2/17/2010
[Vana ning oluline] Werken Sum (Zymogen)
Plaadifirma Zymogen`i iga üllitis on sündmus omaette. Sealne albumite kvaliteedi ning ilmumissageduse suhe on ülimalt paigas. Kahju muidugi, et teine näitaja nii madal on. Näiteks eelmisel aastal ilmus Itaalia plaadifirma alt ainult 3 albumit - Nicola Ratti`lt, Oskar Hallbert`ilt ning Werken`ilt. Werken`i taha peitub Tilman Ehrhorn (TE) - kõrgeltharitud helilooja, produtsent, saksofonist ning helidisainer -, kes on kuulunud paljude jazzkollektiivide hingekirja, panustanud paljudesse jazzalbumitesse, viibinud laval koos Wayne Shorter`i, Brian Blade`i, Nils Wogram`i, Albert Mangelsdorff`iga, üllitanud sooloalbumeid kuulsate Mille Plateaux`i ning Resopal Schallware`i plaadifirmade all ning loonud helitausta raadiokuuldemängudele ning etendustele.
TE näeb harmoonilist sidet elektroonilise muusika ning jazzdistsipliinide vahel. Ta on väitnud, et helidisainil kui juhusele panustaval muusikaharul on palju ühist jazz`i ning kaasaegse klassikalise muusika improvisatsiooninivooga, kus oluline roll on meeleolul ning (eris)tunnusjoontel. Ning omakorda - moodne jazz on igasuguse komponeerimise oluline inspiratsiooniallikas.
Albumi “Sum” komponeerimisel on kasutatud Nord`i modulaarsüntesaatorit. Kuivõrd elektroonilise muusika tegemisel kasutab ta sämplereid ning süntesaatoreid, siis ta möönab, et muusika loomine-esitamine võrdluses jazzmuusikaga toimub erinevatel tasemetel ning on ka erinevate rõhuasetustega (elektroonilises muusikas on aktsent üksikute helielementide arendamisel ning nende funktsioonilisel tähendusel kompositsiooni piires).
Reaalsuses tähendab see 11-loolist põnevat reisi. Tegelikult ei ole TE ka siin ületanud oma jazzvundamenti. Mis iseenesest ei peakski olema ega olegi eesmärk omaette, kuivõrd kõik on ikkagi allutatud elektroonilisele metoodikale. Samuti kõmmutab ta Pole`ile sarnanevat hüpnootiliselt kõmisevat atmosfäärilist dub`i. Näituseks lugu Dub Traffic Pt II demonstreerib eksperimentaaldub`i tipptaset. Selle loo esimene osa ristab omavahel glitch-rütme ning dub-juuri. Album on veel täis surisevaid, siia-sinnapoole visklevaid elektroonilisi haake, staatilisi unenäoakorde-võbelevaid tertse, mikrostaatikat- ja tonaalsust, kriipivat sentimenti, jazz`ilikke klahvpilliakorde, tihedalt lõigutud-kleebitud-lõigutud-kleebitud helispektreid, helijääke-sahinaid-kahinaid, atmosfäärilisi kihistust ning kihte - tunne, justkui sajaks taamal tehnoloogilist vihma. Tõsi, see tunne on ääretult pehme, meeldiv ning heas mõttes turvaline. Meistriteos. Öeldagu vaid, et klassikalise haridusega muusikutel puudub loovus!
Kuula albumit siit
2/16/2010
2/15/2010
Sakura Pups Carving You With An Electric Chainsaw=Going Green (Dramacore)
Ameeriklane Trevor Osborne on hakkaja mees. On ja olnud osaline paljudes ansamblites (Homemade Abortion Kit, Famous Halos, Cyanide Theodicy, Tre[Too]Silent, Yung Slug, Megalodon, ?hred, Kids Talk Trash, The Attention Deficits, Myst of Despair, Silent Heroes).
“Carving You With An Electric Chainsaw=Going Green” on 23-aastase arizonalase teine album Sakura Pups`i nime all (debüütalbum “The New(est) Black” oli reliisitud Läti leibli DEXANDTHECITY all paar aastat varem). Need on tema ametlikud albumid - vaadates nimekirja Sakura Pups`i avaldamata reliisidest, on nimekiri kordades pikem.
Lisaks hakkamisele on Osborne ka vihane tüüp. Koguni vihast kobrutav. Sakura Pups`i veskid jahvatavad täisvõimsusel - segades kokku cybercore`i ja grindcore`i, metalli ja elektroonilist puru. Kiiretempolise elektroonilise biidi - mis kohati omandab rave-muusika parameetrid - taamal ihub ja ägab metallvokaal vihast, higist ning ihast, omandades vahetevahel äärmise (goregrind-)mudalõhna (Beaten By A Moth! - mille algus, muideks, meenutab vägagi ühe Suede`i(?!) träki lõiku albumilt “A New Morning”). Tõepoolest, siin on mõned sofistikeeritud mullistused. Teisalt - üksikud klaveriklimberdused ning jutusämplid siin-seal kõige selle taamal ei suuna ega muuda assotsiatsioone. Lood on keskmiselt 2 minutit pikad ning sirgjoonelised tald-ees sõtkumisega. Teisalt on rütmides ning vokaalis piisavalt variatsiooni ning õhku, et albumit ei peaks üheülbaliseks pidama. Elektroonilisele (ekstreem)metal`ile andujatele peaks need 21 minutit küll meeldivat üllatust pakkuma.
Kuula albumit siit
8.3
Jacques de Villiers sleepsongs (Jacques de Villiers)
Kaplinnas (Lõuna-Aafrika Vabariigis) resideeruv Jacques de Villiers on tundmatu suurus (ambient-)muusika maailmas, kuigi tema pakutav heliline avarus on võrreldav Hea Lootuse neemelt avaneva vaatega ookeanile. Debüütalbumi “sleepsongs” 5 lugu järgivad eksperimentaalambient`i rida - põimides tavapärasestesse hõllandstruktuuridesse drone-, shoegaze- ning noise-esteetikat. Õieti küll on need mõjud vaevu aimatavad. Näituseks loo Moon Ballad/Improvisation for Trevor/Shine a Light on Every Room (part 2) algust on füüsiliselt valus kõrvaklappidest kuulata. Poole pealt lugu nihestub kergelt, liituvad meloodilised kihid ning piaanoklinked, ja eepilised parameetrid settivadki paika. Lõpulugu The Dying Song/Mon Ami viskleb lahkhelides - ühelt poolt ragisevad, et mitte öelda räpakad bassisaundid, teisalt tundmatutest kaugustest kostuvad helindid looduvad muljetavaldavaks väljundiks. See saund on “rikutud” - järelikult olemata aneemiline. Samas eepiline - võrreldav pildiga näha kaugustes mõnd laeva hääletult uppumas. Ilusad unenäod (millel ei ole õnnelikku lõppu).
Kuula albumit siit
8.9
2/14/2010
Uniform Motion Picture (Aahh/No-Source)
Uniform Motion on - Andrew Richards ja Renaud Forestié - anglo- ja frankomaailma üks kohtumiskohti. Sarnane sild nagu on olnud Stereolab, kuigi kontseptuaalselt piiritletum, hillitsetum ning akustilisem. Ning seni veel ühekeelne. Päris meelevaldne see võrdlus muusikalisest seisukohast siiski ei ole, kuivõrd ka UM`i võib lugeda eksperimentaalse popmuusika hulka. Rääkides seesugusest muusikast-helikeelest, ei saa üle ega ümber singer-songwriterlus`est. Teisalt selle projekti eeskujud ei ole kitarridega kommuunimuusikud, vaid eraklikud vagabundid. Hiljuti tutvustasin Saksa muusikut Andreas Rohden`it aka gillicuddy`t, ning veel varem USA moosekanti Phil Reavis`t, kellede eeskujud peituvad Ameerika Primitivismis. John Fahey, Leo Kottke, Robbie Basho on need, kellega minimalistliku (ning primitivistliku) helikeele kaudu tekib sugulussild.
Sama kehtib ka albumi “Picture” kohta, mis on üllitatud kahasse Aaahh-records`i ning No-Source`i all. UM`i helikeel baseerub 4-keelelisel kitarril (millel algselt oli 2 keelt rohkem), mille kihte (ka vokaalkihte) korduvalt käiatakse, duubeldatakse, moonutatakse. Sinna vahele lisatakse minimalistlikku, orgaaniliselt ühitatud elektroonikat (parim näide Citizen Grave). Eksperimentaalne folk, alternatiivkantri, samuti opereeritakse transsmuusika ning post-rock`i hunnitute elementidega. Üllitist on võrreldud Elliott Smith`i, The Notwist`i ning Sufjan Stevens`i muusikaga. Lisaks Ameerika Primitivismi esindajatele mainiksin kindlasti ka The Sea And Cake`i omanimelist debüütalbumit (millelt kostub veel vähe elektroonilisi allhoovusi võrreldes hilisemate reliisidega), algusaegade Iron & Wine`i ning hiljuti Kill Mommy Records`i all oma debüütalbumi “Like The Morning Sun Does” üllitanud Emm Smith`i aka Stereo Moon`i. Samuti meenuvad siinkirjutajale meie omad vennad Urbid ning Johansonid. Muusika, mis pendeldab reaalsuse ning unenäolisuse vahel (näituseks Falling Off Trees omandab lõpupoole suisa ambient-muusika dimensionaalsuse), tahtmata siin või seal kinnistuda. Kuid sellest kinnistamatusest hoolimata ei ole helikeel närveldav või rapsiv. Isegi siis, kui kitarrid moodustavad nurgelisi kõlakombinatsioone, seisab selle kontrapunktis kuulajat puudutav vokaaltämber. Dream folk-numbrid vaheldumas psych-folk`i omadega. Imetabane reis - mida muud võikski seesuguse muusika kohta lisada.
Kuula albumit siit
9.5
2/13/2010
SAMSHARA Omega (Jamendo)
SAMSHARA (programmeerimise, sämplerite ning vokaali) taha peituv keegi hispaanlane avaldas eelmise aasta lõpus debüütalbumi “Daoshi”, millelt kostus peamiselt sirgjoonelist, kohati ka psühhedeelset electro-big beat-rock`i. Gruuvide vahele oli segustatud näputäis hip-hop-vokaali/efekte, mis täitis üksnes rütmide sugereerimise eesmärki.
Tõsi, euel albumil “Omega” - samuti Jamendo all - on vokaalil iseseisvam roll (lugudes garabato trip ning Lier). Muusikas ei ole enam sirgjooneliselt lajatavat rusikat, v.a loos Lier. Heli on muutnud uinutavamaks ning struktuurid mitmekesisemaks. Muutusest annab enim tunnistust avalugu blue - smooth jazz/nu jazz/downbeat`ilik trillerdus. Garabito trip jätkab massiivsete sündiriffide, võbeleva elektroonika ning hispaaniakeelse hip-hop-sentimendiga. Instrumentaallugu japan areneb veelgi üllatavamasse suunda - Kagu-Aasia päritolu ning (drone-)keelpillid arenevad (omamoodi) minisümfooniaks, veel enne kui lugu jätkub ning kulmineerub sulni elektroonilise draivina. Lier on inglisekeelne trash-vokaalribaga hip hop. Lõpulugu No turning back meenutab oma harmooniliselt sulniduselt japan`i - kuigi selles on märksa teravamakõlalist essentsi sees. Vaatamata sellele, et album on stilistiliselt väga mitmesse suunda laiali valgunud, ei kannata sellest üllitise kvaliteet. Puuduvad lood, millele võiks mõtteski näpuga peale näidata. Siin on meeleolukust, dünaamikat, ulaklust, teisalt ka hillitsetust ning kõrgtasemel kunstilisust.
Kuula albumit siit
8.8
2/12/2010
Bark Bark Disco You mum says hello (Bark Bark Disco)
Järjekordne twee pop-akt on maailma muusikamaastikku kaunistamas. Morris Woodcock ning keegi Charlotte nimetavad oma muusikat magamistoapopiks, kuivõrd kuu aja tagune debüütalbum "You mum says hello" on tervenisti seal salvestatud. Duo otsesed eeskujud on muljetavaldavad - Jonathan Richman`i juhitud psühhedeelset avant-punk`i viljelenud bänd The Modern Lovers (veel enne kui Briti saartel kolistama kukuti) ning lo-fi`likku indie punk`i ning twee pop/jangle pop`i ristanud The Vaselines. Selle ansambli muusika kõlabki kui nimetatud bändide b-pooled, mis loomulikult ei ole laitus - pigem vastupidi. Kõik need meloodiad-harmoonialiinid on justkui varjud eeskujude meistriteostest. Tõepoolest, tegu on retrot aktualiseeriva kooslusega. Teisalt - lisaks füüsilisele olemasolule hoiab bändi tänapäevas magamistoapopi primitiivne elektrooniline saund - ennekõike läbi odavate süntesaatorite nurgeliste biitide. 35 minuti sees on elemente, mida avastada, on lugusid, millega kõrva nuumata: Song for the Lovers; Place in my heart; Berlin; Heaven come true.
Kuula albumit siit
8.4
2/10/2010
Hangin Freud Sunken (Sinewave)
São Paulo/London`i duo Hangin Freud (Paula ning Jonathan) alustas tegevust 2005. aastal. Samal aastal ilmunud omanimelisel albumil joonistusid välja rock noir`i, tumedakõlalise shoegaze`i, darkwave`i, slowcore`i ning power indie mõjujooned. Kriipivad kitarrid, gootilik vokaalmaneer(likkus), läbi tumedate delay-koridoride ekslevad-kaduvad helilõpmed, intiimne avarakõlalisus. Paksude kardinate ning punase valgusvine muusika. Järgmine üllitis “Continental” EP ei suutnud debüütalbumile uut lisada. Pigem vastupidi - varem esiplaanile tõstetud emotsionaalne aspekt hääbus nii pilliseadetes kui vokaali koha pealt peaasjalikult kuiva ning kiretusse soigumisse.
Kuid - Hangin Freud on tark ansambel. Järgides küll kindlat kitsast kontseptsiooni - liigutud albumilt albumile sama joont mööda - on osatud oma vigadest õppida ning endid täiendada. Osatud pisiasjadele enam tähelepanu pöörata, neid muljeterohkemaks disainida. Seda kitsapiirilisust tulekski mõista piiritletud, mitte piiratud või küündimatu kontseptsioonina. Kas Stereolab või Tortoise on oma näilises kitsapiirilisuses olnud küündimatud? See, kuidas Hangin Freud oma muusikat myspace`i leheküljel kirjeldab - klaustrofoobia, tuvid, lämbumine, küünistused, kuivad huuled, südamekipitus, valged seinad - peab uuel albumil väga täpselt paika. Žanrilised piirid - võrdluses debüüdiga - on peaaegu samad. Tõsi, enam ei ole noid pauerrežiimil liikuvaid indie-numbreid; saund on märksa roomavam ning kummituslikum, kohati ka voolavam. Helikeele hillitsetuse tõttu on Paula Borges`i - kord läbipõlenud tunnetest resigneerunud, kord tundmusi peegeldaval - häälel kanda veelgi suurem roll. Vähem kui pooletunnine “Sunken” on täis suuri numbreid - näiteks Swamp idealiseerib minimalistlikku laulukirjutamisoskust, saades ise seeläbi (minimalistliku) tumepopi võrdkujuks. See, kuidas seda vormi palistab õrnukuuldav sahisev foon, annab märku duo analüütilisest nutikusest inimtajuga ümberkäimisel; lühike nimilugu juhatab sisse varjudest tumendatud fantaasiarohke teekonna; We Are Not embab kummastavat dimensionaalsust genereeriva klaverisaundiga, mis võib täiesti usutavalt pärineda 80-90 aasta vanustelt lintidelt; Wasted on täis pelutavat obsessiooni. Kompulsioon - sunnib seda lugu mitu korda järjest kuulama; Lõpulugu In The City on segu atmosfäärilise shoegaze`i algest ning darkwave`ist, sobides mõnd kummituslinna tutvustava filmi taamaheliks. Ka fantaasiate stimuleerimisele on siin jäetud ruumi - olen kindel, et Edgar Allan Poe novellide (nt Berenike; Ligeia) lugemine siia kõrvale annaks metafüüsilised mõõtmed.
Suure albumi tunnusmärk on avardumine iga kuulamiskorraga. Üks selle aasta vaieldamatuid tipphetki. Igale tumemuusikafännile, haipenärivale indiefännile ning laiahaardelisele melomaanile kohustuslik album.
Kuula albumit siit
9.8
2/09/2010
Josef Nadek to infect and persist Vol.1 (TVK)
Pseudonüümi Josef Nadek taha varjub on üks iseäralik artist Innsbruck`ist, (Austria) Tiroolimaalt. Nagu sageli ortodoksetele avant-garde/industrial/illbient/ dark ambient/noise-artistidele omane, keskendub ka tema inimloomuse paljakstirimisele ning vihkamisele - täpsemalt on see “hallitusest kubisev spirituaalne lampkast, mis on pühendatud inimallakäigu erinevate astmete kinnisideelisele uurimisele ning paljastamisele, kärbunud kudede väljajuurimisele ning iga pehkinud koha kättenäitamisele”. Ning ka vana kooli industrial-muusikale iseloomulik kahvatuhall või mustvalge kujundlikkus domineerib visuaalse poole pealt. Iseäralikkuse all pidasin ma silmas seda, et ükskõik missuguse leibli all (VJG, bleak, The Vegetable Kingdom (TVK) ) ta oma muusikat ei oleks ka üllitanud, ikka on ta huvitatuse tasemelt oma leiblikaaslastest suurelt üle - uurisin tema kolme albumi (mis muideks ei ole tema albumite kogusumma) allalaadmisandmeid, mis kõik lähenesid 40 tuhandele. Seesuguse (non music-) artisti kohta on need peadpööritavad näitajad - seda enam, et mainitud näitajad olid saavutatud vähem kui aasta jooksul; andes üksnes tunnistust sellest, et artistile on tekkinud arvestatav fännklubi.
“To infect and persist Vol.1” koosneb erinevate singlite ning kogumike träkkidest, nendest, mis olid üllitatud eelmise aasta jooksul. See on Josef Nadek`i teine album käesoleval aastal - lausa viimastel päevadel. Möönan, et “Girone Della Merda” (Format Noise) oli liiga inertne, jättes siinkirjutajale Josef Nadek`i kahvatuima albumi mulje. Teisalt TVK`i all üllitatud album on kõike muud kui keskpärane. Plaadiümbris ilmestab, et siin nalja ei mõisteta – inimene (naine) on paljastatud tema nõrkushetkel - oma lodevuses, haiguslikkuses ning räpakuses. Ühel oma paljudel allakäiguhetkedel, ühesõnaga. TV-pimesikkude ning hedonistide "kangelasteod" iseenda ning teiste vastu.
Album algab väga ootamatus ning veidras võtmes - 60ndate space age pop`i ning kantrimuusika avangardistlikus seoses, meenutades mulle viimatimainitet žanri suurnime Bruce Haack`i mõningaid ettevõtmisi (Jackpine Savage) - nii muusikalise seade kui ka resigneerunud võtmes pealeloetud vokaali poolest. Coercion paiskab kuulaja puuriva noise drone`i sekka. The Sayers Of The Law põhineb manal ning keelpillide digitaliseeritud näpetel. Ka ülejäänud 6 loos kombineeritakse põhimõtteliselt ühtede ja samade elementidega, mis on tuttavad lugudest 2 ning 3. Lisaks avaloole on minu lemmikuteks veel Hymn - vinaja vokaaliga hõllandus, mis on distantseerunud abrassiivsest digitaalsusest, ning Josef Nadek and Monolyth & Cobalt, mis ristab ulmelisi helikihte vähese elektroakustilise sentimendiga. Ka lõpulugu Repentance of Midnight on tasemel, forsseerides ambient-struktuurid vilisevasse kõledusse.
"Nakatada ning edasi rühkida", ütleb Josef Nadek. Andke minna, pööbel!
Kuula albumit siit
8.8
[Vana ning oluline] Mu. Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales (Headphonica)
Veel enne kui asuda järama uue aasta (alguse) kurioosumit - Ergo Phizmiz`i kolossaalset, üle 14 tunni pikkust albumit “The Faust Cycle” - , põikan innovatiivmuusika leibli Headphonica ühe teise väljapaistva üllitise juurde.
Kuigi puertoriikolasest trummari Nomar Díaz`i (ND) aka Mu. teos “Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales“ on kõigest 35 minutit pikk (14 lugu), on see informatiivselt mahukas. Amüsantne fakt on, et enamus selle eelmise aasta albumi helidest on salvestatud mobiiltelefoni osadest kokkuklopsitud mikrofoni ning fooliumpallikesega.
Teadmata täpselt, kuidas eelpoolmainitud protseduur välja näha võis, keskendun konkreetsetele helidele. ND trummeldab, andes vahetevahel ka vaikusele voli. See ei ole ainult free jazz - see on avangard. Ta - pluss mõned abilised - sämplib trummide kohale pärishelisid - indiaani šamaani(itk)laulu ning piaanohelisid; lisaks on siin veel elektroakustilist metallimüdinat, thrill and bass`i/vabavormilist freakout`i ning sünteetilisi saunde. Ning vahetevahel võtavad võimust etnotrummide põhjad. Teisalt on siin ka pesuehtsat hardcore rock`i (Demi Moore) - seda küll psühhedeelse kaldega. Tõepoolest, albumi pealkirja esimene ots näikse viitavat psühhedeeliale ning teine pool katkestatud-katkenud muusikapaladele. Esimese poolega võib nõustuda, teise osaga mitte. Tegelikult ju ei katkestata muusikat - lood on vaatamata detailirohkusele selgepiiriliselt liigendatud, kuigi samas võivad teineteisest täiesti erineda -, vaid ehitatakse laastava röövkäigu tagajärgedele - väljarebitud sämplite vundamendile. Minu lemmiklugu on Loubriel´s Psycodelic Odyssey, mis põhineb sünteetiliste helide abrassiivsel massiivil, soleerival bassisekventsil, kergel trummeldamisel ning süntekapassaažidel.
Kokkuvõtvalt võib väita, et “Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales”`i kõige peamiseks omaduseks on sellega kaasnev vabaduse tunnetus - albumi lõppedes on selge, et helid olid pelgalt vahendid selle saavutamiseks.
Kuula albumit siit
2/08/2010
Weird Ribs Tubes (CLLCT/Bandcamp)
Joseph Cox on ennekõike tuntud oma varasema projekti Fragile Battleship järgi, keskendudes 4 albumil "huvitavale" ambientmuusikale. Teate ju küll, et selle žanri hindamise kriteeriumiteks ei sobi määratlused nagu “õhuline”, “eeterlik/atmosfääriline”, “uinutav”, "sügav" (teiste žanrite puhul on nendes omadussõnades kvaliteedile viitav intentsioon juba juures - kuna ka ambient`il on üldiselt positiivne tähendus juures, ning ristata teisi stiile sellega on jätkuvalt populaarne tegevus). Eristamaks selle žanri head muusikat keskpärasest (halba ambient`i tuleb vist reeglina väga harva ette - ausalt öeldes ei suudakski eksprompt ette kujutada, mismoodi võiks üks õige halb ambient kõlada - pigem siis igav, kuigi see karakteristik viitabki keskpärasusele) piisabki märksõnast “huvitav”. See, mis on “huvitav”, on ka hea. 20aastase Briti muusiku headuse üheks eelduseks on varieeruvus - lõpututena näivate - nii pingestatud kui ka pingestamata - atmosfäärika-unenäomaastike kõrvale pakub-segab ta elektroakustilisi katsetusi (kõikvõimalikke kõlaefekte), turmlevaid glitch-rütme, musique concrete`i, modernklassika ning ambient`i sulandusi, downtempo`t ning pinnapealseid, kuigi sugereerivaid orkestreeringuid, madalsageduslikku bassikõminat (mis kestvuse korral omandab suisa doom drone`i jooned - nt lugu Smith), vabas vormis heliefekte, suutes selle kõige juures säilitada kredibiilsuse. Mees teab hästi, mida mees teeb.
Sama kehtib ka tema uue projekti Weird Ribs kohta. Kuigi hoopis teistsugune, ei ole kannapöörde uus koht sugugi üllatav - Cox`i eksprimentaalne vaim võinuks ükskõik kus maabuda. Kuigi ka nüüd maandus ta suure prantsatusega, lagunedes mitmesse žanrisse laiali. Keskne locus on krautrock - lausa ilma või siis väheste kitarridega muusika, mille suunitlus oligi pigem elektrooniliste vahenditega tehtav eksperimentaalpop. Cluster, Conrad Schnitzler, Manuel Göttsching, Harmonia, The Droids, Cosmic Jokers jpt. Päris mitte (hilisem) Kraftwerk, samas olemata ka CAN, Faust või (esimeste albumite) Kraftwerk.
“Tubes” algab stereoefektidega - ühest kõlarist-kanalist teisse liikuvate elektrooniliste loop`idega liitub vali süntesaatori-drone, mis pulseerib ning paiskab ülesse kõrgeid heliakorde - ühesõnaga, kõlades rohkem Cluster`ina kui Cluster ise seda tegi. Imetabane saund. Albumil on ka kilavat digitaalsentimenti, mis olenevalt hulgast ning intensiivsusest on mõnes kohas pluss-, teises miinusmärgiline (tiheduse ning kilavuse tõttu muutub helipilt liiga koormavaks loos Goodnight Sweetheart (?) ). Cox ise saab ka sellest aru, tõmbudes tagasi. Eraldi rõhutamist väärivad on veel Leave - kraut/süntsümfoonia, mille helinivoo kõigub, kasvatades ning täites kuulaja tajuootusi. Ma ei tea, aga äkki kõlaksid Harmonia ning Penguin Cafe Orchestra kokku täpselt niimoodi, kui neid samaaegselt mängitada? See ei ole veel kõik - lõpus pakutakse Gang Gang Dance`i stiilis avangardistlikku tribal-rütmistikku, mille kontrapunktiks on intensiivselt vilisev foon, millega liituvad eelmisest projektist tuttavad heliefektid, omades veelgi purustavamat väljundit. Selle aasta parim lugu seni. Pitter Patter`it raputavad samuti kosmilisi vööndeid läbivad tektoonilised nihked. Vanaaegsetest analoogsüntesaatoritest ning tanpura lõppematutest akordidest loodub uus metafüüsika - kosmische musik`i vanade peerude kantsid ongi seega üle krohvitud. Ka ülejäänud träkid on ülesannete kõrgusel (ka Goodnight Sweetheart kõlab 4-5 kuulamise järel hästi).
Modernne sentiment kohtub retroga, eepilisus helimanipulatsioonidega, vanakooli elektrooniline saund käesoleva tehnoloogiaga, tantsuline sentiment infiltreerub psühhedeelsesse kaosesse. Kuna Joseph Cox on oma mõjutajatena maininud ka Fuck Buttons`it ning Growning`it, siis saavadki niidiotsad kokku tõmmatud. Siiski - tänapäevane lähim (retro-)sugulushing on Dominik Jansen aka Cidulator.
Kuula albumit siit
9.3
2/06/2010
[Kogumikud] Holiday Records Pop Music Compilation Volume One (Holiday)
Kogumikud - ning iseäranis head kogumikud - on tõhusad sissejuhatajad uue muusika maailma.Mineval aastal ilmunud üllitise ümbriselt võib lugeda, et tegemist on "maailma parima muusikaga". Mul jääb üle üksnes sellega nõustuda. Ning Holiday Records on järelikult üks neid plaadifirmasid. Kindlasti. Ning õigustab täielikult oma nime. Kuulake seda kogumikku (millele on ilmunud juba 2 järge) ning te leiate endile uusi lemmikuid. Mina leidsin siit endale Jes Maybe`i, Bonfire Kids`i, Sunshower Kids`i, Girl Alliance`i, Canoe, Victory VIII`i, Acorn Boys`i, Winterlish`i, Uranium Lake`i. Ühesõnaga, eranditult kõik artistid. Siin on shoegaze`i, fuzz pop/power-indie`t, lo-fi/elektroonikat/electro-indie`t, indie pop/twee pop`i, indietronica`t, avant-pop/baroque pop`i jpm. Servapealset indiemuusikat. Stiilipuritaanlust ei ole sellel kompilatsioonil mõtet taga ajada. Kogumik demonstreerib ennekõike USA (alternatiiv)skeene ammutamatut potentsiaali, kuid esindatud on ka Ühendatud Kuningriigid (Uranium Lake) ning Rootsi (Girl Alliance). Teisisõnu - see on harmooniline tervik. See on POPMUUSIKA!
Kuula kogumikku siit
[Vana ning oluline] An Elephant Never Forgets An Elephant Never Forgets (Upitup)
Elevandid tõepoolest ei unusta ning arvatavasti ka mäletavad paljudest inimestest paremini. Samas elevantide ajukurdudesse ei talletu nähtavasti ka seda sitta, mis tuleks ära unustada või millest oleks parem mööda mõtelda. Teisalt on vähe bände, kes suurimale maismaaloomale on nime näol “tribuuti” maksnud. Seda enam, kuivõrd elevant sümboliseerib jõudu ning vastupidavust. Ja-jah, tean küll, et kõikvõimalikud “karud” ning “kassid” on hetkel in. Tõsi, USA indiemuusikas oli eelmisel kümnendil liikumine Elephant 6, mis tagantjärele on oma nime intentsioonile sümboolse kinnituse saanud. Bändid nagu Neutral Milk Hotel ja Of Montreal on tänapäevast (USA) alternatiivkeenet kahtlemata tugevalt mõjutanud.
Ka An Elephant Never Forgets tuleb samast maailmajaost - Montrèal`ist. Dave Landry-Jim Angelillo kohta on teada ainult, et korra nad tulid, sähvatasid ning läinud nad olidki. Tõsi, üks lugu oli ka varasemast ajast plaadifirma Upitup kogumiku peal. Nende samanimeline album ilmus eelpoolmainitud leibli all 2003. aastal. Üllitis oli iseäralik selle poolest, et moodustas Upitup´i eksperimentaalelektroonika kõrbes omaette fenomeni. Tandem demonstreerib Montrèal`i roki- ja indieelu taltumatut vaimu ning energiat, kombineerides seda Upitup`i artistidele nii omase mahuka vihjete võrgustikuga. On ju teoreetiliselt võimalik, et “An Elephant Never Forgets” on tugevalt mõjutanud (Le) Fly Pan Am`i albumit “N`Ecoutez Pas” (2004, Constellation) - siinkirjutaja ühte lemmikalbumit eelmisest kümnendist. Arvestades Montrèal`i skeene ning tegelaste väga tihedat läbipõimumist, ei olekski see üllatav. Seda enam, et võrreldes oma varasemate üllitistega muutis (Le) Fly Pan Am oma viimaseks jäänud albumil üsna kardinaalselt suunda.
Kõik need elemendid on albumil kenasti esindatud - musique concrete (veevulin, linnamüra), ekstaatilised sissesõidud (Expl; Analogie - kas te kuulete siin Arcade Fire`ile nii omast ekstaatlist hüsteeriat 4 aastat hiljem?) vaheldumas haakepilduva hüpnorokiga (Nippon), elektroakustilised paukumised, minimalistik aegamööda paisuv ambient rock (Essence). Spoken word. Digitaalmüra ning kõrgete kitarriservade segustumine. Ka laptop-folk`i imetabased võbelused on siin kenasti esindatud (selles osas näitab tipptaset teine Montrèal`i duo Simon Trottier-Nicolas Bernier). Albumi lõpetab leiblikaaslase Isocore`i meisterlik psych-elektrooniline remiks loost Poor Corporation. On mida kuulata, on mida avastada!
Kuula albumit siit
2/05/2010
Crowcat Freestreet EP (Psychedelicate)
Üks Ühendriikide(osa)riik ei anna siinkirjutajale kuidagi asu – nimelt Kaliforniast tuleb häid bände nagu muda. Probleemi ei olekski, kui jõuaks selle tulvaga kuidagi sammu pidada. Jah, innovaatilised nooremapoolsed muusikud. Iseenesest suva välimusega tüübid, rannapüksid jalas, aga nende muusika on meeletu. Kunagi, ligi 300 aastat tagasi püüdis üks Prantsuse filosoof (Montesqieu) geograafilistest tingimustest, laiemalt ümbritsevast keskkonnast tulenevalt determineerida ühtede ja teiste inimeste iseloomujooni-kalduvusi. Kalifornia põhjal võib küll väita, et kuumus ning mõttetegevuse laiskus ei käi kokku. Kindlasti (füüsiline) keskkond mõjutab inimesi, samas kategoorilised (rassistlikud) omistused on muidugi meelevaldsed. See annab kõigest võimaluse pakkuda välja poolikuid tõdesid ning nendega eesmärgipühitsuslikult manipuleerida. Teisalt ei ole sealses uues laines ka midagi üllatavat, kuna nimetet osariik on niikuinii olnud üks avangardi olulisimaid kantse läbi muusikaajaloo - The Residents, Big City Orchestra, Negativland, Cromagnon, Mike Patton, Christian Marclay, Estradasphere, Tuxedomoon, Xiu Xiu, Ariel Pink, Testicular Manslaughter jpt.
Crowcat`i taga on Mike McDowell - varem pillitanud lokaalse (Orange County) avangardskeene bändides (Tan Dollar, Fadestale, The Month Long Song) ning oma eelmises (kahasse) projektis Sun Energy Sound. Kes on tuttav viimatimainitud ansambliga, see võib aimata, mida uuelt projektilt oodata võib.
Freestreet” koosneb 5 loost ning 27 minutist. See ongi optimaalne formaat, kuivõrd mingisugust kuulaja kinnastega silitamist siit eest ei leia. Out of pop. See on lauseksperimentalism. Elektro- ja psühhoakustilised keskkonnad, kaldu veetud vokaalliinid-häälutused, tempokatsetused. Selle kohal kummitavad sageli hämused jutusämplid. Fuzz-müra. Kõikvõimalikes heliregistrite kõrgustes ning madalustes kulgevad foonid liiguvad edasi-tagasi. Muude instrumentide (bass, kitarr, kalimba, hääl, trummid) kõrval on ära mainitud ka tool. Võimalik, et on targu mainimata jäetud eesliide “elektri”, kuna pidev särin on albumit läbiv põhielement. Möönan, et seesugune kontseptsioon/saund meenutab oma eheduselt pigem 80ndate väiketiraažilisi industrial-kassettalbumeid kui kuulub tänapäeva paljutahulisse kõlaleksikasse. Karvane analoogsalvestiste toonivari ning lopsakus. "Vareskassi" varaindustriaalne käiamine läheneb Big City Orchestra valgustavale pioneerlusele 25-30 aastat tagasi. Kus keelpillid, see tähendab bass (kitarrihelid suunatakse reeglina efektikaosesse) rohkem mänguruumi leiab, seal muutub muusika veidraks psych-blues`i ning drone`i ristandiks (Clapping Fire). Loomulikult mõista leiab see kõik aset vabaimprovisatsioonilise indulgentsi varjus.
Esteetiliselt väljapaistev üllitis - kuigi intensiivne, peitub selles omamoodi turvalisustki - tekitamata painet. Teisalt soovitan "Freestreet" EP´i ennekõike neile, kellele vana kooli industrialmuusika/avangard/noise korda on läinud. Ülejäänutele võib see kõigest kurioosumina paista.
Kuula albumit siit
9.5
2/04/2010
Henrik Jòse The Little Things EP (23 Seconds)
Malmö`lase Henrik José muusikaline käekäik, tunnetus ning areng meenutab ühe teise (ning märksa tuntuma) skandinaavlase soomlase Esa Juhani Ruoho aka Lackluster`i oma. Aastatel 1997-2004 tegi rootslane muusikat Bliss`i nime all. Alustanud varateismeeas demoscene/bitpop/chiptune/tracker music/8bit-liikumise osana - tehes konkreetselt psühhedeelset tracker-saundi - , on ta sellest ajapikku välja kasvanud - liikunud downtempo ning elektroonilise popi suunas. Samuti kuuluvad tema leksikasse meeleolukas nu-jazz, jazz funk, funk soul, deep house, disco (house), avarad orkestratsioonid (tema enda sõnul meeldivad viimased talle väga). Helide intensiivsuse-suure vaheldumise ning eriilmelisuse tõttu kuulub ta otsapidi samplecore/plunderphonics/sound collage-žanri(te)sse. Tõeliselt puuteline muusika. Need happelised süntesaatorid-orelid ning autotuunitud vokaalid on tase omaette! Näituseks lugu Making A Bomb (1998) on tõeline...mhhh...pomm. Nagu Paul Mauriat esitanuks Mutant Disco`l mõnd oma eatut meloodiat. Üllitanud muusikat tuntud leiblite nagu Kahvi, Monotonik ning Fairlight Music all (taaskord kattumine Lackluster`iga). Uurisin ka tema (peamisi) mõjutajaid; nimekiri on meeldiv, kuigi kohati üllatav - The Smiths, Sigur Ros, Murcof, Pink Floyd, Cocteau Twins, Boards Of Canada, Radiohead, Björk, Aphex Twin. Nagu vanakooli indiemees või nii... . Väga hea on mõelda, et nii The Smiths kui ka Cocteau Twins on inspireerinud niivõrd head saundi produtseerima.
Kui mehe eelmine, 3 aasta tagune album “Henrik Jose 2007” sulatas omavahel kokku akustilist kidraindiepoppi ning (kohati trikitavat) elektroonikat, ning rootslane vaatas kaunipilguliselt, isegi nartsisslikul moel sissepoole, siis “The Little Things” EP träkid on rohkem muusikaliselt upbeat ning avalam (ning täiselektrooniline). Samas ei saa ka öelda, et võrdluses eelmise üllitise või Bliss`i aegadega oleks tagasiminek toimunud, isegi kui siinkirjutajale meeldivad viimatimainitud rohkem. 15 aastat järjekindlalt tegutsenud muusiku vastu tekib paratamatult usaldus. Albumilt kõlab vastu professionaalne kogemus. Nimilugu ning Pinpointing The Problem raputavad harmooniahaakidega azedabooth`ilikus võtmes. Harmooniad liuglevad, avarduvad ning vaibuvad. Suur muusika. Tõsi, lõpulugu We Own This Thing kõlab küll nagu taltunud M83.
Kuula albumit siit
8.5
2/03/2010
Garden On A Trampoline Life Of The Mind (CLLCT/Grey Noise Media)
Põhja-Ameerika keskse DIY-keskkonna Collective Family (CLLCT) üks vapiloome James Eric (JE) otsustas eelmisel aastal hüljata trubaduuri rolli ning hakata viljelema instrumentaalset ning eelnevast eksperimentaalsemat rida. Kõigepealt pani ta kokku mahuka parimatest-parima albumi “We Got This Far - Best Of James Eric” ning valis uuele projektile täht-tähelt raputava nime. Senine peamiselt siledakõlaline singer-songwriter`lus paisati kohe põrmu G.O.A.T`i esimesel (omanimelisel) albumil. Seesugune käitumine taolises situatsioonis ei tundugi veider olevat, kuna artist tahab tõmmata selge veelahkme kahe projekti, mineviku ja tuleviku vahele. 31-aastane Chicago moosekant mängib erinevate žanritega. Domineerivad elektrooniline pop ning downtempo, millele pakuvad väheke vaheldust post-rock ning ambient. Pluss näputäis sound collage`i. Neil hetkil, kui helipilt ei ole turmlev, on see lihtsalt õõtsuv meeleolumuusika, et mitte öelda muzak. Meeldiv chillout-muusika. DIY-rohmakus annab albumile loomulikku veetlust juurde.
Tõsi, uue aasta-aastakümne saabudes ei suutnud JE enam pidada oma lubadust - hoiduda lüürikast. Ta üllitas koos teise CLLCT- tähe Patrick Ripoll`iga kahasse “I Split On Your Grave”`i ning B-poolte kogumiku “Found Sounds: B-Sides 2009”. Mõlemal albumil ilmutas ameeriklane oma senist tipptaset. Esimene üllitis demonstreerib tema melanhoolset haaret õrnalt post-rock`ilikus võtmes ning teine on liikunud akustilise indiepop`i keskmesse (mõlemal albumil on traadipillid oma varasema domineeriva positsiooni tagasi võitnud).
“Life Of Mind” sammub esimese albumi jälgi. Erinevus seisneb selles, et käesolev üllitis järgib selgepiirilisemat lugude ülesehitust ning ei mängi enam laialivalguva miljöö loomise peale kuulaja ümber. Piaanoakordid ning kellamäng juhatavad sisse järgmised 10 lugu ning 42 minutit. Eepilise roki manerism palistab kontseptsiooni. Järgnev Dreams Are Real Good (you can rest now) on segu spoken word`ist, heliefektidest, rasketest bassisaundidest, ämbiendist, post-rock`ist, elektroonilisest popist/downtempo`st. Kohmakus ning ülevus liiguvad käsikäes, täiendades üldmuljet. Ka Help hiilgab suursuguste poosidega modernse klassika võtmes. I Can't Sleep So I Dream Of You jätkab eelmisega sarnases võtmes, millega liituvates jahedalt unistuslikes trompetivoogudes (Tim Bales`i laivesituses) hõljub Miles Davis`e vaim, kuigi mitte kauaks – träki lõpetab sulnis elektrooniline sisekaemus. Lugu sisaldab muuseas Isis`e (müra)sämplit.Kindlasti on albumi üheks tipphetkeks Not Young, But Restless - kaugelt-kaugelt kõlavad, ometi nii võimsad ning sisendusjõulised sünteetilised heliseinad - mida "dirigeerib" ajatu helimotiiv - teevad päeva. Sellele järgneb esimene ja ainus akustiline träkk (Now I Sleep Tonight). Kitarr ning klaver. Kõige eelneva (ja etteütlevalt järgneva) taamal mõjub see vaikne interlüüd mittemidagiütlevusena (sama kehtib ka She Took Me kohta). Ei suuda neile keskenduda. Vaim on eelneva ajendil edasi lükitud. Lugu The Next Day Looks Brighter Than The Last ongi imeilus meloodiline instrumentaalrokk. Ka The Night Is Awake jätkab sarnast rida, kuigi suurema rõhuasetusega modernse klassika võtmes. Lõpuloos (NB! Mediafire`i zip-lingis on lood teistsuguses järjekorras!) The Reverse tõstetakse süntesaatorid, jutuvada-katked ning massiivne rütmistik esiplaanile. Holy Fuck`i, Fuck Buttons`i, Errors`i, The Octopus Project`i jt sarnaste puntide esteetika ei jää kaugele. Vaieldamatult üks selle aasta albumeid.
Kuula albumit siit
9.4
2/02/2010
Memoryhouse The Years EP (Arcade Sound)
Jätkan zeitgeist-muusikaga. Helidega, mis hetkel on kuum sõna maailma blogosfääris. Meinstriimajakirjandus ei suuda või ei taha sellele reageerida, puudutades seda ainult näpuotsaga (Neon Indians). Neile on palju olulisemad näiteks R.E.M`i või Neil Young´i kontsertsalvestised kusagilt 25-30 aasta tagusest ajast, millede väljaandmise mõttekus jääb pehmelt öeldes arusaamatuks. Inertsist? Õigupoolest küll teenib see ainult ühte eesmärki.
Chillwave, hypnagogic pop, glo-fi, stargaze, futurecore pop. Heal muusikal on palju nimetusi. Tutvustasin 2-3 nädalat tagasi Malmö punti Death And Vanilla, millele väga lähedale kõlab Ontario provintsist pärit Memoryhouse. Evan Abeele ja Denise Nouvion võtsid bändile nime Saksa modernklassiku/elektrooniku Max Richter`i albumi järgi. Tema auks. Muusikaga tegelemise põhjus oli väga praktiline - elada üle Kanada talvede halvav mõju. Elu praktiseerimine võib vahetevahel omandada imetabase lennukuse nagu tõestab seda neljalooline “The Years” EP, ning on meeldiv, et muusika suudab jätkuvalt üllatada - assotsiatsioonid on sarnased noile kordadele, kui esmakordselt kuulasin Slowdive`i ning Cocteau Twins`i. Tõepoolest, need nimed ei ole juhuslikud. Memoryhouse`i muusikas on Šoti trio eeterlikkust ja alateadvuslikke lüliteid ning Halstead`i & Co kitarriindie ning ämbiendi sulamit. Seetõttu ka kanadalaste muusika tundub osaliselt tuttavlik. Võib koguni nostalgiat tekitada, kuigi esmapilgul ei peaks. See ei ole retro - selle muusikaline vektor on tulevikku sihitud. Alusbaas on laiali lammutatud ning teisiti konstrueeritud. Mitte ka väga teisiti. Kas saakski? Süntees eeldab paratamatult minevikuga suhestumist. Tegelikult alustasid sarnase esteetikaga Atlas Sound ning Azeda Booth paar aastat tagasi. Uue laine pundid liitsid sinna DIY-elemendi juurde.
Süntesaatorid komiteerivad kitarre (mitte vastupidi) - justkui Asobi Seksu`lt või Moscow Olympics`ilt oleks traadipillid ära tuuratud; lo-fi`lik (süntesaatori)biit - rütm määrab veel kohati tempot, kuivõrd harmooniate ning meloodiate vali intensiivsus juba täidab seda eesmärki; ingellik piirideta vokaal. Kevadel on neilt uus EP tulemas, mis selle albumi valguses on äärmiselt oodatud. Kas on võimalik veel kõrgemale tõusta? Seniks soovitan palavalt kuulata lisaks (saatusekaaslasi) The Bilinda Butchers`it, Wonder Wheel`i, Sore Eros`t, Million Young`i, Dizzy Jaguars!`i. Ning samuti ärge unustage eelpoolmainitud Death and Vanilla suurepärast albumit.
Kuula albumit siit
9.6
2/01/2010
[Vana ning oluline] Wäldchengarten Black Rabbit (Drowning)
Aarhus`ist pärit vennad Lars ja Dennis Hansen on projekti Wäldchengarten (eesti keeles “saluaed”) vedanud 10-11 aastat; 13 albumi/EP/7-tollise eest on nad saanud nii sees- kui väljapool piire soliidse tunnustuse osaliseks. Mulle meeldib bändi nime tagune paljutähenduslikkus. Salu (metsatukk) on midagi sellist, mis ühelt poolt puude olemasolu-koosluse kaudu sümboliseerib pimedamat poolt ning teisalt hõreduse-läbipaistvuse läbi heledamat (helgemat(?)) külge. See on koht, mida ilmestab varjuheitev valgus. Varjulisus. Poolpeidetus-poolnähtavus. Reaalsuse ning näivuse (ka fiktsiooni) koosmäng. Aed selle keskel on koht, kus Taani duo omi mänge mängib. Seda oskavad nad kaheldamatult hästi.
Albumil “Black Rabbit” (mis algselt oli reliisitud 2007. aastal Taani leibli 8KMob all) oli au - ja vastupidi - olla uue avangardmetal`i/doom/drone-leibli Drowning (asutajaks Saksa eksperimentaalmuusik Danny Kreutzfeldt) esimene pääsuke. Üllitis koosneb ühest loost, mis omakorda on jagatud kolmeks osaks - III Intentions; The Fields Are Covered With Blood; Black Rabbit. Esimene osa algab eepilise paisumisega (küllaltki sarnane Godspeed You! Black Emperor`i (GYBE!) lugude algustele), millesse vähehaaval paisatakse tumedat-musta-ülimusta mateeriat. Mustvisuaalne aegluubis esitatud arpeggio-muusika. Drone doom ning ruumi parameetreid nihutavad massiivsed kitarririfid. Sektsiooni viimane kolmandik koosneb üksteisest läbikasvanud helikihtide voost, mille “sulnidus” lõpuks sumbub digitaalsesse mürra. The Fields Are Covered With Blood põhineb müristaval doom-metal-passaažil, ning algabki Black Rabbit - madalsageduslik, justkui kilomeetrite tagant kõlav lõputu drone-põlemine. Kuulaja tajub nihkub, kohandub ning tundub, et maad on võtnud vaikus. Mingist hetkest alates hakkab helipilt tasahilju kitarride saatel valjenema. Mikrotonaalsus. Phaser-metal. Helind hakkab vibreerima, elektroakustilised efektid tekitavad assotsiatsioone, atmosfäärilised viivud hakkavad saundi läbistama. Ning 33 minutit ongi kiiresti möödunud.
Milline on üleüldse jumalik muusika? Küllap seesugune, milles on eepilisust, massiivsust, lõputust ning transtsendentaalset müstikat. Tõepoolest, õiged bläkkmetalistid ning vennad Hansen`id on Jumalale kindlasti lähemal kui näiteks ühed kristlastest kämplaulikud Eestimaal. Lugesin kunagi, et Max Cavalera pühendavat oma loomingu Jumalale. Esimesed kummardavad inimmõistuse manipulatsioonidest-haardest vaba ülimat (põhjuslikku) algjõudu, teised orjastatud ning absurdset valejumalat, millesse nad paljud isegi enam ei usu. Ühtedel on vägi, teistel mitte. Ka tuletage meelde raamatus “Põrgupõhja uus vanapagan” seda kohta, kus Jürka ja kirikupapp kohtuvad ning räägivad taevast.
Kuula albumit siit
1/30/2010
Enko Okne (Bypass)
Muusikaajaloos on olnud ning on jätkuvalt artiste, kes kiivalt on püüdnud oma identiteeti varjata. Tuntuim näide on kindlasti legendaarne The Residents, kelle kohta on koguni arvatud, et selle taga võivad California tippärimehed peituda. Üle 30 aasta oma identiteeti varjata ei ole saavutus kergete killast. Ka Ukrainast Sumõ linnast pärit Enko (ka eNKo) nime all tuntud artisti kohta ei ole palju infot. Tema myspace`i lehekülge ei suutnud ma vaatamata suurtele pingutustele üles leida. Teada on, et ta on tuntud veel pseudonüümide Artem ning Enkolf Kitler all. See, mis Ukraina artisti eest kõneleb, on tema muusika. Muusikat on ta üllitanud kahe leibli all - Venemaa Qulture Productions`i ning Hiina Bypass`i all. Plaadifirmad, mis mõlemad on tuntud elektroonilise kvaliteetmuusika poolest.
Enko muusikat võib peaasjalikult iseloomustada järgmiste terminitega: abstraktne/eksperimentaalne/minimalistlik tehno; abstraktne elektroonika; avangardelektroonika. See ei ole tantsumuusika. Klubibiit ei saagi niivõrd krutskiliselt kõlada. Puurivad madalsageduslikud bassiliinid ning helipilti kallutavad-moonutavad efektid on Enko`se helipildi lahutamatud osised. Kõrgete ning madalsageduslike helide äärmised piirid ristuvad sageli ühes ja samas loos. Ruumi avaruse ning selle puudumise testimine. Eepilised orkestratsioonid ning elektroonilised mudakihistused. Näituseks tema esimene album “Steel Retina” (2008, QP) tulistab müra, digital hardcore`i, plunderphonics-esteetika ning massiivselt abrassiivse elektroonikaga. Saund omandab kohati thrill and bass´i peapöörituse. Seesugust saundi produtseeriks tänapäeval CAN või Neu!, kui nende liikmed sündinuks 30-40 aastat hiljem. Krautrock`i vaimu hõljumine tänases päevas. Loomulikult seesugusest muusikast kõneldes ei saa üle ega ümber Autechre`ist (kuigi käesolev projekt teeb Briti legenditele juba silmi ette). Sugulushingedest - kelledega viimastel aegadel olen kokku puutunud - väärivad äramärkimist veel Shtift, Xenoglosia, Nth Synthesis, HermeneutecH, Proswell.
“Okne” on Enko kolmas album Bypass`i all. Reliis koosneb 4 lühikesest loost. Võrreldes varasemate albumitega on üllitis popilikumaks muutunud - suhtelises tähenduses loomulikult. Ennekõike tähendab see lihtsustatumat ning hõredamat ülesehitust. Struktuurist on kadunud varasem pingestatus. Ühesõnaga, konstrueeritakse popilähedasi kontseptsioone. Avalugu Ekon on eepiline, massiivne ning ekspansiivne. Techno-rütmide kaskaadile järgneb nende lammutamine. Kaheduuriline kirkuorel kihutab sihitult edasi-tagasi. “Ära lammutamine” tähendab antud kontekstis mängimist rütmi erinevate kiirustega. Enok on elektroakustiline taies, mida leiab toetust keskmise biidisagedusega basstrummilt. Neko algab ning jääb kestma nagu mõnele psych-folk-bändile (Castanets, Six Organs Of Admittance) omane. Õieti loop jääb korduma, millega hiljem liituvad rütmid ning vokaalsämplid. Ka viimases loos (Keno) distantseerub ukrainlane oma varasemast muusikast, liikudes indietronica ning Boards Of Canada vahelisele alale. Loo lõpp teeb sugereerivaid põikeid-volksamisi-hüppeid-käändeid. Suurepärane lugu!
Vastuolulised tunded. Käesolevat albumit kuulasin ma Enko`se diskograafiast kõige varem. Esimene (ja teine, ning arvatavasti ka kolmas) mulje oli väga positiivne. Tõsi, varasemaid albumeid-šedöövreid kuulates “Okne” üldmulje langes. Ometi - kui see kullatolm korraks minema pühkida, paistab sealt alt üks korralik üllitis välja.
Kuula albumit siit
8.6
1/29/2010
[Vana ning oluline] the dreams (Beko DSL)
Prantsuse ansambli the dreams (mitte segi ajada Fääri saartelt pärit tuntud Taani emoglämmrokkaritega) taga on mees ja naine (serpent ja bisoubisou), kes annavad hoogsalt valu kitarridele ning süntekale. Mainimata vokaali. Duo demonstreerib kõike seda, mis siinkirjutaja jaoks on (punk)muusikas oluline. Üle vindi keeramine - kõlapilt on krobeline, häbitult kahisevast dissonantsist täidetud. Eksperimenteerimine ei tunne piire - andke neile hea ots ning idee saab reaalsuseks. Oma hulluse nautimine ning sellest transsi langemine. Hingestatus, endast välja kukkumine. Eepiline dünaamilisus kannab seda punti edasi. Vaatasin nende esinemisi ning tuleb tõdeda, et laivansamblina on nad samuti viimase peal. Bänd on üllitanud paar albumit kahasse teiste artistidega (Death Sentence: Panda; Scorpion Violente).
Eelmisel aastal üle-vindi-keerava leibli Beko DSL all üllitatud album käristab pungiürbi mõnuga tükkideks. Avang Better Dead Than Brian Adams keerab vindi pöördumatult peale - kõlapilt on krobeline, häbitult kahisevat dissonantsi täis. Pealkirjale vääriliselt kompromissitu atmosfääriline feedback-müra viib tasemelt ja ajas veelgi kõrgemale kui näituseks The Jesus And Mary Chain (maitse asi, eks!) seda tegi. Kõrge lennuga ängpopp. Äng vallandatakse ühelt muusikute sisemisest tungist ning teisalt olemasolevate struktuuride lõhkumisest. Mõjutusi nähtub post-punk`i erinevatest faalanksitest. D.A.F, Suicide, The Screamers, Swell Maps. Tänapäevaste hingesugulaste sekka kuuluvad Times New Viking ning Cudevaso. Järgmine lugu leahciM yM koosneb tagurpidi keeratud helikihtidest ning minimalistlikust, samuti äraspidisest rütmist. Mees -ja naisvokaal lällavad teineteise võidu.
See album on mõeldud kõigile neile, kes tahavad pungiga algust teha. Oluline ei ole mitte niivõrd mingi oletatav kõla ning poosid, vaid metoodika. Näituseks Sex Pistols ei olnud punk, see oli Malcolm McLaren`i äriprojekt.
Kuula albumit siit
1/28/2010
Prinss Mind, Body & Soul: 200% (Jamendo)
“Mind, Body & Soul: 200%” on Mehhikost Monterrey`st pärit viieliikmelise kollektiivi debüütalbum. Kümme lugu, mis on täidetud tänapäevase elektroonilise linnasaundiga, rõhuasetusega digifunkelektro- ja r`n`b-seadetel. Vähemal määral on siin soul`i ja hip-hop`i. Korralikud arranžeeringud - helipilt varieerub, avarad elektroonilised orkestratsioonid, modernseks tuunitud sündiliinid, läbi filtrite mängitud helisid, vokaalots on daamide käes, ning lauldakse hispaania ja inglise keeles (ka ühes ja samas loos). Uurisin mehhiklaste muusikalisi eeskujusid - Michael Jackson, Keri Hilson, Alicia Keys, Chris Brown. Ka pärineb kolmelt viimatinimetatutelt see element, mis mind üllitisel häirib - vokaali(de) kohal võinuks vahetevahel autotune-nuppu mitte lülida. Prinss on selle äärmusesse kallutanud. Robotlik vokaal on keskpaigani okei, kuid hiljem muutub see üsna tüütavaks. Sellele vaatamata veab album välja võiduka lõpuni. Siinkirjutaja lemmiklugudeks on kangesti Kraftwerk`i meenutava sämpli ja prõgisevate saundidega NO Es FaCiL ft AD ning avarahingeline Necesito De Ti.
Kuula albumit siit
8.3
A Foggy Realm Twilight (R.A.I.G Accessory Takes)
Multinstrumentalist (kuigi põhirõhuga kitarridel) Ilja Lipkin on osaline mitmes ansamblis. Saksakeelses keskaegset muusikat omaette või seda (tumeda) folgiga segavas rühmituses Waldsonne, atmosfääre ja fusion`likku kidrasaundi segavas ning seda kongatrummidega ilmestavas pundis Rushus, psühhedeelset fusion-metal`it esitavas grupis Re-Stoned ning nakkavate funk-gruuvidega improjazzrockkollektiivis N.L.P Trio. Kõik nimetatud üksused on piisavalt huvitavad selleks, et moskvalase muusikalises kogemuses ning kompetentsuses mitte kahelda.
A Foggy Realm on tema esimene sooloprojekt ning debüütalbum “Twilight” leidnud koha väljapaistva Vene leibli R.A.I.G Accessory Takes nimistus. 5 lugu 29 minuti sees. Turbulentne kitarriämbient. Päikesemuusika? Nullindate alul tegi norralane Tore Elgaroy sarnast muusikat albumil “The Sound Of The Sun” (Rune Grammofon). Emotiivne kitarrimassiiv vasakpoolsest kanalist parempoolsesse tungimas ning vastupidi. Lipkin`i saundis on nii robustsust kui ka filigraansust, sageli samaaegselt - profi tunnusmärk. Kõle kurjaendeline tühjus, mida ta kitarridega esile manab, tekitab pigem soojust. Mitte ainult sellepärast, et see inimese (kurja) loomusega hästi kokku sobib, vaid ka seetõttu, et helide vaheldumise sagedus on suur. Mida rohkem seda kuulad, seda enam see doom`iliku ämbientsümfooniana kõlab. Kitarri- ja ruumieksperimentide kõrvale on sisse sämplitud ka üks jutukatke. Pluss vaevukuuldavad mikrotonaalsed helikihid, mis osavalt manipuleerivad kuulaja tajuga. Väärikas üllitis.
Kuula albumit siit
9.1
1/27/2010
Tellimine:
Postitused (Atom)