Everything (Radio Hand)

Jätkan veel päeva-kaks eelmisest aastast pärit albumite ülevaatega, et seejärel huvitav ning sümboolne 2009 suunata ümber rubriiki “vana ning oluline”. Uue aasta esimesed päevad on näidanud, et uute albumite voog on pühadejärgselt täie hooga paisu tagant valla pääsenud. Uus kümnend on alanud, mis tõotab muusikas ning ennekõike muusikabisnises murranguline tulla. Õigupoolest see murrang, mille viis massidesse Radiohead (kes siis veel!) oma “südametunnistuse järgi kinnimakstava” albumiga “In Rainbows”, ootab lõplikku kinnistamist. Turusituatsioon, s.t artisti-firma(vahendaja)-kliendi vahelised suhted on praeguseks hetkeks omandanud groteskse grimassi: ühe hiljutise raporti kohaselt kasseeris muusikatööstus eelmisel aastal trahvidest suurema summa kokku kui muusikamüügist; teisalt - muusikud on hakanud plaadifirmasid autoriõiguste rikkumise pärast kohtusse kaevama ning ka õigusi suuremas mahus endale nõudma. Selge on, et seesugune huvide pundar ei saa kuigi kaua edasi kesta. Ka mõjutavad kujunenud situatsiooni suured sotsiaalsed- ja muusikakeskkonnad (Myspace, Boomkat ning Bandcamp). Bandcamp oma paindlikkuse, s.t erinevate sihtrühmade vajaduste ning tendentside arvestamisega näibki suunda näitavat - iga uus päev toob sadu artiste selle rüppe. Loomulikult, netileiblid ei kao kuhugi, kuigi (neti)artistid hakkavad ilmselt oma muusikat jagama-promoma-turustama erinevates keskkondades samaaegselt.

Mis mulle rõõmu teeb, on see, et noored inimesed on võtnud keskkondade loomise, muusika kokkukogumise ning levitamise omi õlule. Näiteks plaadifirmat Radio Hand veab üks 16 aastane slaavlane. Kirill Mažaj võttis minuga ise ühendust, hoolimata sellest, et olen väikese keelesootsiumi esindaja. Radio Hand tegeleb valdavalt atmosfäärilise ning instrumentaalse (post)rokkmuusika üllitamisega. Nende diskograafia hõlmab eranditult endise NSVL´i artiste.

“I Just Want To Be Your Everything” on odessalase Sergei Lunev`i teine album möödunud aastal (ning üleüldse), jätkates “Autumn Leaves” EP (Bad Panda) sulnist rida. Album annab ennekõike tunnistust sellest, et endiste sovjetiriikide inimeste-muusikute arusaamad on integreerunud ülejäänud maailmaga märksa rutem kui kõikvõimalikud majanduslikud ning sotsiaalsed näitajad. Rääkides sellest regioonist pärinevast tipptasemel post-rock`ist , kargavad esimesena pähe Monokle (Venemaa), Magical Unicellular Music (Vene-Valgevene) või meie oma Opium Flirt. Sama kehtib ka The Best Pessimist`i kohta. Loomulikult on see ainult jäämäe tipp. Esteetilises plaanis kõlab album kui God Is An Astronaut`i kaksikvend - emotiivne, samas kussutav majesteetlik instrumentaalmuusika. Nagu kõnniks sügiseses metsas ringi, tukk vaikselt peale tükkimas. Valdav on piano-driven loo ülesehitus. Mõned loodushelid ka sekka. Põhierinevus? GIAA`d on lastfm`is kuulatud 12 000 000 korda, teist 18 000 korda. Erinevalt debüütalbumist lisab Lunev GY!BE eeskujul mõne storytelling-lõigu. Albumit lõpetav lugu I liigub teisse suunda, eksperimenteerides alustuseks demonstratiivselt elektroonikaga ning paisudes seejärel orkestreeritud massiks. Eelpoolmainitud ansamblitele lisaks soovitan ka kuulata Orange Crush`i Norrast ning The Owl Archimedes`t ja Morgan`it USA`st.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Kangsinu

Kangsinu
Kangsinu