Cagey House Major Monk (Black Square)

Netimuusika veteranist avangardist Dave Keifer aka Cagey House on tagasi järjekorras ma-ei-tea-mitmenda väljalaskega. (Järjekorranumbreid ma ei mäleta, kuid albumite headust küll). Õieti reliisis ta lähiajal 2 taiest - käesolevale lisaks ka "The Stupid Grin"-i (Sayonara).

Kolm esimest "Major Monk"-i rada (kokku seitse) valmisid juba 2009. aasta alul. Ameeriklane kasutas vokaalsämpleid, et tekitada mingilgi määral narratiivseid assotsiatsioone (ta on koguni konstrueerinud dialoogi mehe ja naise vahel). Sissejuhatav Champion Major Monk algab kui sisenemine õõvatekitavasse raadiokuuldemängu. Teisalt, Keifer`i viimaseid aastaid arvestades ei ole see erakordne (nt "Lark"). Sämplikunnina kasutab ta jätkuvalt lineaarseid komponeerimisskeeme, kus sämpel järgneb sämplile, nr. 2 kannatlikult nr.1-le. Doseerib mõõdukalt, s.t vaimukalt, leides sisendi kuulaja emotsioonidega suhestumiseks. Iseasi on muidugi see, et iga helialge on emotiivselt erinevalt laetud, mistõttu kuulaja võib isegi ehmatuse osaliseks saada. Lisaks võttestikule on ka helid üsna sarnased - kriipiv happelisus, tolmune arhailisus, ning seda suuresti armastusele theremini helide vastu. Kolmas ja neljas rada muudavad senist kontseptsiooni ootamatus, kuid tervitatavas suunas. Sulnid sündisaundid - nagu Laetitia Sadier (Stereolab, Monade) mängiks Moog`i taustaks - annavad Cagey House`i muusikale uue - malbe psühhedeelia - mõõtme. The Basement Number - kus Keifer enda sõnul "hõõrus, trampis ja kraapis asju" - taastub esialgne olukord. Lõputud klikid-klakid, mulinad-lalinad, üleskeeratavate asjade-lelude helid, tromboonitörtsutamised ning taaskord sisse juhatatud psühhedeelne helikude sulgevad teose. Ning taaskord tuleb Dave`i kiita suurepärase coverprint`i eest. Visuaalne mulje tugevdab kuuldut - ning vastupidi. Lihtsalt nauding on tajuda seesugust tervikut.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] WM. Telemann

Arteqcue
Myspace

[Vana ning oluline] 7oi Lost under a pile (7oi)

Kas teile meeldib Islandi muusika? Juhtumisi meeldib. Nimetet saare muusikaga on olnud nõndamoodi, et nende tuntuimad popsaadikud on teinud kõrgkunstilist popmuusikat, mis paradoksaalsel kombel leidis laialdast vastukaja paljudes sootsiumites üle ilma. Kas põhjus oli nende kunstiline üleolek teiste maade artistidest? Üks tegur oli kahtlemata Björk - tuntuim ning ilmselt ka meisterlikeim neist kõigist -, teine aspekt võis kurioosumi aktsepteeritavuses peituda. Isepäise muusika mudeli vaikimisi jaatamine ning testimine popmuusika jäigas ning staatilises maailmas (enne Interneti iseenesestmõistetavat kohalolu). Kolmandaks eksootilisuse otsimine turvalisest kohast - läänemaailmast. Praeguseks hetkeks on palju muutunud ning üleilmses globaalkülas on Islandi artistid pelgalt ühed teiste seas. Palju kaugemate maade eksootilisus ning ka tavapärasus on saanud meie elu sagedaseks kaasnähuks.

7oi ei ole kindlasti tuntud artist, kuigi tegutsenud juba kümme aastat ning üllitanud omal käel 6-7 albumit (arv oleneb sellest, kas otsustaja arvestab (nullinda) albumi nimega "0" sisse või mitte). Käesolev album oli salvestatud 2004. aastal suveonnis, mängitud sisse looduslikus eraldatuses paari nädala jooksul. See on ka seletus sellele, miks "Lost under a pile" kõlab ehk veidi naturaalsemalt ja naturalistlikumalt kui islandlase eelnev (islandikeelset tiitlit kandev) üllitis. (Tõsi, täitsa esiotsa muusika oli märksa selgemalt mõjutatud Aphex Twin`i ja Autechre`i loomingust). Venitatud helielemendid, miniorkestratsioonid, orgaaniline elektroonika, nukilised rütmikäigud, manipuleeritud vokaalsämplid, instrumentaalmuusika, kellamäng, introspektiivne kitarritinistamine - nagu ikka seesugune muusika, mida kirjeldatakse žanrimõistete "folktroonika" ja "inditroonika" kaudu. Ometi suudab 7oi end märksa rohkem välja sirutada. Kuigi kummastavate efektidega täidetud sulnis meloodikaelektroonika siin-seal läheneb mùm`i loomingule, suudab 7oi omapära säilitada. Eripära on põhjamaine - siit miilab palju õhku, tüünust ning suvist kargust. That`s a Wrong Opinion ja The Outlines Of The Distant Hills Are Clearly Discernable eristuvad teistest vastavalt agressiivsemate rütmide ja kriipivate sündisaundidega, ning robopopefektidega - luues üleva kontrastefekti. Ning loomulikult ka It’s OK, I Didn’t Feel Like Eating That Anyway võimsa viipega haldjaorkestratsioonid. Väga broo kuulamine.

Kuula albumit siit

[Artistid] Chill Carrier

Chill Carrier
Jamendo
Myspace
Lastfm

Ornitology Hybrid (Inglorious Ocean)

Andrea Scevola ja Pierluigi Cagnazzo pärivad retooriliselt oma Myspace`i leheküljel, et kas meie (s.t nemad) on üleüldse inimesed? Miks nad seda teevad? Kas sellepärast itaallaste projekti nimi osutabki linnuteadusele? Ümberpööratult - on`s nad sulelised, kelledele meeldib kõrgustest inimmaailma silmitseda? Who knows... .

Itaaliast (ja laiemalt Lõuna-Euroopast) tuleb pidevalt väga head muusikat - demonstreerides anglomaailmale sarnast ja samas ka piisavalt erinevaid lähenemis- ja mõtteviise. Ornitology kuulub kahtlemata koorekihi sekka. Kas personaalselt või koos, on Scevola-Cagnazzo diskograafia üsna mahukas (ning lühikest perioodi arvesse võttes ka tihe), mistõttu kuulaja ootused on üles krutitud. "Hybris" on näituseks duo teine (ning järjekorras viies) album käesoleval aastal (esimene oli "Concrete" Dedicated Records`i alt). Mis mulle nende 6-looliselt albumilt eriliselt sümpatiseerib, on digitaalse helipildi eeskujulikkus. Viis, kuidas digitaalheli on pandud hingama ja õitsema, kuidas see on lopsakaks muudetud. Digitaalne helisentiment kui kaheteraline mõõk on suudetud enda hüvanguks pöörata. Emotsionaalne digitalism. Tuletab meelde Tim Hecker`i albumeid nullindate esimeselt poolelt. Nagu suur lõke, mida pidevalt toidetakse. Teiselt poolt pühalik laulumana-müstiline sõnamulin, kordusmotiivide lummav transs. Žanriliselt on see kirju nagu Kört-Pärtli särk - post-rock, massiivsed shoegaze-varjundid, eesjoonel tukslev glitch-troonika, poolde vinna keeratud IDM-rütmid-hakatised, müstilisusse ja varjulisusse mattuv ambient, dark wave, spirituaalmuusika. Uute helikoodide ja meelolude lahtimuukimine. Järjekordne põnev heliuniversum sellesinatses maailmas.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Bosques de mi Mente

Bosques de mi Mente
Jamendo
CRLM Office
Clinical Archives
Myspace
Lastfm

Unterschwellige Einheit Nachtarbeit (Jamendo)

Prahast pärit punk- ja death metal-muusika taustaga produtsent - kes on üllitanud elektroonilist muusikat eelmise kümnendi keskpaigast saati - on tuntud mitme pseudonüümi poolest. Nime Mähren Techno all korraldab ta laivakte, Port80 viitab tema (tech-)industrial-muusika ihalusele, oma esimese üllitise "My Music" reliisis ta Sivitz`ina ning mahedamad asjad on koondunud Unterschwellige Einheit`i alla.

"Öötöö" on esimene album viimatimainitud nime all. 8 träkki, mille mahedus tuleb atmosfääriliste elementide ja piaanoklimberduste (noorest peast õppis klaverit) kaudu esile. Kuid põhiline iva seisneb industrial techno robotroonika ja atmosfääriliste kihtide üksteisega segunemises või siis üksteise alla vaheldumises. Loomulikult on see veidi üldistatud pilt, kuivõrd kõiksugu elemente on märksa rohkem (gabber`i elemendid sissejuhatavas 06-s, bubblegum-rütmid industriaalsete kraabete vahel, plekised rütmid, lõpulugu viera peegeldub üleüldse läbi ambient drone`i prisma). Miinuspoolelt tuleb mainida mõningast profaansust, mis kumab läbi aeglasematest hetkedest (mittemidagiütlev staatilisus ning kuivus). Kuigi sarnast saundi on varem lademeis (ning paremini) toodetud, tuleb mainida, et väärtuslikud 25 minutit ikkagi.

Kuula albumit siit

7.5

Ominous Audio Drum Improvisation with Electronics (Modicum Of Silence/Jamendo)

Nic Ross`i aktiivsus ning mitmekülgsus on igati tervitatavad ning tunnustamist väärivad omadused. Tuntud ennekõike projektide gotikplage ja Our Subatomic Earth järgi, veab noor ameeriklane koos teise muusiku Kevin McCraney`iga label`it Modicum Of Silence (mis on keskendunud Ohio osariigist pärit eksperimentaalmuusikale) ning teeb koostööd ja abistab oma know-how`ga teisi artiste (nt Chad Foltz`i).

Nagu käesolevast pealkirjast aimdub, keskendub Ross oma viimases projektis trummimuusikale ja elektroonikale. Teisisõnu, segu karmist post-metal`ist, post-rock`ist, ambient`ist ja avangardist (Our Subatomic Earth) on mõneks ajaks kõrvale heidetud. 31-minutilise ja 7-loolise taiese lähtealuseks on vibreerivate trummikilede kineetilise energia "tõlkimine" pooljuhuslikeks MIDI-andmeteks. Virtuaalsed instrumendid ja heliefektide live-ülesvõtted on lisatud trummari rütmide ning tempomuutuste taamale, mis omakorda põhineb puhtalt improvisatsioonil. Siin on instrumentaalne tumedakõlalisus (ja eeldatavalt pahaendelisus) vaheldumas atmosfäärilise kihistusega. Trummeldamise, stereoefektide, digitaalsete krõbinate ning urisevate sündisaundide vahele jääb palju tervistavat efekti lisavat õhulisust. Dragging the Limitless Void osutab kõige ilmsemalt tõigale, et Ross`i ei ole külmaks jätnud Tim Hecker`i boreaalne šamanism. Lopsided and Flat muudab suunda 360 kraadi, omandades tormleva acid fusion`i parameetrid. Lõpurajas Ominousness lööb kaasa ka McCraney, toetades süngekõlalist helipannood rüperaalist välja võlutud abrasiivsete digitaalefektidega. (Mehed tõdevad loo lõpus: "It is pretty crazy") Põnev ettevõtmine ning soliidne vormistus.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Late ja Rauhoittavat

Late ja Rauhoittavat
Lastfm

[Kogumik] ULQUTUSHUY volumen1 (Los Emes Del Oso)

Prantsuskeelne label Los Emes Del Oso lükkab tänuväärset üritust, reliisides erinäoliste artistide sekka eksootilisi maailmamuusika mõjudega helisid. Konkreetsemalt ketšuakeelset muusikat, helisid Peruust ja Boliiviast - kui ketšuate ehk endise Maia (Inka) impeeriumi järeltulijate põhialalt (lisaks elab neid suuremate gruppidena veel Tšiilis, Kolumbias ja Argentiinas). Justament, maailmamuusika mõjudega üllitisi, kuivõrd nimetet 15-looline kompilatsioon kätkeb eneses ohtralt improvisatsioonilisi, psühhedeelseid ning teisigi tänapäevaga seostatavaid hetki. Nimelt minu kui läänemaailma inimolendi ettekujutusse on sööbinud pilt pärimusmuusikat kui millestki ontlikust, autentsust säilitada püüdvast või seda restaureerivast (mitte dekonstrueerivast) muusikast. Tõepoolest, flöödimuusika improd, puhkpillide ja trummide saatel free jazz`ile lähenevad momentumid, emotsionaalsete raadioonude vaimus lugudele pealelugemised annavad ketšuade muusikale kaasaegse mõõtme, olemata seejuures kuidagi ära lörtsitud. (Rääkides veel psühhedeelsest kogemusest, on väga usutav, et Lõuna-Ameerika põliselanikele oli see ilmselt kauem tuntud kui valgele inimesele). Teisalt, sellelt kogumikult võib leida ka viiulipartiisid, millel on palju sarnasusi keldi folgiga. Lood on talletatud festaritelt ja karnevalidelt ning räägivad nende müstilistest jumalatest, armastusest ning värdjalikest konkistadooridest. Kaunis ning rikastav kogemus (kuulamis)rutiini hajutamiseks.

Kuula albumit siit

[Artistid] Aboombong

Aboombong
Aboombong
Myspace
Lastfm

Coolrunnnings Babes Forever EP (Dracula Horse/Bandcamp)

Knoxville`i trio Coolrunnings ehk Brandon Biondo, Forrest Ferguson ja Elliott White üllitas 2 EP`d ("Buffalo" ja "Babes Forever") augustikuu vältel. Siinkirjutajale meeldib viimatinimetatu rohkem - põhjus ei ole ainult plaadiümbrises. Põhikarakteristikud ilmnevad psühhedeelse ning psühhedeeliajärgse ekstaasi ja (pseudo)religioosse hüsteerilisuse kaudu. Kujutage ette seesugust valemit, et Animal Collective`i 40 protsenti, Arcade Fire`it 40 protsenti ning The Dandy Warhols`i ülejäänud 20 protsenti. Tõepoolest, kuigi muusikalised kujundid on mõlemal üllitisel üldjoontes samad, näikse "Babes Forever" voolavam ning orgaanilisem olevat. Ning jalustrabavam samuti. Kujutelmadesse-unenägudesse ning ähmastunud reaalsusesse kapseldunud laulutekstid lisavad tervikusse oma impressiivse panuse. Väga ülevad hetked ilmnevad radade Better Things ning When I Got High With You pompöösses kaunikõladuses. Trippin` Balls At Der Wienerschnitzel hiilgab alul pohhuistlikult robustsete süntekatega a la The Ganglians, mis edasi areneb ekstaatiliseks draiviks sündisümfoonia saatel. Õigupoolest jääb veel sinna vahele kõiksugu elemente. Või siis nimilugu sissejuhatav hüpnootiline trummeldamine ning selle järgnev ootamatu suunamuutus ning uuesti ülesehitamine. Lõpulugu Slumberland on kvintessentslik tõestus siinkirjutaja esimesele väitele - taaskord tuleb kiita orkestratsioone-brass-seadeid ning võimsat kõrgelennulisust. Teisisõnu, avangardistlik pop, millest kumab läbi elutervet edetabeliihalust. Tõepoolest, 6 rada moodustavad terviku, milles on rohkelt poppotentsiaali. Mina hoian neile kõvasti pöialt igatahes.

Kuula albumit siit

9.5

[Vana ning oluline] 8bit Betty Too Bleep To Blop (Hippocamp)

Kui vaadata hiljuti hingusele läinud legendaarse Manchester`i label`i Hippocamp allalaadimisreitinguid Archive.org-is, siis teisel kohal troonib Bryan Teoh`i album "Too Bleep To Blop" rohkem kui 40 000 allalaadimiskorraga (arvestamata juurde teisi jagamiskeskkondi). Vox populi vox dei. Kuigi 5 aastat on möödunud üllitamishetkest, kõlab ameeriklase muusika aegumatult ka tänapäeval. 7 lugu, mis baseeruvad chiptune/8-bit/chipbreaktracker music-numbritel (muusika, mille kohta korüfee Kusnets kasutab väljendit "plurtsbiit"- jätke meelde!). Žanr, millega umbes kaks ja pool dekaadi tagasi algas kompuutrimuusika, on populaarne olnud tänaseni. Teoh kuulub kahtlemata träkkermuusikute säravaimasse plejaadi. Rõõmuküllased breakcore-rütmistikud, sulnid, samas kruttivad motiivid, psühhedeelia, autotuunitud vokaalid, lollipop ja shibuya-kei, isegi indie- ja shoegaze`i mõjusid võib siit-sealt kuulda. Ameeriklase teene seisneb selles, et suudab nimetatud stiili(de) väga tehnitsistliku iseloomu emotsioonide (ja eluga) täita. Koorekihi moodustavad And I Know That You're Happy (Ballad of the Lonesome Spaceboy), Reading Rainbow, Nikoma's Theme (Extended Mix), Spooky Loop, Green Kangaroo, Blast Off!. Tõepoolest, suhteliselt tautoloogiline osutamise üritus, kui arvestada tõika, et album koosneb 7 träkist. Väga ootaks Teoh`i uute üllitistega tagasi.

Kuula albumit siit

[Artistid] 8bit Betty

8bit Betty
Hippocamp
Hippocamp/Archive.org
Lastfm

Gamardah Fungus Two Hemispheres, Two Worlds (Turbinicarpus)

Varasemate või paralleelprojektidega muusikaliselt ja stilistiliselt karastunud Ukraina duo Absurd Maers-Igor Jalivetš on viimase aasta vältel üllitanud 2 majesteetlikku taiest. Esimene neist, "The Way To Build Your Future" (Nocharizma), hiilgas post-rock`i, noise rock`i ja avant-metal`i segamisega, millel oli detaile nii doom(gaze)`ist, found sound`ist, sludge`ist kui ülevast popatmosfäärikast. (Kaks viimast lugu - Drunk Astronaut ja Skeleton Key käivad artistide M83 ja God Is An Astronaut`iga suht ühte jalga). Hindeks 8.8.

Hemisfääride-albumil otsivad dnipropetrovskilased (rokkeksperimentalistidele sümptomaatiliselt) juba uusi knihve. Siin on kordusmotiividele rajatud transsiloovat psühhedeeliat ning kirikulaulu kaja. Näiteks Kurtulus on sulnis segu türgikeelsest spiritaalsest laulumanast, ümbritsevatest loodushelidest ning kitarrifluidumist. Vanadest mustritest domineerivad jätkuvalt Maers`i slide-kitarrid, mis, tõsi, seekord on märksa pastelsemad ning kaemuslikumad, mida sageli "häiritakse" massiivsete müraseinte-pursetega. Teisisõnu, drone doom/doomgaze-karkasside (müra) ja sisemusse kapselduvate motiivide (vaikus) vaheldumine viitabki erinevate maailmade ja sfääride tekkeloole ja olemasolule. Reiting võinuks kõrgemgi olla, kui ei oleks olnud toda artikuleerimatut lõputräkki Black Ode To White Cherub ning tasapisi struktuuride ülesehitusse sugenevat väsimustunnet. Sugulushingedest soovitan ennekõike kuulata Our Subatomic Earth`i (teljel post-rock´i ja eksperimentaalmetal`i vaheldumine ning segunemine).

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] Gamardah Fungus

Nocharizma
Turbinicarpus
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] 1g0g Ice Cube (Haze)

Laivesinemine, helikunst, ämbientmuusika ja sünkja drone`i segu, konkreethelid, spoken word, sosinad ja palju muud. Ja nii edasi ja nii edasi. Autoriks 1g0g ehk Gosha Solntsev, kes muuseas kuulub kultuslikku helikunstirühmitusse Noises Of Russia, ning teos on esitatud kui helind butõ-teatri etendusele Anikušini skulptuuristuudios Sankt-Peterburgis 2008. aastal. Peaaegu 54-minutiline teos, mis nõuab keskendumist, kuivõrd progressioonis peitub tegelikult selle teose tuum. Üleminekud on sageli pikad ning seetõttu raskesti märgatavad. (Nagu slaidid või kaadrid, mis märkamatult vahetuvad). Sugestiivseimad hetked täidavad viimast kümmet minutit, mil sulpsatuste taamal kõlab soomekeelne hällilaul. Taies algab eikusagilt, kasvab ning areneb kirikukellade kõminaks ning minimalistlikuks tininaks (meenutades teelusika heli tassis), kuhu hakkavad tasapisi lisanduma sõlmhelid, monotoonne trummeldamine ning abrasiivne helikude. Ning sealt edasi tulevad uued helid ning elemendid, omandades läbi filtrite uusi varjundeid. Keskmises osas äratab tähelepanu soomekeelne jutlus, mille taamal luubivad sitarid. Seejärel kuni hällilaulu alguseni täidavad vahemikku tumedakõlaline ambient drone ning kirikulaulu kaja ja pomin. Tõsi, kõik see kulgeb algusest lõpuni vaikelulises võtmes. Tajusin ka seda, et soomlaste metsafolgil on käesoleva teosega väga palju ühist.

Kuula albumit siit

[Artistid] Elisa Luu

Hidden Shoal
La bèl
Phantom Channel
Myspace
Lastfm

A.K.A Gelbart Banjo Tapes (Birdsong)

Esiteks, üllitise pealkirjast ei tasu end väga eksitada lasta. Bandžoplõnnimine ei ole valdav, palju enam on siin elektrikitarriga mürgeldamist. Käesoleval hetkel kuuluvad Adi Gelbart`i (A.K.A The Lonesomes) arsenali viiulid (ilmselt juutide rahvuspill), gongid, trummid, tolmused klahvpillid ning heliefektid. Mis siinkirjutajale selle kõige juures enim meeldib, ongi uljas hoogsus, kuid teisalt ka läbimõeldud lähenemine, jäädes kokkuvõttes tasakaalustatud eksperimentalismi piiridesse- ühtides loomupäraselt meeleolulisusega. Paralleele võib tõmmata ameerika primitivistide kiretu kitarrikäsitlusega, kuid Gelbart`i jaoks ei ole emotsionaalne hillitsetus kidrasoikumise kaudu eesmärk omaette, vaid kui vahend, millelt õhku tõusta, millele vastandus - lopsakad motiivid, meloodiad ja harmooniad - rajada. Seesuguselt lähenemiselt meenutab ta oma kaasaegseid nagu Molloy And His Bike, Phil Reavis, Barbagallo ning gillicuddy. Vaikelu käändub ootamatult surfmuusika numbriteks, olles kord muretu, kord altkulmu põrnitsev. Kaheksa lühikese loo seast väärivad erilist rõhutamist I`ve seen Him rising (eepiliselt draiviv refrään), Fried haters (libisev sünkjas surfikäik) ning Interstellar (kõrvust haarav psühhedeelne kokteil exotic pop´ist ja surfgruuvist). Võimalik, et mainitud lugudes on poppotentsiaali pelgalt rohkem. Ei jää muud üle kui taaskord kõrged punktid anda.

Kuula albumit siit

9.1

Darger "BigFast" Soundtrack (Futurerecordings)

Futurerecordings on demonstreerinud end seesuguse label`ina, mille artistid on võimelised unistuste läve kildudeks purustama. Ning Darger on kindlasti üks seesuguseid hävitusmasinaid. Unistused on teatavasti kogemuspõhised, sageli pelgalt sotsiaalsete ning eksistentsialistlike pingeseisundite likvideerimise suunitlustest kantud. Kuid Cody Kirkendall ja Matthew Bahnsen lähevad palju kaugemale - see on unistustejärgne muusika universumis, kus puudub koht kõiksugu kujutelmadele ja ideedele. Teod aktualiseeruvad ilma eelneva(te) projektsiooni(de)ta. Platonlik ideede masin on tuhaks põlenud-põletatud ning tihti vastuoludesse mattuv inimkeel helivõnke ilmselget üleolekut tummalt tunnistamas. Käesolev 3-looline ning 32-minutiline taies olevat väidetavasti fiktsioon maailmalõpust, eepiliselt sosisklev saundträkk läbi musta huumori prisma helklemas. Erinevalt paljudest artistidest, kelle muusika käändub sarnaselt lähtekohalt pessimismi, düstoopsesse ämbientmorjendusse, pakub Ohio duo sõnulseletamatut arhetüüpi, sedasorti eepilisust, mis võiks vabalt kehtida ka pärast kümneid apokalüpsiseid. Mingi uus kord-korratus, mis on sundimatu, vaba, soe ning eelkõige mõjus ning (ennast) kehtestav. Tolm kosmoses, pelk vibratsioon, mis liigub, ringleb ning kootub - kootub millekski, mida võimaldab jumalik alge. Ning plaadiümbris on paljutähenduslikult avatud- Lihavõttesaare (kui maailma lõppu jääva) kuju meenutava assotsiatsiooni, artefaktide ebamääraste kontuuride ning sünkja, samas vastupandamatult kutsuva kõiksuse kaudu. Kas lõputu kosmosereis on algamas, võimaldamaks uuestiloomisprotsessi pealt näha?

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Alexander Piterskiy

Alexander Piterskiy/Bandcamp
Myspace
Lastfm

Bye Bye Blackbird Happy High EP (Arcade Sound)

Plaadifirma Arcade Sound ei oma mahukat diskograafiat (hetkel ulatub see 5 reliisini), kuid seesuguste artistide nagu Memoryhouse`i, Teen Daze`i (hetkel diskograafiast maas) ning MillionYoung`i reliisid on Pitchfork`is positiivselt (üle seitsme punkti kümnest) arvustamist leidnud. Kõva sõna albumeid vabalt üllitava rekordsi kohta igatahes. Mis annab tunnistust sellest, et netist tulev muusika väärib tähelepanu ning peavoolu häälekandjad hakkavad tasapisi oma poliitikat ümber kujundama, kuivõrd muidu läheks palju väärtuslikku muusikat neist lihtsalt mööda.

Bye Bye Blackbird`i (ka Blackbird Blackbird) taha peitub San Francisco mees Mickey Saunders, kes produtseerib nullindatele iseloomulikku saundi. Psühhedeelne DIY/lo-fi, magamistoa elektroonika. Kõrgele tõstetud vokaal plekiste süntesaatorisaundide ning prõmpivate rütmide taamal hõljumas. Nimetatud 4-looline üllitis on lihtne output, mis kõigest elab oma elu, pretendeerimata kõrgele aujärjele. (Kuigi sisaldab hetkiti nutikaid heliseemneid, maandatakse need tavapärasesse voogu). Rajad on lühikesed, mistõttu väärib "Happy High" repeat-režiimile seadmist, saamaks korralikku ülevaadet. Siinkirjutajale meenutab Saunders`i saund mitte niivõrd leiblikaaslasi - Memoryhouse`i, Teen Daze`i ning MillionYoung`i glo-fi/chillwave/hüpnagoogilist poppi ja Magic Man`i poptroonika ja New Weird America traditsioonide segu -, kuivõrd eelkõige kanadalase Matthew Adam Hart`i aka The Russian Futurists`i esteetilist jalajälge.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Evenings

Evenings/Bandcamp
Myspace
Lastfm

Teacups - Songs about Yarn (Rack & Ruin)

Rack & Ruin Records on kahtlemata üks neist plaadifirmadest, mis suudab kuulajat üpris tihti rabada. Teacup`i 16-looline reliis kätkeb eneses huvitavaid suundumusi - ühelt poolt on see sugulane hingeülendavale kammerpopile a la Beirut, Sufjan Stevens ja Bark Cat Bark, teisalt ka selle kaaneümbrise stiil ei juhata melomaani valele teele - siin on 8-bit/chiptune`i naivistlikku ja primitiivkõlalist kulgemist. Tõepoolest, kõige muu kõrval on ka kasutatud Nintendo mängukonsoole SNES ja N64. Üks kiht orkestreeritud viiulikätkeid on jäetud põhjale luupima, teistes kihtides on modifitseeritud oktaave, hoolitsetud sedaviisi motiivide ja temaatilise arengu paisutamise eest. Kuigi träkid on reeglina lühikesed, moodustavad need koherentse terviku. Samuti on muusika instrumentaalne, v.a ühe erandiga. Knitting for your Resume (SNES) on kaunis indie-number, mis võiks vabalt aasta poplugude edetabelis figureerida. Ka oleks patt jätta märkimata albumi keskne ning pikim rada Songs About Yarn in B-flat, mis kandub edasi filmimuusikaliku kerguse ja muretusega. Kuigi projekti vedav Richie mainib korra ka KKHS Symphonic Band`i, näib see siiski fiktiivne üksus olevat - mille kaudu oma sümfoonilisi-orkestraalseid ambitsioone "õigustada". Hoolimata erinevatest ning pealtnäha sobimatutest tahkudest resoneerub üllitis õmblusjälgedeta tervikuks. Väga väärt kuulamine igatahes - nii kvaliteedilt kui eripäralt.

Kuula albumit siit

9.4

Difondo Habitat (La bèl)

Itaallastel on plaadifirma Zymogen kõrvale kerkinud teine kvaliteetleibel nimega La bèl. Järjekorras kuues reliis ei künna enam eksperimentaalse indie ja post-rock`i laialivalguvatel piiridel, vaid on hõivanud midagi uut.

Sergio Camedda, Giampaolo Campus ning Giuseppe Casu on Lõuna-Itaalia kolmik, kes on keskendunud muusika- ja konkreethelide tämbrilisuse uurimisele. Kaheksa elektroakustilist improvisatsiooni - mille keskmes on mõiste "levila"/habitat/ - tekivad eraldatud helidest-kontseptsioonidest, mis iseendasse suletusest sõltumata siirduvad ning lisavad oma panuse üldisesse helipilti. Inimolend on paratamatult ümbritsetud keskkonnast, mistõttu käesolevat teost esitletaksegi kui ideaalset nägemust inimese olemuslikust seosest teda ümbritsevaga. Kõik mikrokontseptsioonid on esitatud võrdse intensiivsusega, milles on kord jazz-elemente, kord elektroonikat ja spoken word`i, kord klassikalise muusika ja konkreethelide mustreid. Kõiki träkke ühendavaks osaks on tumedaküllasus ning helikeele pingestatus-kriipivus, mis jätab sellest mulje kui mõnest tuleviku ooperi helindist.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] PREGNANT

PREGNANT
Free Music Archive
Bandcamp
Life`s Blood
Lost Lamp
Myspace
Lastfm

Evenings North Dorm EP (Bandcamp)

Nathan`i nimeline noormees Charlottesville`ist (Virginia, USA) pakub tasemel chillwave/glo-fi/dream pop/stargaze/haze pop elamuse. Hõrgud meloodiad ning paitavad harmooniad moodustavad vastupandamatu kombinatsiooni - isegi siis, kui konkreetne helind näib kohati laisalt või suisa passiivselt kulgevat. Kuid see on näivus/või näivusega manipuleerimine, kuivõrd sellega külgnebki varjatud mõte. Kaunikõlalisus on alati töötanud, ning andes ühtlasi tunnistust, miks sarnast helikudet produtseerivad-reliisivad samaaegselt sajad pundid üle ilma. Tundub üha enam, et on moodustunud uue meinstriimi vöönd, mida ka toetab üha enam established muusikapress (nt Pitchfork on haaranud plaadifirma Arcade Sound`i oma "hoole" alla). Jutud aastaid tagasi, et Stereolab`i (järjekordne) album kõlab kui popmuusika aastal 2050 või hiljem, on osutunud valeks. Tõsilugu on, et see aeg on märksa varem pärale jõudnud. Kuulata "North Dorm" EP`i tähendab langeda sulniduse mõjusfääri, lasta vajutada teatud klahvidele. Filosoofid ei kõnele tänapäeval enam sõnades, vaid helide keeles. Nupumuusika.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Cambridge

Radio Hand
Myspace
Lastfm

aboombong amnemonic (Bandcamp)

Raske öelda, kuidas peaks aboombong`i uut ning järjekorras kolmandat albumit klassifitseerima? See on post/post/post/post/post. Post kõigi nende stiilide suhtes, millega J.C Thorne võtab nõuks suhestuda. Muusika, millest kostuvad läbi tuttavad stiilielemendid, kuid mis tuttavlikkusest hoolimata kõlab kui ulme. J.C Thorne on Seattle`i resident, kes viimase kolme kümnendi jooksul on mänginud kümnetes-kümnetes bändides ning kelle muusikalises ja maailmavaatelises küpsuses ei ole mõtet kahelda. Ometi ei teata temast suurt midagi. (Analoogiaid võib tõmmata lähiaastatel underground-pinnale tõusnud suurepärase Rootsi space rock/krautrock-pundi Joxfield ProjeX`iga, mida kureerivad kaks 60ndates meest). Avalugu Cheshiahud Loop kõlab nagu udusse mattunud ning luupima ununenud Holy Fuck. Järjes From Cracked and Bloodied Fingers udutihedus süveneb ning shoegaze`i ja space rock`i karkassid süttivad põlema ning hakkavad sulama. 10 minutit ning veel takka 15 sekundit puhast ekstaasi. Cromsby Grovernor Worthington's Jujujaiponmolam-is kasutab C.J Thorpe väga laia pilliparki - kõikvõimalikke (etno)trumme ja kelli. Tulemuseks on hüpnootilisel kitarrikäigul/loop`il tiksuv space/krautrock. 18-minutit, mida võiks vabalt pidada 21. sajandi Hallelujah-ks (CAN "Tago Mago") või siis Krautrock-iks (Faust "IV"). Eepiline alkeemia. See kõlab nagu Imagine-i või Yesterday impressiivsus eksperimentaalroki keelde valatuna. Kui umbes 40 aastat tagasi tuli krautrock Saksa Föderatiivses Vabariigis esile, ning hiljem seletati seda II MS, inimsusvastaste kuritegude, häbistava kaotuse ja unustamispüüdega, siis nüüd võiks ironiseerivalt küsida, et kas jänkidele hakkavad Bush`i poolt säetud ja Obama poolt jätkatava sõjapoliitika kurnavad tagajärjed ajukurdude vahele jõudma? Jiang Qing, Zhang Chunqiao, Yao Wenyuan, & Wang Hongwen in Dahomey omandab koletuslikud mõõtmed taguvate-lõhkuvate trummide ning kriipivate kitarridega, samas säilitades oma majesteetliku fassaadi. Ängi ja viha võiks sellel rajal lausa noaga lõigata. Albumit jääb lõpetama lainetav/paisuv/kontraheeruv ambient drone-metallpuru (Noon), misjärel võib tõdeda, et lõppenud üllitis oli kõikjal hõljuv harmooniline monstrum. The eclipse of the sun.

Kuula albumit siit

10.0

The Goner Bitemarks EP (DFBM/Bandcamp)

5-liikmeline Stockholm`i punt on viimase paari aasta jooksul reliisinud 3 limiteeritud koguses albumit ("Halartrallar", "Hind Hand", "Haven"). "Bitemarks" on nende esimene EP, koosnedes viiest meisterlikust träkist. Psühhe(deelia), improvisatsioon, gootika/noir, drone ning minimalism sulavad üheks folkalgoritmide kaudu. Tõepoolest, neofolk/dark folk, klassikalise folgi väljund ning psühhedeelia leiavad ühise osa ning seismas kõrvuti teineteisega. Keskaeg, minevik ja tänapäev saavad käesoleval albumil üheks. Viiulipartiid - kvintett ise ongi rõhutanud koostööd Emma Wahlgren`iga -, tasahilju paisuvad-progresseeruvad meditatiivsed orelipassaažid, distinktselt artikuleeritud kitarriakordid ning taiest lõpetava Oakmulgee Creek`i viimast kahte minutit täitvad naturaalhelid looduvad orgaaniliseks universumiks. Sugulushingedest vääriks esile tõstmist Espers ja Anahita (ühisosa: medievaalne aktsent), Six Organs Of Admittance (eepilisus) ning Death In June (tumetooniline viskoossus).

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Elaine

Poni Republic
Bandcamp
Myspace
Lastfm

Nodding by The Fire Nodding by The Fire EP (Bandcamp)

Javier Ordàs (kitarr), Carlos Puente (bass, kitarr, Casiotone, flööt, harmoonika) ning Jacob Gonzàlez (perkussioon) pakuvad hõrgu 10-loolise seti nautimiseks. Muusika on instrumentaalne, mis kätkeb eneses nii psühhedeelse folgi arhailisust kui ka esilepurskuvat sentimentaalset ja melanhoolset meelolulisust. Albumit alustab introlikult lühike Fanfare, mis happeliste pahvakutena kandub kaugele 60ndatesse. Teisalt El Monte krutib üles fantastilised harmooniad brassi, mandoliini ja harmoonika saatel (kes suudab seesuguse pilotaaži saavutada, väärib igati tunnustamist) või siis muretu kaasavilistamise näide Summer in the air. Kitarriarpedžod ja mandoliinid koovad jätkuvalt edasi, kuhu vahele mahuvad ka mariachi-kitarride varju(tuse)d. Lisaks tõdemusele, et suupill on seksikas instrument, saab edasi kuulates üha enam selgemaks, et käesoleva üllitise intentsionaalsus peitubki võrgutavas meeleolulisuses. Igati soliidne, väljapeetud ning lummav.

Kuula albumit siit

9.7

Flood Feelings Sparkling Space (ukrainian/torn music)

5-loolise üllitise obskuurset sissejuhatust lugedes jäid meelde märgusõnad nagu "kurbus", "kahetsus", "hirm", "andestamine", "kadumine", "viimased lapsed". Kõlab ennustuse moodi, justkui inimkond tõmbaks oma tegudega Jumala või tulevaste generatsioonide viha enda peale. Helides väljendub see emotiivse keelena, kus riffidel edasikanduvad elektrikitarrid, elektroonika ja heliefektid, piaano kurblik tinklemine, akustilise kitarri saated, paar minutit vaikust ning hingestatud ukrainakeelne manalaul tekitavad artikuleeritud kontseptsioonina uusi kujutelmi. Sedasorti spirituaalne müstilis-religioosne kontseptsioon - sõnalise ja elektroonilise helikeele ühtepõimumisena - ei tule slaavlaste puhul üllatusena, kuivõrd seda on varem esindanud tandemid Aleksei Borissov-Aleksei Rafijev ja Aleksei Birjukov(Muhmood)-Viktor Ivaniv. Kaunis ja intiimne.

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] The Happy Few

The Happy Few
Lastfm

Elaine De verdad, de verdad quiero que te mueras (Poni Republic)

Kõlapilti arvestades võiks arvata, et Justin Frischmann & Co on kõne all oleva Venetsueela trio (2 naist, 1 mees) peamiseks eeskujuks (võrreldud on seda ka Yeah Yeah Yeahs`i, Siouxsie & The Banshees`i ning Sleater Kinney`ga). Praeguseks hetkeks juba hingusele läinud pundi 12 rida ning umbes 30 minutit on täidetud hoogsa mineku ning nakkavate käikudega. Shere`i kilkav-karjuv naisvokaal voogab ülevoolavast (indie) punk-energiast, vilistav ja kilav kidramüra on vaheldumas konventsionaalsemate taiestega (nagu niigi suurt kiirust omava sõiduki juht vajutab vahetevahel sirge jalaga gaasipedaali); krutskilised jaah-jaahh-jaatamised ning juh-juh-juhhuutamised on refräänidesse pikitud. Ha Hu Ha segab eeskujulikult surfikäike ning Free Design`i meenutavaid harmooniaid, Verushka toob sisse tumedama dimensiooni, Puta pakub kitarrimürast seestunud hüpnoosi. Albumi 3 lugu - Over It (Not), Yes Louis, Like It Naked pärinevad eelmisel aastal reliisitud "Desnuditos" EP`lt in corpore. Väärt märgise mahapanemine igatahes.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Menion

La bèl
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Flymodus Milky Seas (either/OAR)

Duo Håvard Volden´i ja Martin Taxt`i 5-looline album ei ole salvestatud-produtseeritud stuudioseinte vahel, vaid hoopis üles võetud Henie Onstad Art Center`is Bærum`s (Norra) eelmisel aastal. Volden musitseerib 12-keelelisel kitarril ja elektroonikal ning Taxt tuubal. Kas üllitise tiitel õigustab ennast? Digitaalset merekohinat simuleerivat heli on siin tõesti kuulda. Elektroakustiline kammerlikkus kohtub elektroonika, jazz`iliku improvisatsioonilisuse-teemaarenduste ning vaikusega. Konkreetsemalt tähendab see teritava elektroonilise helikeele, tuuba improte ja drone-lainetuse ning üksikutest kitarriakordidest pikitud vaikuse-vaibumise vaheldumist või simultaanset-polüfoonilist progressiooni. Eriliselt huvipakkuv lähenemine ilmneb loos Undertow, kus tuubaga improviseeritakse nii nagu mõni avangardjazzist läheneb trompetile. Kokkuvõttes võib nentida, et tegemist on teosega, mis sobitub iga meeleolu ning hetkega.

Kuula albumit siit

[Artistid] Edgeist

Edgeist
Archive.org
Clinical Archives
Abdicate Cell
Amduscias
Lastfm

Outasight Never Say Never (LRG)

New York`i (Yonkers`i) hiphoppari Richard Andrew aka Outasight`i album/miksteip on soliidne ketas, mis põhiosas on produtseeritud kaasvõitleja 6th Sense`i (Notherground Music) ning west coast-produtsendi Cook Classics`i abil (pluss legendaarne Sa-Ra Creative Partners, Table For 6 ning Mike Cash). Külalistena osalevad albumil Freddie Gibbs, Avriel Epps ning XV. 14-looline üllitis demonstreerib stilistiliselt sama rida, mille poolest 27-aastane muusik jäi esmakordselt siinkirjutajale meelde eelmisel aastal ilmunud reliisiga "From There To Here". Tugev kiindumus soul-elementide/emsii vastu, nutikad sämplid, hoogsad seaded ning kruttivad harmooniad andsid märku sellest, miks suurkorporatsioon Warner - täpsemalt Asylum Records`i kaubamärgi all - mehe oma artistide nimekirja värbas (märtsis reliisitud "Further" EP-le lisaks on käesoleval aastal veel selle alt kauamängiv ilmumas). Kuid "Never Say Never" demonstreerib uut kvaliteeti, olles ühelt poolt lõbus, samas teisalt ka mõtlik (vananemise ja armastuse teema kordumas). Rohkem kui varem on see popmuusika, kus brass-seaded, downbeat, funk,"filtrimuusika"/elektroonika, r`n`b, keelpillid, orkestratsioonid looduvad haavamatuks tervikuks. Loomulikult on selle kõige keskmes pöörane Andrew ise, tulistades järjepanu tämbritega ning jagades ennast MC-rolli ja laulmise vahel. Tõepoolest, ühtegi nõrka träkki siit ei leia, samas ligi pooled neist on lihtsalt outstanding (Dizzy, Believe, Near The End, Be Alright, Twenty Something, Understand).

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Spirit Fangs

Spirit Fangs
Myspace
Lastfm

Felipe Casey Cardona Casio Nightlife (Noise Horror)

Felipe Casey Cardona 4-looline kassettsingel "Casio Nightlife" on järjekordne tunnistus Ariel Pink`i hindamatust panusest uue ajastu popmuusikale rohelise tee sillutamises. Muusika, mille essents peitub lo-fi- ja DIY-liikumise robustses esteetikas ning magamistoapopi sulnis unenäolisuses, mis kombinatsioonina hoiabki tõrvikut kõrgel uue ajastu tarvis. Muusika loomine ei ole enam elitaarne tegevus, kuivõrd low technology on rehabiliteeritud ning ausse tõstetud. Kalifornialane demonstreeris ilmekalt, et meeleolukat muusikat võib luua odava tehnikaga või suisa mittemuusikaliste vahenditega (suuga tekitatud rütmistik), vajamata selleks ulmeliselt maksvat tehnikat (meenuvad kohe Eesti muusikute jutud, kuidas nad omal ajal maksid süntesaatorite eest autohinda ning Benny Andersson`i väidetavalt pool miljonit dollarit maksnud klahvpill). Muidugi, hetkel seostatakse seesugust muusikat veel ekstsentrilisusega, kuid ajapikku artistide lisandudes ning laiemalt uute harjumuste juurdudes olukord kindlasti muutub. Tõsi, hetkel on see veel vastastikune - plaadifirmade ja artistide vaheline - kompromissidele seatud protsess, milles artistid ise liiguvad (päris)perifeeriast keskme poole nagu on juhtunud Devendra Banhart`i, Wavves`i või Pink`i endaga.

FCC läheneb asjale otse ning ilustamata, lihtsalt trillerdades süntekaga noir`ist nakatatud purpurset tooni vokaalmaneeri saatel (või on see vastupidi). Nimiloost avang on catchy tribuut erootikale, lõpulugu Subjective Paradoxical Argument on (inner) space noir. Vahepeale mahub naivistlike akordide ning õrnalt distorted fooniga liuglemist, laulu nii inglise kui hispaania keeles. Siin on erksust ning meeleolukust, mis siiski lõpupoole kipub instrumentaalse üheplaanilisuse tõttu kaduma. Kuid potentsiaali mehel kahtlemata on. Ning kassetid helikandjatena ei ole aegade hämarusse kadumas.

Kuula albumit siit

7.7

[Artistid] Open Work Stocking

Enough Records
Fluttery Records
Myspace
Lastfm

Xarhope Always A New House (Very Nice Noise)

Piltide ning ühe kontseptuaalalbumi ("Melodica") põhjal oletades peab Samuel Ufus ilmselt meloodikast samapalju lugu kui kadunud Augustus Pablo seda tegi, kuigi portugaallase muusikaline ampluaa on märksa laiem. Tuntud ka kui avangardpoeet ning Tontura Rural`i kunstirühmituse-sõpruskonna liige, on ta kandnud dadaistlikud ja sürrealistlikud mõjud üle oma helikandjatele. Üllitisi, koostöid ning plaadifirmasid on tal 10 aastase tegevuse jooksul kogunenud märkimisväärselt. Dadaism ja sürrealism leiab väljundi läbi improvisatsioonide, vabas vormis ekspromptjämmide, repetiivse (impro)folgi, maailmamuusika elementide, lo-fi, psühhedeelia/elektroonika, spoken word`i, (free) jazz`i, helipoeesia/vokaalatribuutika (tal on palju ühist näiteks Kreatiivmootori sõgedama poolusega), elektro- ja psühhoakustika, konkreetmuusika/field recording`i ( lindistanud oma rännakuid Lõuna-Euroopas, Ees-Aasias ning Lähis-Idas ning vorminud neist kontseptuaalalbumid) ja palju muuga, segades nimetatud ja (nimetamata jäänud) stiile suva intensiivsuse ning intentsiooniga klassifitserimatuks tervikuks. Tõepoolest, Ufus on ehe DIY-musternäide, demonstreerides väheste vahenditega suurelt loomise võimalikkust.

Käesoleval aastal on Xarhope`lt ilmunud mitu albumit. Ühel neist, 8-realisel "Always A New Home", mis on salvestatud Instanbulis, kasutab Ufus seekord spoken word/psychic music/vaba improvisatsiooni tihedat kombinatsiooni, vormides sellest ühe oma silmapaistvaima taiese. Helid manatakse esile väikese süntesaatori (Casio mt 200), piaano, viiuli, duduki, elektroonika ning suvaliste asjadega. Üllitisel löövad kaasa tema lähimad võitluskaaslased nemraca, alrucini ning minson. Ootamatuim - kui midagi üleüldse saab Xarhope`i puhul selleks pidada! - träkk on kahtlemata Instanbul, kus tõupuhas hip-hop-kontseptsioon allutatakse tempomuutustele, kihtide tasahilju nihkumisele ning heliefektidele mängimisele, kuid vaatamata "vintsutustele"/tänu sellele on see üks selle aasta parimaid hip-hop-näiteid. On ka roometjakapilikku vokaalakrobaatikat/friikauti. Ufus`e koostöö oma pruudi nemraca`ga ei ole esmakordne, pakkudes seegi kord kaasahaaravat psühhounisooni; lisaks pakutakse spirituaalset laulumana kajaefektide ning jazz-impro taamal (Stones Insted Of Money), enesesse süüvimist kriipivate helifragmentide saatel (Burkulmus Adam), biitboksi ja dadaistlikku häälutamist (Conversa Barata), sufi muusika ja deklameerimise ristumist (Osmosis) ning palju muud. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et teos on eksperimentaalne ning spirituaalne - seda nii sissepoole vaatavalt kui ka väljapoole purskuvalt. Äkki koguni universaalne?

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Skanderani

Persona Isla
Myspace
Lastfm

Fourteen Twentysix Lighttown Closure (Mine, All Mine!/Wise Owl/Bandcamp)

Eindhoven`ist pärit ning Chris van der Linden`i juhitud Fourteen Twentysix on pompöösne koloss, mille suurust esmapilgul-kuulamistel on raske hoomata. 2 aasta eest ilmunud debüütreliis "Songs To Forget" EP on saanud "Lighttown Closure"-i näol igati väärilise järje. 9 (reeglina) pikka lugu - millest õhkub melanhooliat, süngust ning äraspidist uhkustunnet - nostalgitsevad möödunud sündmuste ja aegade meenutamisega ning keskenduvad heitlustele nii isiklikul tasandil kui sellesinatse maailmaga laiemalt. Elektri- ja akustilise kitarri liinide mitmekesisus (kus sulnist voolavust murendavad vahetevahel kriipivad keelpillid ning abrasiivne elektroonika) ning tšellopartiid-orkestratsioonid põimuvad elektrooniliste tämbrite ja rütmidega, moodustades ühtse ja üleva terviku. Juhuslikud loodushelid siin-seal ning linnast väljapoole jäävas vanas küünis salvestatud (live-) trummid täidavad oma eesmärki, lisades tervikule vitaalset orgaanilisust. Van der Linden`i introspektsioon ning sametine tämber meenutavad kahtlemata enim Mark Hollis`t ja David Sylvian´i. Kõrgest ning väga ühtlasest tasemest hoolimata tõstaksin esile lõpuloo Lashes peadpööritavat eepilist kaost rulluvate-hulluvate kitarride vahendusel. Ning lisaks kõigele soovitan ka kuulata remiksalbumit "APRX/ETA", millel elektroonikud tõlgitsevad Fourteen Twentysix`i radasid.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Xarhope

Xarhope
Tonta Rural Collective
Clinical Archives
Very Nice Noise
Green Field Recordings
Electro Rucini
Editora Do Porto
Punk ist pop
XS Records
Pandafuzz
Lastfm

John E. Flash Der Usurpatorkomplex (Autark)

John E. Flash`i debüütalbumi kirjeldamiseks ei ole palju sõnu-ridu tarvis. 9-looline demonstreerib valdavalt sulnilt looklevat elektroonilist helikeelt, kus sädelevad IDM-rütmid sulanduvad ning vahelduvad monotoonsema click`n`cut-esteetika ning vaevu tumedaid varje heitvate süntesaatoritega, ning korra ka ripsutades tiiba dub`i (Vol de nuit) ning field recording/sound collage`iga (Flora & Fauna). "Võimuärastaja kompleksi" -i tugevaimateks träkkideks on eelpoolnimetatule lisaks ka sädelev One Five Six.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et "Der Usurpatorkomplex" peegeldab (Kesk-Euroopale nii iseloomulikku) dekadentlikku ja turvalist elektroonilist õukonnamuusikat, mis teisalt - ning sama(de)l põhjus(t)el - omab ka kindlat kvaliteeti. Huvipakkuv üllitis kindlasti neile, kes peavad lugu elektroonilistest Mozart`itest.

Kuula albumit siit

7.4

Edgeist Assembly EP (Clinical Archives/Edgeist)

Jätkame plaadifirma Clinical Archives`i ning (rütmilise) müramuusika lainel (päevad tagasi tutvustasin duot ddaA). Alates 2006. aastast 5 reliisi üllitanud lyonlase Edgeist`i kontseptsioon sümpatiseerib siinkirjutajale eriti. Mustvalged kaaneümbrised ning analoogne kujunditemaatika - mis varasema(te)ga võrreldes on veidi ümber paigutatud (nentigem, et "koostisosade" arv on samaks jäänud) - loovad usaldustunde. Prantsuse noisenik hoomab suurepäraselt oma kontseptsiooni piire ning sellega külgnevat valgustneelavat (piiri)tsooni. Süngete ning valjult kõrva paiskuvate karkasside masinlikud distorted-rütmid - millest õhkub ämbientset hingust - paiskavad metallipuru näkku ning panevad mustmateeria võnkuma, tekitades ühelt poolt assotsiatsioone brutal death metal`i, vana kooli nihilistliku industrial`i, klassikalise noise`i, industrial techno ning martial music`uga, teisalt ka Pan Sonic`u pauerelektroonilise kontseptualismiga (kurjakuulutav minimalistlik progressioon; träkkide pealkirjad nagu Tesla, Kinetic, Generator kinni(s)tavad seost Soome legendaarse müraduoga). Mõtteid korrapäraselt kanaliseeriv ning puhastav teos. Ning ka ei saa kuidagi jätta märkimata, et Kinetic ja Generator on pesueht killerid - suurepärase strukturaalsuse läbi. Kui Edgeist`i kaasmaalaste Daft Punk`i muusikat nimetati - võib-olla naljatamisi - (uueks) pungiks 13-14 aastat tagasi, siis seda loogikat aluseks võttes võiks tema loomingut lausa progeks nimetada.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] La Compagnie Cuanol

Jamendo
Myspace
Lastfm

[Kogumik] Various Artists - Season of the Sun (Rack & Ruin)

Inglismanni Dean Birkett`i kureeritud Rack & Ruin on leibel, mis annab peavarju pöörasele lo-fi muusikale, mille nime esimene pool on kahe aasta vältel tunnusmärgitsenud alternatiivpoppi-indie`t ning teine pool eksperimentaalset, kohati suisa irriteerivat elektroonikat. Tõsi, nimetet kogumik - mis on pühendatud käesolevale suvele - ei järgi niivõrd teravalt seda eristust võrdluses mõne varasema eelkäijaga. Mõnes mõttes on see ka paratamatu, kuivõrd elektroonika on ajapikku segunenud traadimuusikaga ning ka vastupidi. (Nimetagem seda poptroonikaks). Ennekõike väljendub nimetet tendents artistide puhul nagu Western Homes, T Bear ning Hipster Youth. Vincent Lillis jätkab tavapärast peitusemängu varjude ning folgiga, Woodland Heights teeb silma hoogsa kidrapopiga, kompilatsiooni koostaja Chad Golda pakub omalt poolt elektrist särisevat elektroonikat. Kogumik pakub loomulikult ka üllatusi - Frost Faire`i - mis on siin esindatud surf pop-liuglemisega - ninamees Brad Fielder, kes eelmisel aastal sai maha meisterliku alternatiivfolgi albumiga, pakub brass rock`i ja hip-hop`i hübriidi; auger shell pakub sulnist unenäopopi ja kingapõrnitsemise segu - kuulajana tahaksin isegi volüümi juurde keerata; kogumiku pikima - 14-minutilise - träki eest hoolitseb Dave Menzo, kes segab üheks psühhedeeliat, lo-fi`d ning abrasiivset elektroonikat-efekte, hoolitsedes seekord märksõna "Ruin" eest. 11-looline kogumik on tõepoolest väärtasi, iseasi muidugi, kas see just päikeselõõsas kuulamiseks mõeldud oli; kuid mõnusalt jahedasse ning vihmaootel augustiõhtusse sobib küll suurepäraselt.

Kuula albumit siit

The Victory Park False Silence (Radio Hand)

Moskva trio neljalooline debüütreliis peegeldab sarnaseid mõju(tus)jooni ilmakuulsustest Franz Ferdinand`i ja Interpol`i omadele, kuigi siinkirjutajale imponeerib noorte venelaste kontseptsioon palju enam. Olen The Victory Park`i viimaste päevade jooksul palju kuulanud, endiselt tüdimata neist. Nende muusikas puudub kalkuleeritus, tänapäeva popmuusika tippudele nii omane tüütu stuudioseinte hermeetilisus, ma-tean-mis-on-õige produtsentide puudumine ning sügavamate-süngemate meeleolude ignoreerimine. Nad ei ole fucking hipsterid a la keevitame ootustele vastavat saundi ning leiame oma turuniši. Pigem on see personaalne äng ja pessimism, mis muusikuid tegudele kannustab. 70ndate lõpu ja 80ndate alguse süngeilmelise post-punk`i ja proto-indie mõjud on nähtaval (Joy Division, The Cure, The Chameleons, Durutti Column). Ka sõnalise poole pealt kumab läbi obskuurne elufilosoofia ning morbiidsed meeleolud. Vaatamata süngusele on kitarriakordid varjamatult varjulist helki täis ning overdrive-kitarririfid kestavad, paiskudes kohati shoegaze-muusika territooriumitele (a la Swervedrier); neurootilised trummiliinid ning näputäis elektroonikat lisavad obligatoorset sugestiivsust. Äramärkimist leidnud album paljudes riikides.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Molly Shannon, Molly Shannon

Fir Traders Union
Mediafire
Lastfm