8/24/2010
Fourteen Twentysix Lighttown Closure (Mine, All Mine!/Wise Owl/Bandcamp)
Eindhoven`ist pärit ning Chris van der Linden`i juhitud Fourteen Twentysix on pompöösne koloss, mille suurust esmapilgul-kuulamistel on raske hoomata. 2 aasta eest ilmunud debüütreliis "Songs To Forget" EP on saanud "Lighttown Closure"-i näol igati väärilise järje. 9 (reeglina) pikka lugu - millest õhkub melanhooliat, süngust ning äraspidist uhkustunnet - nostalgitsevad möödunud sündmuste ja aegade meenutamisega ning keskenduvad heitlustele nii isiklikul tasandil kui sellesinatse maailmaga laiemalt. Elektri- ja akustilise kitarri liinide mitmekesisus (kus sulnist voolavust murendavad vahetevahel kriipivad keelpillid ning abrasiivne elektroonika) ning tšellopartiid-orkestratsioonid põimuvad elektrooniliste tämbrite ja rütmidega, moodustades ühtse ja üleva terviku. Juhuslikud loodushelid siin-seal ning linnast väljapoole jäävas vanas küünis salvestatud (live-) trummid täidavad oma eesmärki, lisades tervikule vitaalset orgaanilisust. Van der Linden`i introspektsioon ning sametine tämber meenutavad kahtlemata enim Mark Hollis`t ja David Sylvian´i. Kõrgest ning väga ühtlasest tasemest hoolimata tõstaksin esile lõpuloo Lashes peadpööritavat eepilist kaost rulluvate-hulluvate kitarride vahendusel. Ning lisaks kõigele soovitan ka kuulata remiksalbumit "APRX/ETA", millel elektroonikud tõlgitsevad Fourteen Twentysix`i radasid.
Kuula albumit siit
9.3
8/23/2010
John E. Flash Der Usurpatorkomplex (Autark)
John E. Flash`i debüütalbumi kirjeldamiseks ei ole palju sõnu-ridu tarvis. 9-looline demonstreerib valdavalt sulnilt looklevat elektroonilist helikeelt, kus sädelevad IDM-rütmid sulanduvad ning vahelduvad monotoonsema click`n`cut-esteetika ning vaevu tumedaid varje heitvate süntesaatoritega, ning korra ka ripsutades tiiba dub`i (Vol de nuit) ning field recording/sound collage`iga (Flora & Fauna). "Võimuärastaja kompleksi" -i tugevaimateks träkkideks on eelpoolnimetatule lisaks ka sädelev One Five Six.
Kokkuvõttes tuleb nentida, et "Der Usurpatorkomplex" peegeldab (Kesk-Euroopale nii iseloomulikku) dekadentlikku ja turvalist elektroonilist õukonnamuusikat, mis teisalt - ning sama(de)l põhjus(t)el - omab ka kindlat kvaliteeti. Huvipakkuv üllitis kindlasti neile, kes peavad lugu elektroonilistest Mozart`itest.
Kuula albumit siit
7.4
Edgeist Assembly EP (Clinical Archives/Edgeist)
Jätkame plaadifirma Clinical Archives`i ning (rütmilise) müramuusika lainel (päevad tagasi tutvustasin duot ddaA). Alates 2006. aastast 5 reliisi üllitanud lyonlase Edgeist`i kontseptsioon sümpatiseerib siinkirjutajale eriti. Mustvalged kaaneümbrised ning analoogne kujunditemaatika - mis varasema(te)ga võrreldes on veidi ümber paigutatud (nentigem, et "koostisosade" arv on samaks jäänud) - loovad usaldustunde. Prantsuse noisenik hoomab suurepäraselt oma kontseptsiooni piire ning sellega külgnevat valgustneelavat (piiri)tsooni. Süngete ning valjult kõrva paiskuvate karkasside masinlikud distorted-rütmid - millest õhkub ämbientset hingust - paiskavad metallipuru näkku ning panevad mustmateeria võnkuma, tekitades ühelt poolt assotsiatsioone brutal death metal`i, vana kooli nihilistliku industrial`i, klassikalise noise`i, industrial techno ning martial music`uga, teisalt ka Pan Sonic`u pauerelektroonilise kontseptualismiga (kurjakuulutav minimalistlik progressioon; träkkide pealkirjad nagu Tesla, Kinetic, Generator kinni(s)tavad seost Soome legendaarse müraduoga). Mõtteid korrapäraselt kanaliseeriv ning puhastav teos. Ning ka ei saa kuidagi jätta märkimata, et Kinetic ja Generator on pesueht killerid - suurepärase strukturaalsuse läbi. Kui Edgeist`i kaasmaalaste Daft Punk`i muusikat nimetati - võib-olla naljatamisi - (uueks) pungiks 13-14 aastat tagasi, siis seda loogikat aluseks võttes võiks tema loomingut lausa progeks nimetada.
Kuula albumit siit
9.4
8/22/2010
[Kogumik] Various Artists - Season of the Sun (Rack & Ruin)
Inglismanni Dean Birkett`i kureeritud Rack & Ruin on leibel, mis annab peavarju pöörasele lo-fi muusikale, mille nime esimene pool on kahe aasta vältel tunnusmärgitsenud alternatiivpoppi-indie`t ning teine pool eksperimentaalset, kohati suisa irriteerivat elektroonikat. Tõsi, nimetet kogumik - mis on pühendatud käesolevale suvele - ei järgi niivõrd teravalt seda eristust võrdluses mõne varasema eelkäijaga. Mõnes mõttes on see ka paratamatu, kuivõrd elektroonika on ajapikku segunenud traadimuusikaga ning ka vastupidi. (Nimetagem seda poptroonikaks). Ennekõike väljendub nimetet tendents artistide puhul nagu Western Homes, T Bear ning Hipster Youth. Vincent Lillis jätkab tavapärast peitusemängu varjude ning folgiga, Woodland Heights teeb silma hoogsa kidrapopiga, kompilatsiooni koostaja Chad Golda pakub omalt poolt elektrist särisevat elektroonikat. Kogumik pakub loomulikult ka üllatusi - Frost Faire`i - mis on siin esindatud surf pop-liuglemisega - ninamees Brad Fielder, kes eelmisel aastal sai maha meisterliku alternatiivfolgi albumiga, pakub brass rock`i ja hip-hop`i hübriidi; auger shell pakub sulnist unenäopopi ja kingapõrnitsemise segu - kuulajana tahaksin isegi volüümi juurde keerata; kogumiku pikima - 14-minutilise - träki eest hoolitseb Dave Menzo, kes segab üheks psühhedeeliat, lo-fi`d ning abrasiivset elektroonikat-efekte, hoolitsedes seekord märksõna "Ruin" eest. 11-looline kogumik on tõepoolest väärtasi, iseasi muidugi, kas see just päikeselõõsas kuulamiseks mõeldud oli; kuid mõnusalt jahedasse ning vihmaootel augustiõhtusse sobib küll suurepäraselt.
Kuula albumit siit
8/21/2010
The Victory Park False Silence (Radio Hand)
Moskva trio neljalooline debüütreliis peegeldab sarnaseid mõju(tus)jooni ilmakuulsustest Franz Ferdinand`i ja Interpol`i omadele, kuigi siinkirjutajale imponeerib noorte venelaste kontseptsioon palju enam. Olen The Victory Park`i viimaste päevade jooksul palju kuulanud, endiselt tüdimata neist. Nende muusikas puudub kalkuleeritus, tänapäeva popmuusika tippudele nii omane tüütu stuudioseinte hermeetilisus, ma-tean-mis-on-õige produtsentide puudumine ning sügavamate-süngemate meeleolude ignoreerimine. Nad ei ole fucking hipsterid a la keevitame ootustele vastavat saundi ning leiame oma turuniši. Pigem on see personaalne äng ja pessimism, mis muusikuid tegudele kannustab. 70ndate lõpu ja 80ndate alguse süngeilmelise post-punk`i ja proto-indie mõjud on nähtaval (Joy Division, The Cure, The Chameleons, Durutti Column). Ka sõnalise poole pealt kumab läbi obskuurne elufilosoofia ning morbiidsed meeleolud. Vaatamata süngusele on kitarriakordid varjamatult varjulist helki täis ning overdrive-kitarririfid kestavad, paiskudes kohati shoegaze-muusika territooriumitele (a la Swervedrier); neurootilised trummiliinid ning näputäis elektroonikat lisavad obligatoorset sugestiivsust. Äramärkimist leidnud album paljudes riikides.
Kuula albumit siit
9.3
8/20/2010
ddaA (Antonis Anissegos / Oliver Steidle) - Zoonoses (Clinical Archives)
ddaA on Berliini duo Antonis Anissegos ja Oliver Steidle - impro, elektroonilise muusika ja jazz`i taustaga respekteeritud artistid -, kes pakuvad 20 minutilise seti improvisatsioonilist müra. Ei peagi eeldama, et 5 lugu oleksid väga eemalseisvad kreeklase ja sakslase varasemast personaalsest helikogemusest. Siin on psühhootilist ning (post-)hardcore`ilikku trummeldamist, lõgisevaid trummitaldrikuid, kuid lisandunud on ka vilisev-sisisev lobit-elektroonika, läbi delay-efekti juhitud trummeldamine (mis justkui pärineks CAN`i 70ndate alguse albumitelt), mis kokkuvõttes formuleerub abrasiivseks hele- ja tumedakõlaliseks lainetuseks. Paljud proto-elemendid on transformeerunud apokalüptiliseks post-trilleriks. Teisisõnu, noise-muusika mängitud jazz`i meetoditega, mille kvalitatiivne tasand saab tugevdust ettenägeliku (lühi)kontsepti kaudu.
Kuula albumit siit
8.8
8/19/2010
Flyafter Flyafter EP (23 Seconds)
Jakarta kolmiku 4-loolist EP`d kuulates ei jää üle muud kui konstateerida, et järjekordne kauniilmeline ning ajastutruudusest pakatav indiereliis on ilmavalgust näinud (püüdmata seejuures kuidagi irooniline olla). Tänapäevane indie tähendab reeglina pendeldamist akustilise ja elektroonilise helikeele vahel (rõhuasetusega viimase suunas), second-hand`ist soetatud süntekatega nurgeliste helimustrite mängimise kaudu DIY-kultuurile truuduse vandumist ning viimistletud produktsiooniga established popi vundamenti murendades. Keskmisest poploost on siinsed taiesed poolteise minuti jagu pikemad - naiivnaljakas sünteetiline helikeel avardub ning omandab "kredibiilsuse" sametiste sündiorkestreeringute/shoegaze-refräänide ning unistuslikkusest täidetud väljavenitatud vokaali toel. Ning uskuge mind, Indoneesia pealinna indieskeenest leiaksite teisigi suurepäraseid punte.
Kuula albumit siit
9.0
8/18/2010
Jilk Fractured Fulfillment (Bit-Phalanx)
Bristol`i projekti kolmas EP on reliisitud London`i plaadifirma Bit-Phalanx`i all, mis muuseas on tihedalt seotud legendaarse indie label`iga One Little Indian. 6 träkki - mis keskenduvad une- ja teadvusetuseseisunditele - on igati väärt seesuguste seoste kaunistamiseks. Helikontseptsioon, kus kitarrid on sämpliteks lammutatud ning elektroonilistele manipulatsioonidele allutatud, provotseerides kuulajat vastandelementidega silmitsiseismise ning seejärel rahustades orgaaniliseks tervikuks vaibumise kaudu - nurgelised glitch-troonika mustrid ning mürarohkuse genereerimine sulandub sulnite orkestratsioonide ning elektroonikaga, kuhu on meisterlikult põimitud elemente nii musique concrete´ist kui nüüdismuusikast. Artist, kelle lähisugulasteks on nii mùm kui Four Tet, kuigi hetkel teeb Jilk mõlemale kindlalt silmad ette. Enesekindel- ja teadlik oopus.
Kuula albumit siit
9.6
8/17/2010
[Vana ning oluline] Ben Woods - Nymh: Realms of Detachment (Wise Owl)
Ben Woods`i 2008. aastal ilmunud ning järjekorras 3 üllitis on kahtlemata omanäoline helimaailm, mis on võrsunud post-rock`i universumist. Siin on oma võttestik, tõsimeelne suunitlus ning kordustele allumatud meeleolud-mustrid. 9-looline ning 53-minutiline minimalistlik triller kätkeb eneses piaanomuusika üksildust, valju, samas sisekaemuslikku kitarriambient`i ja drone-esteetikat ning vähehaaval kihte koguvat polüfoonilisust. Meeleolud on jäägitult ülevad, süstides iga noodiga eepilist majesteetlikkust. Iga akord on tähenduslik ning lööv. Isegi kui vormiliselt näib esmapilgul vähe aset leidvat, on see seesmiselt plahvatuslik album. Monumentaalne taies.
Kuula albumit siit
8/13/2010
Sekotis People In Grass Houses (No-Source)
Kuigi briti Tom Stokes´i 7-loolise üllitise kirjeldamiseks on plaadifirma No-Source leheküljel kasutatud žanrimääratlust "shoegaze", on tõeluses kingapõrnitsemiskontseptsiooni kuulda üksnes episoodiliselt, ning võib-olla sedagi suuresti heas usus vastutulemise kaudu. Põhiosa on kindlalt reserveeritud elektroonilise (pop)muusika ja äärealasid armastava rock`i sulamile, kust ei puudu ka uinutav ambient-kihistus. Särisev elekter ja närviimpulsse väristav elektroonika, ülev ainitipilguline liikumine nagu filmikangelane Kowalski ("Vanishing Point") on pöördumatult oma eesmärgi poole suundumas. Iseenesest lakooniline heli- ja struktuurileksika, kus kord esile tõusnud traatidele järgneb trummide domineerimine, ning tsükkel kordub. Ilmselgelt on tervik allutatud (motoorse) krautrock´i mõjudele - võib muidugi oletada, kas need mõjud on vahetud (Neu!, Faust) või kaudsed (nt Fujiya & Miyagi ja Ladytron`i vahendusel). Või on seesugune helipilt saavutatud hoopis Hella, Godflesh`i, Aphex Twin`i, Portishead`i ja Lightning Bolt`i - kui viidatud eeskujude - iseäraliku kombinatsiooni kaudu? Tegelikult ju vahet ei ole, oluline on, et Stokes suudab taseme saavutada ja seda hoida - kuigi jah, esimeste kuulamistega ei pruugi album kohe avaneda.
Kuula albumit siit
9.3
8/12/2010
Elisa Luu The time of waiting (La bèl)
Kui room(a)lanna Elisabetta Luciani alustas oma muusikalist karjääri "Floating Sounds" EP-ga (plaadifirma Phantom Channel) 2008. aastal, siis võis kohe aimu saada, et esile on kerkimas suur self-made-woman sooloartist, kes afektiivset külge ja innovatiivset tehnilist pagast originaalselt segades-rakendades suudab vastassugupoolega sammu käia või neist isegi ees olla, mida - poliitilist korrektsust kõrvale heites - ei juhtu kuigi sageli (meenuvad ainult Jessica Bailiff, Maja Ratkje ja Hanne Adam aka adamned.age). (Loomulikult on ka olemas uusi suundi demonstreerivaid naiskollektiive - nt Anahita, Knitted Abyss ja Pocahaunted). "Floating Sounds" EP kasvas aasta hiljem üle albumiks "Chromatic Sigh" (plaadifirma The Hidden Shoal), mis vähemalt ühes webzine`s valiti 2009. aasta 100 parima albumi sekka. Kui keegi ka esitanuks selle parimaks, siis vaevalt oleks vastuväiteid suvatsetud leida.
Tõesti, Luciani helikeelt iseloomustab imetabane sensitiivsus - et mitte öelda afektiseisunditesse suikumine ja neist ärkamine - sfäärilise elektroonika, klassitsismi, helikunsti, drone`i ja eksperimentaalroki varjundite kaudu. Kui laenata ühte pealkirja tema kauamängivalt, siis võiks seda ka haldjate ruumirokiks nimetada.
Uus, 5-looline EP toob esile uusi toone - avalugu r735 on sulnis tervik post-rock-kangastustest, musique concrete`ist ning happelisest psühhedeeliast/indietronica-rütmidest. Kuid see, mis seejärel hakkab juhtuma, võtab pehmelt öeldes sõnatuks. Elektrooniline lummus paisub sümfooniliseks illusiooniks, ülenedes sakraalseks hümniks. Vaevalt et lõikavad kitarririfid siin-seal enam popkriitikute intellektuaalsetesse skeemidesse mahuvad, kuivõrd keelpillide funktsioon on järsult teisenenud. On see siis kitarri kui peenisepikenduse- või ersatsiga vehkimine, kui seksuaalse frustratsiooni maandamine, kui seksuaalsetele ihadele allumine ah? Naisterahvas lööb need skeemid sassi... . (Mis mõtet on raisata oma aega neile muusikariitikutele, kes kasutavad vanu seletusmudeleid, olles võimetud uut situatsiooni adekvaatselt aduma?) Kuigi ka Elisabetta Luciani allub ihadele, jääb selle suunitlus ilmselgelt traditsioonilisest rock-kehandist väljapoole. Tõsi, ka daam ise pole jälgede segamisega kitsi olnud. Kuidas tuleks lõpulugu Piano 5-1 mõista-haarata? Kui palju on sellel õigupoolest klaverimuusikaga pistmist - kui jätta välja esimesed 30 sekundit -, kui see kõlab nagu noir/space-beat/jazz rock, - kui Death In Vegas remiksiks Spiritualized`i?
Kuula albumit siit
10.0
8/10/2010
[Vana ning oluline] Logical Disorder Hypnotism and Gnosis (Xynthetic)
2009. aastal ilmunud 5-looline EP on näide ehedast death disco`st. "Death" osutab millelegi teisele - käesolevas kontekstis valju- ja tumekõlalisuse, ebastatsionaarsuse ja kompromissituse ning uuesti defineerimise kombineeritud mudelile. Katalaani Javier Barrero teos sisaldab ühelt poolt tantsumuusika iseloomujooni, kuid mille karakteristikud teisalt on suunatud tavaettekujutuste vastu käivaks. Teisisõnu kontseptsioon, mis eeldatavalt tantsitava muusikana jääb siiski tinglikuks, disorienteerivat märki sisaldavaks ning seetõttu spekulatiivselt mittetantsitavaks füüsilises mõttes. Üheks võimalikuks mudeliks on Kevin Shields`i (või The Seefeel) ja Autechre`i (või The Orb) kombineerimine - kujutage ette situatsiooni, kus kingapõrnitsemismuusika suurmeister saaks opereerida üksnes intellektuaaltechno elementidega - tõsi küll, ilma strukturaalsete piiranguteta. Tulemuseks oleks raskelt kukkuvate, kokkupuutepunkti otsivate, sügavustest kõmisevate ja kildudeks purunevate rütmidega koloss, millele vastukaaluks kõrgema heliregistri moodustaks eepiline (atmo)sfäärika (kuigi ka barcelonalase unistuslikkus näikse industriaalsetest ulmadest seestunud olevat). Kokkuvõtvalt kuuleme kontseptsiooni, kus dünaamilised helikihid kasvavad loomuldasa üksteisest läbi, kerkides muljetavaldavaks löögirusikaks. Seniseid ettekujutusi murendav meistriteos.
Kuula albumit siit
8/09/2010
Wings Of An Angel Requiem For An Anonymous Genius (The Breath Of Life, Carnal Annihilation And Miraculous Resurrection Of The Job Of Art) (ParaLucid)
"Requiem For An Anonymous Genius (The Breath Of Life, Carnal Annihilation And Miraculous Resurrection Of The Job Of Art)" on Felix Kaplan`i aka Wings Of An Angel`i järjekorras viies album. 10 lugu ja 53 minutit paljastavad israeliidist müstiku tihke kontseptsiooni, mis koosneb araabia/Lähis-Ida motiividest, eeterlikust koorilaulust, helipoeesiast, spoken word`ist, free jazz`ist ning vaevumärgatavast immitsevast elektroonikast. Tõepoolest, üldistatult võib seda teost käsitleda osana maailmamuusikast, kui moodsat fusiooni, milles traditsionalistlik laulumana on toetatud naturaalpillide (hurdy-gurdy, viiul, tabla-trummid) ja programmeeritud rütmidega. Meeleolud kõiguvad minoorse ja tumemeelse vahel või siis seguna kahest, mängides kohati teadlikult darkwave`iliku kontseptuaalse süngusega. Iseäralikem lugu on Ishq For Majnun, kus sõnum edastatakse emsii võtmes, mille taamal hakkavad tumedakõlalised orkestratsioonid tasahilju progresseeruma. Kunstiliselt suurepärane album, mis lisaks kõigele demonstreerib võimalikkust, et juudid ja araablased võivad rahumeeli üksteise kõrval eksisteerida ning teineteise kultuuripärandit austada.
Kuula albumit siit
9.3
8/08/2010
Ducktails: Live at WFMU on Marty McSorley's show on 10/24/2008
Üle-eelmise aasta jõululaupäeval salvestatud 7-looline sett (sh intervjuu) paljastab Matt Mondaline`i suuruse. Kuigi väljutanud muusikat suht lühikest aega, on New Jersey resident mõne aasta vältel jõudnud üheks silmapaistvaimaks DIY-liikumise suurkujuks tõusta. Jänki on lugu pidanud töötlemata helikvaliteedist, salvestamiskeskkondadeks on olnud tööriistasara ja kelder ning levitanud oma loomingut üksnes kassettidel ja vinüülidel.
Kitarrid, Casio, Moog ja helifaaside modulaatorid on tema mänguvahenditeks. Helipilt on ühelt poolt uinutav, kuid teisalt (kohati väga) erk oma tekstuurilt. Mulksuvad elektroonilised (mini)efektid/drone, newage`ilikud süntesaatorite ja loodushelide põimumised ning minimalistlikult progresseeruv kihistus on vundamendiks, kandes edasi Neu!, Tangerine Dream`i, Conrad Schnitzler`i ja Harmonia aegumatuid ideaale - demonstreerides ilmekalt, kus peitub chillwave/glo-fi ideoloogiline lähtepunkt. Tõepoolest, suurepärane sessioon.
Kuula albumit siit
8/05/2010
[Kogumik] Nene Records: La Compilacion 07 (Nene/FMA)
Monterrey kultuslabel`i Nene Records`i järjekorras 7 kogumik (nagu ka varasemad) peegeldab mingilgi määral Mehhiko (post-) punk`i ja kompromissidest mittelugupidava roki hingeelu hetkeseisu. 19 lugu, mis pärinevad aastatest 2005-2007, pakuvad stilistiliselt meeliülendavat kompotti. Siin on käredat kidrakraapimist, algusaegade rock`n`roll`i, blues`i ja rockabilly`i hõivamisega esiletõstetud kontrasti-nihet, elektriorelitest seestunud boogie-woogie`t, sonicyouthilikku piirjoonteta ängi, samuti The Pixies`e ja Dinosaur Jr stiilis laia viipega rokki ning loomulikult punk-muusika nihilistlikku irvet ja soppa näkku. Teisisõnu, 64 minuti jooksul säilib põnevus ja pinge. Personaalsed lemmikud on mõlemad Mockinpott`i träkid - teravat punk-kontseptsiooni happeliste süntesaatoritega segav Japon 4 ning Kim Gordon`i laulumaneeris hulpiv Hotel Roosevelt; samuti Mou (RBMK100) rohmakalt kolksuvate trummidega abrassiivne ruumipsühhedeelia, Los Margaritose´e (Mentes Programadas) pohhuistlik mäugumine ning Taladro Supremo (Naranja) vaikust lõhestav toores psühhroki eksplosioon (kus võib taaskord neliku Ranaldo-Moore-Shelley-Gordon vaikuse-, müra- ja selle vahepeale jääva ala piire märgata).
Kuula albumit siit
8/04/2010
Chad Golda - [FASTER THAN BECOMING THE PAST - TASTING YOUR OWN TEMPERATURE (Rack & Ruin)
Tuleb märkida, et Chad Golda sooloalbumid on allutatud rohkem eksperimentidele kui ansamblid, mille koosseisu on ta kuulunud (Ringo Star; starstarstar). Kuid määrad teatavasti ei determineeri muusika kvaliteeti, selle headust või keskpära (ning ootan pikisilmi starstarstar`i teist üllitist, järge nende suurepärasele debüüdile "Electric Goose and the Nylon Moose"). Ameeriklase personaalsed otsingud on üha süvenenud, leides pidepunkte psühhfolgist ja (obskuursest) elektroonikast, moodustades helide kombinatsioone, mida siinkirjutaja suvatseb nimetada modaalfolgiks - muusikaks, mis opereerib folgi võimalikkustega, mis kokkuvõttes läheb kaugemale New Weird America-liikumise keskmest.
"FASTER THAN BECOMING THE PAST TASTING YOUR OWN TEMPERATURE" on Golda kolmas sooloalbum ning esimene duubelalbum. Album väärib osadesse jagamist, kuivõrd stilistiline erinevus tekitab selge veelahkme. Esimene pool koosneb akustilistest numbritest, mille kohta tuleb märkida, et Golda ei ole eales kõlanud nii akustiliselt, unistuslikult ning lihtsalt. "Lihtsus" on loomulikult tinglik määratlus, kuivõrd ka konkreetsed pisimuutused helikeeles omavad tektoonilist mõju. Muljetavaldavalt sugereerivad numbrid, mis kinnistavad ameeriklase staatust meisterliku singer-songwriter`ina, lähenedes arvatavasti enim Nick Drake`i loomingule.
Teine osa koosneb elektroonilise muusika (selle puhul tahaks tõesti vältida mõistet "elektroonika") ja kammermuusika seosest. Ka pealkirjad vihjavad üheselt sellele - põhirõhk on tšellodel (ning selle süitidel). Kontseptualism, mille minimalistlik, altkulmu põrnitsev elektrooniline mikrotonaalsus paneb ajukeemia pulbitsema. Tšellode tumemeelsus omandab uusi vorme, kulmineerudes (müra)orkestreeringutena. Ei imestaks, kui jänki järgmine üllitis sõuab juba modernklassika sõiduvees, kuivõrd neid elemente on ka käesoleval kuulda.
Esimese osa eest 10, teise poole eest 10. Meistriteos.
Kuula albumit siit
10.0
8/03/2010
Chappaquiddick Chappaquiddick (Noise Horror)
Chappaquiddick on Taylor Ross, Jeremiah Johnson ja Mark Lynn Jacksonville`ist. Taylor Ross`i (Picayunes) muusikat olen siinses blogis ka varem tutvustanud. Trio 14-looline ja 31-minutiline debüütalbum on segu psühhedeeliast, avangardprogest ning improrock`ist. Intensiivselt esitatud helikihid moodustavad muljetavaldava terviku. See pluss pillikooslus - bass, trummid ja klahvpillid - toovad mällu ennekõike Canterbury legendi The Soft Machine`i. Tõsi, Chappaquiddick`i kohati pilti-eest-viskavad trummeldamised ja vokaalapoteoosid lähenevad hardcore-numbritele, olles seeläbi suguluses Witchporn`i ja The Moon Runner`iga. Muidugi, võib üksnes oletada, kas vihahood on spontaansed või teeseldud-kontrollitud (kahtlustan viimast). See on uus underground-muusika, mis defineerib end sarnaselt 80ndatele kassetikultuuri-liikumise kaudu. Veneetsia progegeenius Gianluca Missero alias Hox Vox andis tagasisidet, öeldes, et omal ajal USA`s elanuna nägi ta küllalt seesuguse taotlusega (clean psychedelia eclectic mix-up) punte, kelledest mitte keegi ei osanud oma kontseptsiooni niivõrd impressiivselt välja mängida kui Chappaquiddick. Ta võrdles bändi "muskleid pumpava Slint`i" ning teiste Louisville/Chicago (jazz`ist mõjutatud) post-rock-ansamblitega. Kahtlemata väga värskendav kogemus ning üks selle aasta üllitisi.
Kuula albumit siit
10.0
Oskar Hallbert doodling (Resting Bell)
Olen täiesti veendunud, et päris paljud lisaks siinkirjutajale ootasid pikisilmi Põhja-Rootsis metsade keskel elava eraku kolmandat albumit. Tema eelmised, "Sid Apartement EP" (2008, Rain Music) ja "1123581321345589" (2009, Zymogen), peegeldasid südame alt külmaks võtvaid minoorseid meloodiaid läbi elektroakustika, folktroonika, kammermuusika, slowcore/sadcore`i, musique concrete`i ning sound-art/digitaalse helitöötluse võtete. Tema esimest taiest on muuseas kirjeldatud kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”.
Ka uus, 5-looline EP kasutab samu võtteid ning kulgeb eelpoolmainitet žanrite piires või sinna vahele jääval eikellegimaal. Rahvamurru hääled, tänavamüra, kõiksugu sahinad-kahinad, kitarrinäpped ja mandoliinisillerdused; progresseeruvad, vaikselt hinge juurduvad meloodiajupid annavad kogu kupatusele sihi ja mõtte. Ja kuidas veel! On ilmselgelt kuulda, et rootslane on teinud rahu maailma ja Kõigevägevamaga. Muidugi, küünitsedes võiks väita, et käesoleva üllitise suurim viga üleüldse on selle lühidus (12min ning 12 sekundit). Kuid geenius ei peagi ruttama penikoorma sammudega, piisab, kui annab vahetevahel enesest märku. Jään pikisilmi tema järgmist üllitist ootama.
Kuula albumit siit
9.3
8/01/2010
Okinawa Lifestyle Lazy Friend You Move So Fast (haaa00a00a0a/Bandcamp)
Tbilisi duo eelmist reliisi "Naha" - kahtlemata üks parimaid sellest aastast - arvustades avaldasin lootust, et loodetavasti kuuleme neist veel ja veel. Tõepoolest, meisterlik looming, milles on esindatud ning omavahel tasakaalustatud meeliülendavad harmooniad ja kaasakiskuvad nurgelised strobo-rütmid. Uus 5-looline EP jätkab vankumatult eelmise reliisi "Naha" rida. Funky`d electro-haagid ning läbi klubimuusika filtrite kulgev elektrooniline popmuusika kätkeb eneses loomulikult ka tugevat chillwave-glo-fi elementi, olles rohkem kui eales varem lähedal näiteks The Neon Indians`ile. Kuigi David Datunashvili-Gigi Jikia alustasid atmosfääriliste-unistuslike numbritega (debüütreliis "Roswell Crash" EP), on rütmid järjest olulisimat rolli nende helipildis omandamas. Kaasaegne indie dance´i vaste.
----------------------------------------------
Having reviewed their previous release "Naha" I expressed my strong hope that we would get a lot of issues from this crafty Tbilisian duo in the future again and again. Their alchemistry is a good example of balancing of magical harmonies and edge-y strobo rhythms. Indeed, a new EP does continue walking on in the steps of "Naha". All of those funky electro strokes and through the filters of club music roving electronic pop tunes are previously blended strongly with exhilarating chillwave/glo-fi aesthetics, for instance, being as close to The Neon Indians as they have never done it before. This music can seriously be described as contemporary indie dance.
Kuula albumit siit
9.3
7/31/2010
Kämmerer Rhodes to Wisdom (Jamendo)
Rootsi muusik Kämmerer on jõudnud oma teise albumini (kuigi varasemast ajast on ta seotud ka projektidega Cliffhanger, GroovydracuLinda ning Alphadog). Tema 3 kuud tagasi ilmunud "Sir Agent Chill", senini Jamendo´s suurt populaarsust nautiv debüütalbum, paitas kõrva happeliste ja atmosfääriliste süntesaatorihelidega - millest immitses nii downbeat-ideoloogiat kui 70ndate lõpu-80ndate elektroonilist jazz funk- ja quiet storm-esteetikat -, mida üldises plaanis võib kirjeldada lounge-muusikana. Nimetatud suundumused-ideoloogilised jooned on kooskõlas tõigaga, et göteborglane peab oma suurimateks eeskujudeks Nightmare On Wax`i, dZihan & Kamien`i ja Nuspirit Helsinki`t.
40-minutilist ning 10-loolist järge kuulates jääb tõdeda, et old school`i konservatiivsus ja musta muusika jooned tulevad üha eksaktsemalt nähtavale. On toimunud suunamuutus ning seda peegeldab ka instrumentaalset laadi vahetus - happeküllased süntesaatorid on asendatud elektriklaveri Rhodes sametiste akordidega. Funk`ilikud rütmipulsid, r`n`b-konsistents ning soul-unelus on "Rhodes To Wisdom"-i arhailist päritolu märksõnad, millega põimuvad klubirütmid. Kahtlemata positiivsed märksõnad, kuivõrd tsenter on selgemalt välja joonistunud. Kokkuvõtvalt võib nentida, et kellele sümpatiseerib meeleolukas nu jazz/acid jazz (läbipõimununa smooth jazz`ilike ja downtempo elementidega), sellele see mõeldud on.
------------------------------------------------------
Rhodes to Wisdom is the sophomore album of Kämmerer, a musician from Gothenburg, Sweden. In fact, he is earlier used to get involved in other acts as well (Cliffhanger; GroovydracuLinda; Alphadog). Sir Agent Chill, his debut release, which was issued 3 months ago under Jamendo, was played on exhilarating atmospheric and caustic synth lines, having an assuasive effect, being describable as "chillout" or "lounge".
The recent album within 40 minutes and 10 tracks have entrenched into the Black music tradition showing up the undercurrents of funk, rhythm and blues, and soul as much as it is possible to talk of introducing of new directions. By a technical side, shimmering acid synth sequences are sit in for the velvet-alike sounds of the Rhodes (electric piano). However, Rhodes to Wisdom is a modern record, chatting up with club rhythms, eventually reminiscent of nu jazz/acid jazz, and downtempo tunes.
Kuula albumit siit
8.4
7/30/2010
[Vana ning oluline] John Lunney Amplitude Modulated (John Lunney)
Iiri lingvisti John Lunney- kes on tegelenud elektronmuusikaga ligi 10 aastat - 4 aasta tagune EP on inspireeritud raadio(lainete) kontseptsioonist ja amplituudi moduleerimise tehnika(te)st. Teisisõnu, 3 träkki paljastavad metoodilis-ideoloogilise lähenemise muusikale. Tõepoolest, kuigi raadiolaineid ei ole siia kaasatud, on elektrooniliste komponentide tsentrist "väljavajumised" üks peamisi karakteristikuid. Ennekõike avalugu Long Wave Memories, mis kihid kõiguvad teineteise suhtes horisontaalse yo-yo`na, moodustades abstraktse rütmistiku, mis justkui pärineks Kraftwerk`i (häbematult alahinnatud) albumilt "Radio-Activity" (1975). Ülejäänud kahes träkis eralduvad teineteisest rütm ja harmooniad - primitivistlikud, kohati kiiskavad - et mitte öelda lihtlabased sündisaundid (ennekõike Short Wave Thought) - allutatakse algoritmidele, mis ettenägelikult tõstavad nende kvaliteeti. Sageli mitu paralleelset rütmiliini - mida eristab teineteisest intensiivsus ( masinlikult puurivad electro-sämplid) - moodustavad ekstaatilise unisooni. Tasakaalustatud, innovaatiline ja tujuloov. Intellektuaaltehno selle parimas tähenduses.
Kuula albumit siit
Gale Talk A Beautiful Day (Arteqcue)
Hea on tõdeda, et kui hästi maitseb Madrid´is resideeruva brasiillase 3-looline EP hilistel õhtutundidel, kui personaalses plaanis on seljataha jäänud post-metal/post-hardcore`i tunnikesed (Daleth), edetabeli kallakuga electro-/techno rock (Unfactory), gootiliku põrnitsusega post-punk/rock noir (Plastique Noir) ning anti-folk/singer-songwriterlus (The Sarcastic Dharma Society). 27-aastase muusiku helikeelt iseloomustab dub house, dub techno ning deep house...läbi dub-filtrite. Ühesõnaga, üks suur dub-ihalus klubimuusika kontekstis. Väljapaistvaim träkk on küllap diplodocus, mis meenutab aegu, kui polnud ei myspace`i ega lastfm`i ning pärast päevast britpop`i laksu sai õhtul Raadio 2 lainele häälestatud, et klubimuuusika saatel soikuda või unne vajuda.
-------------------------------------------------
If you have spent your day listening to post-metal/post-hardcore (Daleth), techno/synth rock (Unfactory), goth-influenced post-punk (Plastique Noir), and acoustic anti-folk/singer-songwriter (The Sarcastic Dharma Society) your nocturnal experience takes a bit in the teeth at last and recommends you to listen to something different. Thereby you could enjoy A Beautiful Day, composed by Gale Talk, the Brazilian residing in Madrid. He does seem to be totally involved in dub - even it is house music, techno, or deep house. Otherwordly, it is his big drive upon dub forged in a context of club music. Probably the most outstanding track is diplodocus, which reminds me of the days, when there were not Myspace, Lastfm, or Bandcamp around me at all, listening to the radio at late hours of the day to fall deeply asleep care of atmospheric club rhythms.
Kuula albumit siit
8.7
7/28/2010
Two Lane Phonebooth Empire (Shows About Water)
Kuigi TLP on 2 aasta jooksul üllitanud 7 albumit-EP´d omaenda label`i Shows About Water Records alt, ei ole võimalik leida mingisugust taustainfot selle projekti kohta. Puudub myspace`i ja bandcamp`i lehekülg. Mis iganes, music talks, ning see koosneb väga erinevatest elementidest, hõlmates peamiselt metal`li ja grunge`i, post-punk`i, tumedat electro`t ja elektroonikat. Albumiti on rõhuasetused muidugi erinevad.
14-looline "Empire" demonstreerib projekti küpsust - avalugu Great Hot Invasion Army on industrial`i ja post-punk`i avangardistlik hübriid - tundmustest tühjaks põlenud vokaali all hingitsevad-pulbitsevad diibid kahinad-sahinad, millele sekundeerib vaikselt tukslev rütmimasin. Ülejäänud träkid jätkavad põhiliselt post-punk`i traditsioonis liueldes - mida kroomib vokaalist miilav metalne gootilikkus - , mida kohati kõditab meisterlik pomp-esteetika ning teatraalsed sündikäigud-interlüüdid. Kuulates "Empire"-i korduvalt algusest lõpuni, tuleb nentida, et voog on homogeenne ja professionaalne - midagi sarnast The Jesus & Mary Chain`i ketaste kuulamisele. Siiski mõned erandid kerkivad selgelt esile - Takeover`i ja Blood Lightning`i puhul võiks arvata, et lood on Ariel Pink`i produtseeritud - sametised saundskeibid tuvastamatutest kümnenditest ning sooja hingusena paitav vokaal on meistriklass! Ka The Event Manager`s Voicemail on väga-väga-väga ilusate harmooniate ning käikudega rada! Sama kehtib ka Wheelhouse`i kohta. I Heard That Too Somewhere peegeldab ühelt poolt pehmemat palet, teisalt lööb ülierksate ning kergete üleminekute-muundumistega. Väga catchy! Või siis Computer Article`i masinlikud sündiefektid-bassid - lihtne ja sirgjooneline, kuid lööv - sitaks hea, nagu öeldakse. Mõnes mõttes on traagiline, et "Empire" ei ilmunud aastal 1984 või varem, mistõttu rokiklassikasse kinnistumise aeg on alles ees ootamas. Võib-olla.
Kuula albumit siit
9.6
This Lonely Crowd Entangled Chaos (Velvet Blue)
Hurraa-hurraa!, Tweedledum, Tweedledee, Humpty Dumpty, Red Queen ning Jabberwock on tagasi. Rõõmustamiseks on põhjust küllaga, kuivõrd brasiillaste debüütalbum "An Endless Moment Eveyday All the Time" (plaadifirma Sinewave) selle aasta alul jagas hämmastava energialaksu power pop`i, shoegaze/dream pop`i ja hard rock/stoner`i kokteili vahendusel, kandideerides kindlasti üheks parimaks üllitiseks AD 2010. Vahepeal läkitas viisik mulle mõned uued lood, kus oldi suunda muudetud ning mis erilist muljet ei avaldanud.
Uus reliis, uus plaadifirma, uus suunitlus, uued võtted. Viimaste all pean ennekõike silmas tõika, et Humpty Dumpty ei kasuta enam distinktselt billycorganlikku kriipivat laulumaneeri, kuivõrd otsib oma (sageli unisoonis Red Queen`iga) - olles hillitsetum, sosisklevam, unenäolisem. Tõele au andes on ka vokaalosa vähemaks jäänud. Samuti on helikeel sellele vastavalt arranžeeritud - 4 träkki ei viskle permanentselt perutavates ning peadpööritavates kaosekeeristes-kollapsites, vaid rajanevad tinklevatel, õhulistel kitarridel, tõsi, mille letargilist loomust lülitatakse regulaarselt tasa massiivsete, pruuni värvinguga mürast seestunud kidraseinte ilmumisega, mida omakorda läbistavad monumentaalsed rifid, mille peale ei jää muud tõdeda, kui et This Lonely Crowd edeneb oma tuntud headuses - küll selle vahega, et struktuurid on rohkem läbinähtavad. Kokkuvõttes panen punkte vähem kui debüüdile, kuivõrd nende hüsteeriline (mina)pilt on jätkuvalt ahvatlevam.
Kuula albumit siit
8.8
7/27/2010
[Vana ning oluline] Joe Meek JOE MEEK (Comfort Stand)
Rääkides suurimatest mõistatuslikest isikutest popmuusika ajaloos, kandideerib Joe Meek (1929-1967) kahtlemata esikohale. Ühelt poolt lõhestunud isiksus, okultist, paranoiku, traagiline isik - kes sooritas mõrva ja seejärel enesetapu -, teisalt esimene Briti laulukirjutaja-produtsent, kelle träkk Telstar (The Tornados`e esituses) vallutas Billboard`i tipu ning teised rajad korduvalt Briti edetabeli. XTC`i liige Andy Partridge on öelnud tabavalt, et Meek rääkis surnutega, kuulis helisid teistelt planeetidelt ning kirjutas oma köögis nr 1 hitte. Innovatiivne salvestamis-ja elektroonilise muusika pioneer ning muusikale läheneja, self-made-man, kelle geniaalsust on maailm uuesti avastamas... .
Käesolev 26-looline kogumik koosneb pika aja vältel kompileeritud demodest, kus on muuseas Meek`i laulmas kuulda. Kuid ennekõike kuuleme läbi tugeva lindisahina adresseeritud suuri meloodiaid, sh suurimate hittide Telstar ning Sky Man (musti) versioone. Crooner pop`i ja sunshine pop´i (orkestreeritud) numbritest esilekerkiv meloodiate-harmooniate üleujutus on nii võimas, et avangardistlikud nüansid - (elektroonilised) heliefektid-helitehnilised manipulatsioonid, space age`i ruumilised elemendid - jäävad esmakuulamisel märkamata. Seal kõrval on ka elektroakustilist sentimenti, konkreethelisid, selgelt improvisatsioonilise suunitlusega lugusid, trikitamisi ning üle võlli keeratud vokaali. Ka tänapäevas kuulatuna ei kõla see kohe iseenesestmõistetavana. Meek laseb paista nii huumoril ja helgematel meeleoludel kui toob esile tumedama pooluse. Meek oli kahtlemata universaalne mees - tema muusika ja (helitehnilise) võttestiku uurimine aitab osaliselt lahti kodeerida nii hilisemat popmuusikat kui DIY-kultuuri.
Kuula albumit siit
7/26/2010
Johnny Hoodoo At My House (Kill Mommy)
Kuulates šotlast Johnny Hoodoo`t on raske eksida ettekujutluses, et 40ndate eluaastate õhtusse kuuluv meesterahvas poleks läbi imbunud kanepist, õllest, rummist ja pornost. Midagi seesugust nagu Shaun Ryder, ainult et selle vahega, et Hoodoo vahetas 80ndate alul indiekitarrid USA (juurte)muusika ja dobrokidrade vastu ning ei ole tüsedaks läinud. 21 lugu demonstreerivad muusiku imetlusrallit rockabilly ning blues`i vastu, on nii kavereid kui originaale. (Ning kõiksugu autoriõigused saadab ta otsesõnu peesse, kuna see (autentne) blues-muusika on väga vana kraam). Mulle meeldib tüübi ükskõiksus - tema kohati deliirne jauramine-jõuramine, kare pillindus ja laulumaneer. Hoodoo võib küll pealtnäha olla pohhustlik lad, kuid mille varjus surgib käbe kurat (kuulake kasvõi nimiloo hõbedast blues-feedback`ki). Või ei olegi see pelk pohhuism, vaid varjatult helilise primitivismi taotlus? Ameerika Primitivism ei jää sellest kaugele. Ühesõnaga, kogu kupatus on piisavalt hingestatud, ning põhjendatud, et heita pilk tema maailma.
Kuula albumit siit
7.6
7/22/2010
Dr. Esc Mulle meeldib rongiga sõita (Jamendo)
3,75 aastat tagasi andis kodumaine artist Dr. Esc välja pika albumi "sOgav ja rÜheline", mille drum`n`bass/jungle`i rütmidest kumas motoorsust, hüpnootilisust, sügavust ning jahedat mõrkust. Ka tegi ta huvitavaid kõrvalepõikeid - sämplides ühest Eesti populaarseimast filmist lõike, chillout-meeleolud ujusid siin-seal ning üks lugu - võib olla ka üllitise parim - India Elevant kõlas ulmelise tech-house`ina. Nauditav meistriteos, millele järg on nüüd ilmunud Jamendo alt (õigupoolest reliisiti album esmakordselt artisti koduleheküljel eelmise aasta juunikuus). Vahepeale jäi ka hiigelüllitis, 150-loost koosnev "Time", mis võttis kokku Dr. Esc-i loomingu aastatest 2001-2008.
Tõsi, vähem kui pooletunnine ning 6-looline reliis sammub natuke teistsugust rida - spetsiifilised jungle`i rütmid on segunenud-vaheldumas ebamäärasemate, happeliste breik- ja mulksbiitidega, mis kokkuvõttes seostub pigem elektroonilise popi kui klubimuusikaga. See on segu j-pop`i kebjakast, kuid kange tallaga tatsumisest, chiptune`i primitivismist, breakcore`i lakkamatutest murdumistest ning kohati omandavad rütmid IDM-mõõtme. Siit kostub ka elektroonilist humpa-humpat (lõpuloo Aega on, et venitada!? teises osas). Kuigi eelkäijaga võrreldes vaeslapse ossa jääv, on see korralik reliis. Ainus erinevus ja etteheide peitubki tsipa liigses pillerkaaritamises, viidete intensiivsuses, mis mitte alati ei kanaliseeru mõjuvaks tervikuks ega salvestu kuulaja mällu. Kuid tugevaid träkke on mitmeid - Minu köögi vaikelu või siinkirjutaja lemmik Siin on üks ingel. Tõepoolest, kellele ei meeldiks rongiga sõita?
Kuula albumit siit
8.0
7/21/2010
[Vana ning oluline] Witchporn Witchporn (Rack & Ruin)
Mäletan, et The Jesus & Mary Chain`i albumil "Munki" (1998) olid lood I Love Rock`n`Roll ning I Hate Rock`n`Roll. Witchporn`i 14-loolist üllitist nautides tuleb samuti vihkamine ja armastus traadimuusika vastu samaaegselt esile. Siin on destruktiivset mürarokki, trash´i ja brutal´it, kus verbaalne pasandamine läheneb kohati goregrind`i meeltesegasusele, kus trummeldamise intensiivsus on piire ületamas ning robustselt kammiv massiivne bass on helistruktuure armutult kõigutamas. Tõele au andes üks õige rokimees peabki rokki vihkama, mitte pasundama sellest, kui väga ta seda armastab ning muud (tantsumuusikat?) vihkab. Kes on (mässav) rokkar/ja kes on poppar - kas näiteks Bobby Gillespie või Jacob Cream? Esimene variant kehtib ka floridalase Taylor Ross`i kohta, varem tuntud sooloprojektidest America Del Sur ning Picayunes ning hiljem kolmandikuna kohalikust kombost Chappaquiddick (kellel nädalpäevad tagasi ilmus debüütalbum). See on mässav noorsugu, olles seejuures konstruktiivne, jättes maha jäljed, et nendesse oleks hiljem taas võimalik astuda. Neo-underground, mis defineerib endid muuseas kassettikultuuri taaselustamisega (nagu 80ndatel). Oleks see established rock, st haibi l(r)ambivalguses sirguv, oleks ajakirjandus Ross`i ees pikali. Sugulastest meenuvad Sonic Youth, Times New Viking, Wavves, The Moon Runners ning mõnes kohas ka The Fall. Samuti tõestab jacksonvillelane, et rock`n´roll`i juured peituvad mustade kultuuris - blues`i varjud on üllitise lahutamatu osa. Ka on siin psühhedeeliat - siinkirjutaja lemmikträkk ongi sitaks heade primisüntide kiikumiste ning muretu kidrakäiguga Northern Town. A real killer.
Kuula albumit siit
7/20/2010
[Vana ning oluline] Take Pills Die 07.04.23 Dead Sea Parting (Take Pills Die)
Richmond`is resideeruv Andrew Julian Cauthen on produktiivne muusik, kes on reliisinud oma label`i all üle 90 albumi. Sotsiaalses plaanis väga kriitiliste ja radikaalsete vaadetega jänki muusikas - Take Pills Die on muideks ironiseeriv viide ühele tänapäeva elumotole/tüübile - võib tajuda paljusid elemente, kus põhituuma tinglikult moodustab happeliste sündisaundidega eksperimentaalne IDM.
Kolm aastat tagasi ilmavalgust näinud "07.04.23 Dead Sea Parting" on erand selles osas. 19-minutiline träkk (milles olevad pausid näivad vististi erinevatele osadele viitavat) on autori sõnul inspireeritud Stars of the Lid`ist (omalt poolt lisaksin veel teise, kaaslinlastest legendi Labradford`i mõjud). Vaikselt kulgev sümfooniline voog tõuseb-liugleb-langeb, kahaneb-paisub, jättes maha eepilised ja südantlõhestavad kontuurid. Helides on kuulda ka musique concrete`i põiminguid - mis on kooskõlas ameeriklase looduslähedaste vaadetega - ning kummituslikke, justkui kaugustest läbi udu kumavaid aurikusignaale. Cauthen oskab mängida helide ning kuulajaga - liblikatiiva löögi efekti kutsub käesoleva kuulamine esile, kuna üksikud helitehniliselt esilekutsutud mullistused-kollapsid raputavad massiivselt minimalistlikku kulgemist. Üks impressiivseimaid albumeid kaasaegse klassika-ämbiendi-drone`i konkreethelide ristumisalalt üleüldse.
Kuula albumit siit
Tellimine:
Postitused (Atom)