metronicha Plus Minus (Altema)

Jaapanlaste kohta on väidetud, et nad lihtsalt võtavad teiste (valgete) ideed üle ning arendavad neid edasi. Teadmata ning tegelikult huvitumata selle väite tõemäära ulatuses muudes valdkondades, tuleb möönda, et muusikas näib see kehtivat küll. Vähemalt osati. Metronicha kolmelooline EP (träkkide nimelõpud sisaldavad "mix" laiendit) demonstreerib seda ilmekalt – lollipop, närimiskummi-electro, electro house ning päikeseküllased orkestreeritud diskorütmid on kanaliseeritud jaapanikeelseks rõõmutrillerduseks - mida kokkuvõetult tuntakse ka shibuya-kei žanrimääratluse all - tuues meelde kaasmaalastest legendid - Fizzicato 5 ja Fantastic Plastic Machine`i. Pillerkaaritavad overdrive`id ning refräänikäigud pumpavad ohtralt endorfiini, millest ei puudu ka kämpelement - loos Renai Circulation võetakse hapra naisvokaali poolt emmsii-ots üles. Võiks ju küsida - milleks küll?. Võib ka vastata - miks ka mitte!. Yume Miru Kokoro lookleb sulni disco soul`ina, peegeldades laiemalt albumi iga elemendi ratsionaalset paigutust ja läbimõeldust. Igati positiivse tuju garant.

Kuula albumit siit

9.0

[Vana ning oluline] Testicular Manslaughter Thorizine Punk (Rack & Ruin)

Testicular Manslaughter on kalifornialane Dana Young, kuulunud ka Ariel Pink`i saatebändi koos Gary War`i, R Stevie Moore`i ning John Maus`iga. Mehe myspace`i lehte tšekates pole kahtlustki tema glämm- ja kosmopopi taotlustes ning püüdlustes olla visuaalselt veelgi ületrumpavam kui Ariel Pink ise. Kui album 2009. aasta esimesel poolel ilmus, andsin sellest muuhulgas teada ka Aivar Tõnsole, kes siiski üllitise headuses kahtles, teatades, et Pink´ile jääb see alla. Soovitasin ka Ki wa`le, kelle arvutis/lastfm`is keerles reliis mõnda aega. Mis iganes, 13-loolisel taiesel on ohtralt elemente, mille vahendusel triivib Young teadlikult Pink`ist eemale. Näituseks no wave`iliku teravakoelise kosmotroonilise ludilennuna. Teisalt raske bassimüdin iseteadlikult manifesteeriva vokaali all toob kohe meelde The Fall`i Mark E Smith`i ennast eksponeerivas kehastuses (eelkõige meenub "The Unutterable" (2000)). Või siis teises kohas sama meest vägagi meenutavad laisalt vonklevad tähe-sõnamoodustised ning deklamatsioonivõtted-varjundid. Ja tõepoolest, Manchester`i legend kuulubki tema suurimate mõjutajate hulka. Teisalt on siin ka koht suicide`ilikele electro punk-hüsteeriatele. Kalifornialane avab veel cyber electro-uksi ning flirdib efektse robopopiga. Ka 8-bitiseid puurivaid jurakaid-malakaid kuuldub siit-sealt üsna sageli, luues mulje taotuslikult lo-fi`likust ning irriteerivast heliuniversumist (nt Das Dick), mille tagant võib aimata ameeriklase laia irvet. Üks eristuvaid (kõrg)hetki on White Rabbit, valusalt lajatav electrobilly. Kaheldamatult üks võimas ja eneseteadlikult rahulolematu manifest on kogu see 53-minutiline reliis. Kui saaks, siis ilmselt äigaks ka teile jalaga või kuseks lahtise haava peale - see on 21. sajandi punkmuusika. Küllap siuke, millest mõtles hiljuti meie seast lahkunud Malcolm McLaren, kui ta algatas flirdi bitpop/chiptune-artistidega eelmise sajandi lõpul.

Kuula albumit siit

Hippo Campus Glass (Rack & Ruin)

Üks osa Jaapani muusikast on tuntud oma kaootilise ja hullunud iseloomu poolest. Pean silmas eelkõige japanoise`i ning (laus)psühhedeelsete tendentside ja space rock`i esindajaid, kelledest paljud on mõjutatud Kenji "Damo" Suzuki`st, ilmselt mõjukaimast Nipponimaalt pärit lauljast Euroopa ansamblis (CAN). Hippo Campus`e 9-looline ning 25-minutiline album paljastab neid tahke, pakkudes rakursse psych-pop`ist ja ambient-virvendustest kuni krautrock`ini välja. Palju on improlikku eksperimenteerimist, mis kohati meenutab Animal Collective`i obskuurseimaid hetki, kuigi üldises plaanis muutub jaapanlase katsetamine üsna tüütuks klaaspärlimänguks, olemata siiski jama. Siin on mõned eeskujulikud näited - Glass Eyes, Glass Palace liugleb läbi kristalliseeruva udukogu, pakkudes astraalse unenäokogemuse; Nasty Drip on tõepoolest see, millele ta viitab; Juice kõlab kui Fuyija & Miyagi lugude kaksikvend, hiilates üllitise popilikema hetkega. Mis veel - soovitan kõrva pääle heita leiblikaaslasele Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai`le, millega peategelane omab kunstilist ja päritolulist ühisosa.

Kuula albumit siit

7.8

[Kogumikud] beko_cs01 (Beko DSL)

Beko DSL on jõudnud oma esimese, 21-loolise kogumikuni, et nädalate pärast sellele järg üllitada. Enamik kogumikul esindatud artiste on pärit USA`st, olles kantud tänapäeva ängidest - traditsioonilise muusikatööstuse lagunemisprotsessist-uute suundade seadmisest ning varemetes tööturust, teisisõnu - ebamäärasest (lähi)tulevikust. Raskekahurväest on kogumikul kohal The Bilinda Butchers, Eternal Summers, Nude Beach, Tan Dollar, The Procedure Club, Jamie Long. Üllatavaim esindaja on 90ndate alul tegutsenud Briti nelik The Electric Sugar Children, kes on tõsise ambitsiooniga tagasi. Kogumik peegeldab tendentse, mis eeldatult kuuluvad 21. sajandisse (chillwave/glo-fi/stargaze, shitgaze, elektrooniline lo-fi), kuid teisalt taaselustab 80ndate post-punk`i, indie`i ning isegi 70ndate disco ja 80ndate klubi-electro traditsiooni. Beko DSL müristab jätkuvalt - kuulake, veenduge ja nautige.

Kuula albumit siit

Gynorg 3rdDoor EP (Psychic Oscillator)

Siinkirjutaja kogemus ütleb, et kui emotsioonidele mängiv helikeel muutub mingist hetkest koormavaks, tuleb piduri tõmbamiseks mõni dark ambient/illbient-album peale panna. Diametraalselt erinevad kuulamiskogemused tasakaalustavad, kainestavad ning aitavad hinnangutes paremini orienteeruda, võimaldades žanrilisest solipsismist väljapoole vaadata.

Andrew Cooke`i 5-realine ning 27-minutiline EP on piisavalt pahaendeline oma roomavas õuduses, et pillerkaar kuulaja teadvusest mõneks ajast välja uhta. Britt loob elektroakustilisi keskkondi rütmistruktuuride laiali laotamiseks. Tõepoolest, kahinate-sahinate ja õrna reverb-õõva saatel kulgevate elektrooniliste progressioonide, inimhäälte kaugete kajade kaaslasteks on läbi erinevate intensiivsuste ning stiilidimensioonide tukslev rütmistik. Kuid on teisigi rõhutamisväärseid elemente - lugu Vermist läbiva säriseva sündibassijuraka kohal võnkleb kummituslik efekt, nimilugu kulgeb sügavas, kõike-muud-välistavas vaikelus; isiklik lemmik on Milieus, kus kõrgete, keskmiste ja madalate helide vahele tekib avar ilmaruum; lõpulugu WhiteDot on neoklassitsistlik industrial drone techno. Tegija teos.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Raskolnikov`s Dream

Raskolnikov`s Dream
Musikality net
Myspace
Lastfm

homme studio foretaste e.p. (Broque)

Belglase Antony Doria 5-looline EP on segu närimiskummilikest techno-rütmidest ja tech-house`ist, techno ja dub`i kitsastest põimumistest, hip-hop-faktorist, tumedamast ja puurivast rütmisentimendist, klirisevast bassibounce`ist, vokaalsämplitest ning kahtlustäratavatest helidest. Üldkokkuvõttes on tulemuseks üsna juustune klubimuusika, kohati mash up/mix tape-mõõtmeline kogum. Kaks remiksi tulevad Granlab`ilt, Broque label`i bossilt, mis samuti EP`d ei päästa. Üksnes loo go funk the rabbit esimene ots hakkab vaikselt kerima, kuigi sumbub üsna pea ebamäärasusse. Doria on tahtnud öelda paljut, tegelikult lausumata midagi positiivses tähenduses. Eelmaitse on ebamäärane, järelmaitse vaevu meenutatav või meenutamist väärt.

Kuula albumit siit

5.8

T Bear The Nature of the Bear (Rack & Ruin)

Tõele au andes ootasin kalifornialase teist albumit pikisilmi, kuivõrd debüütalbumi "The Hibernation" mõned rajad tõotasid paljut tulevikuks. Tõepoolest, "The Nature of..." on muljetavaldav oma hüsteerilis-ekstaatilises friikfolk/poptroonika-kestas. Animalcollectivelikud poolkarjatused-laulmised-häälutused, kergelt moondunud akustilise kitarri loop`id, vaba lennuga süntesaatorid-helged orkestratsioonid, autotuunitud vokaalid, samuti Kagu-Aasia (Hiina) motiivid - kõik see kokkuvõttes loodub eriliseks ning esimeste kuulamistega haaramatuks tervikuks. Kuivõrd laulutekstid on improviseeritud ning viimases järjekorras lisatud, tuleb verbaalset poolt-inimhäält näha kui vahendit ekstaatilisuse rõhutamiseks, kui tuttavliku elemendi kaasamist ühise tunde tekitamiseks, mitte kui eesmärki iseeneses. Ning laulmaks prantsust ei ole ilmtingimata veel vaja osata prantsuse keelt (Bonjour) - piisab vaid paarist sõnast.

Kuula albumit siit

9.1

[Vana ning oluline] Lackluster Proof Of Concept (Yuki Yaki)

Möödunud, 2009. aasta oli Soome elektroonikule Esa Juhani Ruoho`le üks viljakamaid (7 üllitist). Yuki Yaki alt tulnud 5-looline EP näitab kõrglendu. Tänapäevane klassikaline elektroonika, mille peamised eeskujud pärinevad süntesaatoritega vormitud tantsu- ja elektroonilise muusika algusaegadest - 70ndate teisest poolest-80ndate algusest. Otseseid viiteid Kraftwerk`ile on küllaga. Lackluster`i helipilti süüvides torkab kõrva mehe armastus sündisämplite vastu, mis annab tema helile kokkuvõttes meeldiva pehmuse ja soojuse. Psühhedeelne ning atmosfääriline elektroonika lainetab, valgub ja ähmastub. Teiseks mõjufaktoriks - võttes arvesse träkkide kohatist tumepoolsust ning kramplikke kokkutõmbumisi - võiks ilmselt arvata legendaarsete rahvuskaaslaste Pan Sonic´u masinliku šamanismi ning teisalt Autechre`i intellektuaaltechno. Sarnasusi on ka varase Isan`iga - mis ei ole ka ime, kuivõrd mõlemate artistide eeskujud pärinevad samast ajast -, kuid erinevalt Briti duo laisast helipildist suudab Soome legend hoida kuulajat oma mõjusfääris, pakkudes algusest lõpuni konsistentsi, vaheldust ja koherentsi.

Kuula albumit siit

woodworkings we sit on floors we stand on chairs (futurerecordings)

Woodworkings on Kyle Woodworth, keda abistab keelpillidel Gordon Withers. Samuti on Baltimore`i muusik tuntud post-rock-ansamblist We All Inherit the Moon. Woodworth`i järjekorras 8 üllitise 8 rada annavad aimu geniaalsusest. Kummastav ilu ilmneb läbi minimalistliku heliprogressiooni - hillitsetud, digitaalse krõbinaga vürtsitatud kriipivad kitarrid, üksildased piaanoklinked, tasahilju kerkivad modern classical/ambient-orkestratsioonid, post-rockilik majesteetlikkus, andmata seejuures järele kiusatusele langeda crescendo-klišeedesse, kuigi ma ei kahtle tema sellesuunalises võimekuses. Ning pooltõusud on ka siin olemas. Albumi nimilugu demonstreerib ilmekalt, et helide eepilisusel puuduvad piirid. Jänki võttestikust annab parimat aimu albumi käredaim träkk former daughters of the american revolution, kus äng ja raev on kunstilisest kanaliseeritusest tasahilju väljapoole miilamas. Kokkuvõttes võib nentida, et tegu on hoolikalt läbikomponeeritud instrumentaalteosega, kus igasse helisse on süstitud impressiivne emotiivne laeng, kus fraktaalid on asetatud teineteise suhtes nii (lähedale), et kaootilisus, selginemine ning lõppstruktuur/eesmärk ise on kenasti ühel pildil. Sugulushingedest meenuvad EdPorth, The Tumbled Sea, M.Pyres, Circadian Eyes, Luggage, Foxes In Fiction, We All Inherit the Moon, aga ka Spiritualized ning allhoovustesse pidama jäänud Mercury Rev. Mees nagu orkester, kes kuulub samasse ritta seesuguste geeniuste-avangardromantikutega nagu Jason Pierce, Matthew Sage, Warren Hildebrand. Uskuge mind, kui Johann Sebastian Bach elaks tänapäeval, teeks ta seesugust muusikat. Üks aasta meistriteostest. Aitäh, Kyle.

Kuula albumit siit

10.0

Linde Lander (8bitpeoples)

Rootsi on hästi teada oma 8-bit/tracker music/chiptune/bitpop-artistidega. Goto 80, EpicNES, Bliss, Mikromjuk, planktron, Reaktor 2, Den varma bordet on üksnes mõned nimed, kes on tuntud vana kooli mängukonsoolimuusika ringkondades. Philip Linde (aka stijl) on kahtlemata üks tuntumaid, kes on jõudnud oma (vähemalt) neljanda reliisini. 2008. aastal üllitatud "Output" on saanud väärika, 5-realise järje. Helid on genereeritud Milkytracker`i ja süntesaatoritega. Psühhedeelsed puurivad, justkui ajel liuglevad happekäigud, atmosfäärilised kihistused, kobrutav süntpopp, mõõdukas electro/breakcore/chipbreak tekitavad meeldivaid assotsiatsioone. Mõned rütmivahemikud kõlavad kui mängu-Kraftwerk. Kuid heli tehniline iseloom ning psühhedeelialink seob Linder`i eelkõige Bliss`i ja Ashbrg`iga.

Kuula albumit siit

8.7

Tree No Leaves Asorta Story (Bandcamp)

Ohio nelik TNL on tagasi - kolmandat korda ehk neljas reliis on tõsiasi. Kuulates nende uue üllitise mitmekesisust, ning suhestades seda eelnevatega, mõtlesin esmakordselt nende nime võimalikele osutustele - millele küll võiks viidata puu ilma lehtedeta (suhestudes lehise puuga)? Kas võib olla, et tähenduslikkus ja osutus rock-kehandile on mingil moel fikseerimata, või siis - mis laadi on see fikseeritus? On`s see indie, punk, proge, art-rock või post-rock? Eklektorokk? Mida kõike siit leida ei või - stranglerslikke barokilikke sündihelisid, antlerslikku psühhedeelset indie-proget, GY!BE-likku crescendo-ihalust, victorialegrandilikku hüpnootilist laulumaneeri ja beachhouse`ilikku sünkjat poppi - mis kõik muideks algas a capellaliku doo wop`iga. Olulisim on, et helikompott tervikuna hüpleb, ringleb, lööb - teisisõnu, funktsioneerib täies ulatuses. Lõpetuseks - TNL on tõepoolest tagasi - pärast eelmise albumi "Peer Pressure/Mass Euphoria" suhtelist nõrkust on saavutatud kahe esimese üllitise tase, võib-olla enamatki. Siinkirjutajal on nende pärast igatahes väga hea meel.
------------------------------------------
A quartet from Ohio is back for the fourth time. Listening to and concerning on the diversity of issues, and in conjunction with their previous ones it makes me a bit baffled. Is the new one a kind of indie, punk, progressive rock, art-rock, or post-rock? Might it be an example of eclecto-rock, though? What sort of elements we are used to find from here at all - The Stranglers-alike baroque synth themes, the lines of psychedelic prog indie, some powerful desire toward massive crescendos, gloomy and hypnotic song mannerism reminiscent of Victoria Legrand`s touch, even doo wop through a capella is represented here, with which all of this started in the very beginning actually. However, the whole one does whirl in a stylistic turmoil. Finally, TNL has returned indeed - after the previous album Peer Pressure/Mass Euphoria which showcased some comparative weaknesses on the level achieved by the first two releases, and perhaps even more. Anyway, after all I am very happy about them.

Kuula albumit siit

8.8

Mahi Bukimi The Eclipse Of Planets Beauty (Silent Flow)

Ei saa me läbi ilma lätlasteta...miks peakski, kui neil on pakkuda piisavalt häid asju, sh muusikat. Üheks näiteks on teenekas artist Mahi Bukimi, kes on loonud muusikat art-filmide, performantsite ja maalinäituse tarvis, osalenud workshop`idel ja modernteatri festivalil ning tegelenud kultuurilabori loomise ja arendamisega. Ning loomulikult reliisinud soolo-või koostööalbumeid seesuguste tuntud label`ite nagu Electrosound, Resting Bell ja Silent Flow alt. Ka on ta tuntud kui üks pool tuntud Läti sound-art/experimental ambient-projektist Astrowind.

Missugustesse ambitsioonidesse on mattunud tema käesolev, 12-looline üllitis? Laias laastus võib öelda, et MB rakendab piiramatult oma know how`d ning esteetilisi praktikaid - field recording/sound-art-võtteid, (kaasaegset) klassikalist muusikat, elektroakustikat, ambient-elektroonikat, downtempo`t; kasutanud digitaalset helitöötlust ja näidanud üles armastust Jaapani ja NSVL`i analoogsüntesaatorite vastu. Põhijoontes kompab teos downtempo, chillout`i, psühhedeelia, new age`i ja ambientmuusika ristteel, kinnitades sugulust seesuguste artistidega nagu David Schombert, EugeneKha, Naono, Orange Crush. Ning tiitel - "The Eclipse Of Planets Beauty" - väärib kindlasti oma nime, kuivõrd elektrooniliste trillerduste ja orkestratsioonide vahelt imbub meeleolukat eepilisust.

Kuula albumit siit

9.0

Mister Vapor Altercus (Webbed Hand)

Thomas Park`i aka Mister Vapor`i 64-minuti pikkune sound-art/minimal/ambient/drone-teos viib kuulaja ängistavatesse ning lokaliseerimatutesse koridoridesse - võiks ju kuuldu põhjal arvata -, kust tõuseb ohtralt rõskust ning kuuldub veepiiskade lakkamatut ja pikapeale piinarikkaks muutuvat tilkumist, mida omakorda saadab kurjaendeline bassidrone, mis vahetevahel väändub-käändub valjemaks, et seejärel uuesti tavapärasesse vakku langeda, et siis uuesti tõusta jne. Tõepoolest, selle minimalistlikust iseloomust annavad tunnistust need üksikud-üksikud käänded, mis teadvuses omandavad eksplosiivse efekti. Üleüldse - laske see saund enesele ajju ning aju genereerib seda edasi. Kes on tuttav näiteks Caustic Reverie/Forgotten`i loominguga, see teab, millest ma räägin. Vaatamata tõigale, et mainisin eespool ängistavate koridoride ning veetilkade lõputu langemise assotsiatsioone, on Thomas Park ise pühendanud taiese vanaaja teadlase Galenose poolt kirjeldatud narkootilisele taimele, mille kohta siiski täpsemad viited puuduvad - anonüümne ning lokaliseerimatu ometigi.

Kuula albumit siit

9.0

Birds are Indie Love Birds, Hate Pollen EP (MiMi)

Küsimust - mida kehastab Portugali paarikese 5-looline debüütreliis? - saadab lihtne vastus - minimaalsete vahenditega saavutatud maksimaalne tulemus. Minimaalsus ilmneb akustilise kitarri akordide kasinuses ning naturalistlikus kõlapildis (kuhu on ka sämplitud loodushelisid), teisalt vokaal - mees- ja naisvokaal vaheldumisi - miilab ning lõkendab värviküllasuses, olles albumi toestikuks. Meenuvad nii Stereolab (Laetitia Sadier) kui Tinyfolk (Meghan Lamb), samuti Homeland`i tasane singer-songwriterlus. Selged kalded põhisuunast ehk naturalistlikust alt-folk`ist - nimilugu veiderdab kummaliste brassisaundidega ning lõpuloo One Day teine pool on paavoharjulik digifolk - nagu brassid, nii ka digisaundid on arhailise päritoluga, milles koguni kangastuvad USA lõunaosariikide 20ndate ruraalsed helid.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Children of the Drone

Children of the Drone
Children of the Drone
Myspace
Lastfm

Spell 336 Reverse EP (BFW Recordings)

California bändi 5-loolist albumit kuulates assotsieeruvad suured muljed. Kirjeldada käesolevat kingapõrnitsemissaundina oleks tegelikult väga vähe lausuda. Tõsi, sellel on küll mainitet element olemas, kuigi jah, läbi kaunis ebaharilike rakursside. Avang Dreamworld kõlab kui baggy-lokuga 90ndate Cocteau Twins ("Four-Calendar Cafè"; "Milk & Kisses"). Remain In Time võiks vabalt kanda nime Ruins In Time - esmapilgul täiust mittepüüdlev, koguni lagunev helipilt - erinevalt nt Slowdive`i hermeetilisest inglisaundist. Strummivad akustilised kitarrid, tumevarjuline sentiment ning tugevad kahinad-sahinad meenutavad legendaarse darkwave/shoegaze-kombo Lycia tegemisi 90ndate esimesel poolel ning Vlor`i muusikat 90ndate viimastel aastatel Atlandi teisel kaldal. Sama jutt kehtib ka järgmiste - Old Souls`i ja Spun By Man`i - kohta. Lõpulugu Dreams on iseäralikem põige sellel imetabasel albumil, mis kätkeb eneses tugevat neofolk/dark folk-elementi, mis viib mõtted nimetatud stiili lipulaevale Death In June`ile. Oma ebatäiusliku, väreleva helikeele ning erinevate toonide vahel ekseldes kõlab üllitis peaaegu täiuselähedaselt.

Kuula albumit siit

9.3

girls in the eighties Teenage Infamy (girls in the eighties)

Kolmeliikmeline Nashville`i trio on tegutsenud 2001. aastast saati ning reliisinud 2 albumit. Alles 2009. aasta alul üllitatud debüütalbum “Teenage Royalty” paistis silma ohtrate Briti traadi mõjudega – seal oli The Clash`i, superfurryanimalsilikku teravmeelset indieknihvi ning ennekõike The Undertones`i. Tundub, et ameeriklased on üles kasvanud viimatinimetatud pundi kuulsaima loo Teenage Kicks`i pajukil. Ka sõnalise poole ninakus ja vihane otsekohesus - viited uue generatsiooni otsingutele ning pretensioonidele - miilavad sellest.

4-looline EP on ühelt poolt ning teisalt ei ole ka järg eelmisele. Teravad kidrarifid, süntesaatorite happelised overdrive`id, elektroonilised efektid, kooris punk-jauramised on tuttavlikud elemendid; teisalt, lõpulugu, ligi 11-minutiline träkk eemaldub täielikult traditsioonilisest punk-esteetikast, leides toetust massiivsetest ning kunstiliselt ambitsioonikatest post-rock-struktuuridest - psühhedeelsed, kohati kosmilised kidrarifid, elektroonilised allhoovused ning motoorsed kihistused pakuvad seda, mida varasema põhjal ei oleks osanud neilt oodata - kuhugi M83 ja kosmilise kiirguse vahele. See on üllitise keskne träkk ning nähtavasti seetõttu on ka käesolevat reliisi vahetevahel märgitsetud sama nimega.

Kuula albumit siit

7.8

W Physalis EP (Elpa)

Anonüümsus on eetiline hoiak - sattusin hiljuti sellele sententsile peale ühes ajakirjas. Tõepoolest, eriti tänapäeval, reality show`de ajastul, mil paljastatakse oma keha, hinge ning minevikku - kes 10-minutilise kuulsuse, kes käeulatuses näiva suure papihunniku tõttu.

Otsisin artisti W kohta lähemaid-personaalseid andmeid - ei olnud selle kohta sõnakestki ei muusiku(te) ega temaga (nendega) seotud label`i kodukal. Mõtlesin artistiga kontakteeruda, kuid siis tabasin end viimasel hetkel mõttelt, et milleks (mulle) seda tarvis on? Tundmatuks jäämine on tema (nende) valik, muusika on see, mis kõneleb iseendast. Kas mõni muusik, kelle identiteet on paljastatud, muutub seeläbi paremaks? Pseudoprobleem tegelikult.

Läti label`i Elpa üllitatud 4-looline EP ütleb rohkem kui mõni sarnane, kuigi 2-3 korda pikem reliis. Käesolev pakub näiteid ambient`ist, downtempo`st, IDM`st, isegi kosmische musik`i ja new age`i varjundeid võib siin kohata. Kuigi siin on ka digitaalset heliloomet - nt lõpulugu épiphyte, mis kõlab kui negatiivse efekti kaudu perfektsust püüdlev glitch-vare -, on rõhk peaasjalikult süntesaatorite naturaalsel tonaalsusel, kuigi need vormid, milles varjundid ilmnevad, ei pruugi turvalised olla - kuigi see turvalisuse probleem muusika ja kuulaja vahel näib ka tänapäeval üha anakronistlikumaks muutuvat. Süntesaatorite kesksuse kaudu meenuvad seesugused elektroonikud nagu Lackluster, Myrakaru, Younnat, Electricwest. Elektroonilised klahvpillid pulseerivad, helisevad, loovad koguni popilikku/rokilikku lasu (nimilugu) ning kiledamat helikudet. Vormiliselt intrigeeriv, emotiivselt äratav, milles 70ndate elektroonilise muusika ideoloogia kooskõlastub 90ndatest alguse saanud intellektuaaltehnoga.

Kuula albumit siit

9.0

[Artistid] Laiila

Laiila
Amduscias Records
Far From Showbiz
very nice noise
Bypass
Myspace
Lastfm

Nicolas Bernier + Simon Trottier The Market Fresh (Zymogen)

Montrèal`i supertandem Bernier-Trottier on tagasi - seekord üheainsa, kuid pika, 19-minutilise looga imelise Itaalia label`i Zymogen all. Eeldused on per excellence, eks ole? Tõesti, taaskord maalitakse impressiivseid pilte, igas noodis ja katkes on jõudu ning vektoriaalsust. Võrreldes kahe varasema albumiga - "Et Retrouvé En Fôret" (12rec, 2009) ning "Objet Abandonné En Mer" (12rec, 2007) - on elemente ehk vähemaks jäänud - kadunud on läpparifolgi numbrid, digitaalelektroonilised uuristused-arendused -, kuid ka see album kinnitab jõudsalt fakti, et Montrèal on boreaalse muusika kodulinn. Minoorse helikeele kaudu on tunda varasügist - lehtede kolletumist, kõditavat külma hingust ning pikka ja aeglast muutust. Improlikele üksikutele kitarripuudutustele - mis liuglevad läbi (elektroakustilise) ruumi - lisatakse feedback`ist toituvat kitarri overdrive`i, mis kohati omandab kummituslikud mõõtmed - pikad fagotti meenutavad tumedakõlalised akordid tõusevad sügavustest ning jäävad kestma. Siin on ka GY!BE´le nii iseloomulikku hingekriipivat kitarrisentimenti - klimp tõuseb kurku. Ei ole ime, miks mõlemad quebecois`id on hinnatud muusikud, oodatud külalised koostööpartnerite (Ferriswheel; Tricot Machine; Ghost Bees; Timber Timbre) ning esinejatena olulistel muusikafestivalidel (Sonar; Transmediale). Ka käesolev album/träkk on Sound Travels Festival`i raames Torontos üles võetud.

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Plantae

Plantae
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] The Oo-Ray Magnifications (Luv Sound)

Portland`ist pärit Teb Zaberas aka Roshi on enda kodulehekülje alatiitliks pannud "shoegaze-tšellisti seiklused". Tõepoolest, see ütleb tema suundumuste kohta sisuliselt kõik. Mänginud eelnevalt viis aastat electro-duos Ainu, otsustas jänki oma suundumusi kardinaalselt muuta - ajendiks kinnisideelisus My Bloody Valentine`i tähisalbumist "Loveless". Õppis 3 aastat tšellot, et omi obsessioone selle ja elektroonika abil maandada. Lisaks on tal ka elektrooniline kingapõrnitsemisprojekt miniwave kahasse Laird`iga.

8-looline üllitis on täidetud sügavate ambient`i ja shoegaze`i seguste struktuuridega. Tõepoolest, kui võrrelda seda mõne kitarripõhise ambient-projektiga (Flying Saucer Attack; A Beautiful Machine; Clear Horizon; Windy & Carl), siis tegelikult ju vahet ei ole, kas see baseerub ühel või teisel keelpillil. Elektroonika, konkreetsed helitehnilised võtted (distortion) ja helifiltrid on algoritmid, mis kõlapildi sagedustele piirid annavad ning tonaalsust determineerivad. Pikad drone`id, aeglaselt vahetuvad faasinihked, digitaalsed heliseinte kahinad. Hoolimata ühe pilli fetišist kasutab ta ilmselt ka kitarre ning süntesaatoreid. Kaks lugu on ka live`is salvestatud, misjärel võib üksnes õhata, et ei ole ameeriklast otse mängimas näinud. Tulemus on eepiline, eeterlik ning meisterlik. Võimas töö aastast 2009.

Kuula albumit siit

Royal Hideouts Pine Sharks (Royal Hideouts)

Brighton`ist (Massachusetts`i osariik, USA) pärit ansambli 4-loolisest EP`st ei ole eriti midagi välja tuua. Valdavalt instrumentaalne loksumine on verevaene, demolik ning erinevaid kontekste arvestades mittemidagiütlev. Võiks suisa öelda, et kohatu, s.t ilma kohata muusika. Seda on raske kusagile, ka vahele, paigutada - mitte et midagi vägisi lahterdama peaks. Avaloos Barney Rubble, Steve McQueen on postpungi märgid ja hoog õhus, kuigi kolmandas ešelonis. Seevastu ülejäänutes puudub seegi dünaamika ja inerts. Kid Brother (Gaucho)-s ning Deaf Sister-is on jangle pop`i varje võimalik tajuda, tekitades ebamäärase tunde, teisalt soovitaks aja otstarbeka kasutamise, meelte erksuse ning esteetilise naudingu nimel eelistada kaasaegsetest näiteks Bishop Morocco loomingut. Kindel puks. Tõepoolest, albumi nimetus (männipuust haikalad) väärib oma hambulisele ohutusele osutavat tiitlit. Torgata käsi puumonstrumi lõugade vahele, kompida seal ning tajuda midagi ebamäärast ja mõttetut. Suht absurdne, on ju? Mis iganes, Pitchfork pidas oma Forkcast`is vajalikuks ühte nende lugu ära märkida - võimalik, et siinkirjutaja ei ole veel aru saanud nende puutest.

Kuula albumit siit

5.6

Of a Star Finding Gaia (Archaic Horizon)

Jänki John Glaunert aka Of a Star alustab debüütalbumil sulnilt tšilliva numbriga (Sun Yawn on Me) , mis sisaldab elemente M83`likest surisevatest sündikäikudest, daftpunk`ilikust autotuunitud vokaalist, loodushelidest ning new age`likest heiastustest - muusika, mis võiks paljude eelduste kohaselt olla paras camp, siiski olemata seda. Vastupidi - shoegaze/chillwave-momendid kostuvad kohati esile. Ka ülejäänud 9 lugu balanseerivad nimetatud elementide piires ja ümber. Teiseks silmapaistvaks reaks on Rain Spell, mis oma ülesehituselt ning süzeelt on kõrgetasemeline - monotoonselt kostuva loitsu taamal hakkab vihma sadama. Maajumalannat otsides jõutakse Argentina perkussionisti Humberto Luis Schenone`t või teist jänkit Bockholt`i meenutavate flöödiheiastuste, vokaalorkestratsioonide, loodusläheduse ning tüünete helivoogudeni, teisalt laisalt gruuviv psühhedeelia või akustilise kitarri helidega toetatud taiesed viivad ühendriiklase mujale uitama. Üldmulje jääb kaunis neutraalseks - igatahes vähem impressiivseks kui lihtsalt looduses ringi kondata ning Gaiat otsida.

Kuula albumit siit

7.7

Hooray! Beko_51 (Beko DSL)

Järjekordne õnnelik avastus USA muusika avarustelt. Chicagolane Ben Wagner krutib imelist saundi Hooray! pseudonüümi all, ning väljaandjaks hämmastavaid leide üle ilma järjepanu üles korjav Prantsuse leibel Beko DSL. Suurimad tänud Reno`le ning tema vaistule!

Kohe tuuma manu - kolmest loost kaks on puhas kuld. I Guess... - lo-fi`likult krobelise rütmikamara ning elektriseeritud kidradega pinget vaikselt üles keriv rida, mille apoteoosiks on lõpus kummituslikult heiastuv vokaalfraas. Hetketi kõlab see justkui Panda Bear mattunuks pilvedesse ning kostuks sealt alla Apollonina. Seda ei ole kuigi palju (kuulda), kuid pisiasjad ongi need, mis elu suureks muudavad. Küllap ideeliselt on sellise asja peale raske tulla, realiseerimisest rääkimata. Nähtavasti seesugune asi peab inimesel kinnisideena kõrvade vahel istuma. Kyle's Having People Over alustab paitava strummkidraga, mille taamal heiastuvad subtiilsed pannood, luues mulje millestki eepilisest ning majesteetlikust. Panoraamse pildi, mille pisiosa tahaksid isegi olla. Ülivõrded jätsin targu lisamata, mitte paistmaks emotsioonidest nõretav. Natuke vähempaistev on Jimmy, Grow Up, võib olla ka minu (vale)interpreteeringu tõttu, arvestamata seda kui interlüüdi.

Kuigi žanriliselt chillwave/glo-fi/stargaze, meenutab Hooray! sett väga Air`i debüüteepose "Moon Safari" futuristlikke lende minevikku ja tulevikku. Unistus ja unenägu saavad üheks - driim loodub teisse driimi. Popmuusika, mille kohta tahaks kasutada epiteeti "abstraktne". Veider, kas pole?

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Bomis Prendin

Bomis Prendin
Free Music Archive/Artifacts/yclept
Myspace
Lastfm

The Entourage M.A.D.E. IN AMERICA (Bandcamp)

Möönan, et ei tea The Entourage`i taustast midagi. Mitte midagi peale "M.A.D.E. IN AMERICA" ei olegi võimalik netiavarustest nende kohta leida. Pildi järgi võib arvata, et tegu on trioga. Mis iganes, muusika räägib kõige eest. Kõneleb gangsta-rap`i võtmes - naised, raha ning touch`i säilitamine, intensiivne ja lõputu niggatamine. Nagu räppmuusikale iseloomulik, on siingi 19-loolist kupatust tugevalt electro-r`n`b-ga vürtsitatud. Modernsed digitaalsaundid läbivad robustseid räpiridu. Autotuunitud vokaalliinid. Nimetatud musta muusika elemendid ulatuvad tänapäeval juba väga kaugele (nt Ian Brown`i viimane album). Lisaks veel sämpleid 70ndate eeterlikest rütmidest-motiividest ning psühhedeeliast. Tõepoolest, ka parimad read on (happe)psühhedeelselt piniseva allhoovusega No Matter, suurepärase soul disco-viitega I Don`t Want It ft. Almighty ning atmosfääriliste mullistuste ning suurepäraste sündisaundidega I`m Grinding, samuti teistes lugudes on pauerit ning põnevust. Kokkuvõttes - kobe ketas.

Kuula albumit siit

8.3

[Vana ning oluline] Karen Cooper Complex Shinjuku Birdwalk (Free Music Archive /Artifacts/yclept)

Karen Cooper Complex`i tekkeloost kõneldes ei saa mööda Richmond`i 70ndate avangardskeenest. Hilisemad KCC`i liikmed mängisid bändides Big Naptar, Titfield Thunderbolt ning I Saw a Bulldozer, ning tegelikult on raske aru saada, millal neist sai KCC. Ning ka see, kas nime muutus oli põhjustatud koosseisu muutus(t)est või kunstiliste impulsside teisenemisest. Seda enam, et algselt 6-liikmeline kooslus tegutses lühikest aega, hakates tasapisi vahetuma-lagunema ning millele lõplikuks surmahoobiks sai Karen Cooper`i lahkumine teisse punti (Pregnant). Amüsantsed faktid on, et KCC kasutas oma kodulinnas - mis on USA`le ja maailmale andnud silmapaistvaid artiste nii põranda peale kui alla - esimesena trummimasinat ning üks nende liikmetest lahkus ansamblist seetõttu, et hakata Parliament/Funkadelic`u helimeheks!

Album "Shinjuku Birdwalk" (1981) on ainus dokumentatsioon nende tegevusest, kui välja arvata üks träkk. Reliisitud omal ajal avangardleibli Artifacts/yclept all, anti see uuesti välja pundi ninamehe Frank Daniel`i mälestuseks, kes lahkus siit ilmast 2004. aastal. Kolmveerandtunnine ja 10-looline sett on improvisatsiooniline jämm, mis oma impulssidelt meenutab ilmselgelt krautrokki - ennekõike CAN`i ja Kenji "Damo" Suzuki koostööd. Tõepoolest, mitte üksnes seetõttu, et sarnaselt Suzuki`le keerles ülejäänu dadaistliku verbaalsentimendi ning taltsutamatu laulu/manamaneeri ümber, vaid jänkitari poosetus on ka vahetus võrdluses jaapanlasega kummastavalt sarnane. Kas mitte nimme ei täienda seda seost veel jaapanikeelsed hieroglüüfid plaadiümbrisel ning osaliselt nipponipärane tiitel? Samuti ülejäänud mängutehnilised aspektid on analoogsed - kriipivad kitarrid, funkilikult rütmlevad trummid, hektilised söövitavad sündipassaažid, mis lõdva kummina tõmbuvad kokku-tõukuvad lahti, võites või hajutades kuulaja tähelepanu, ning korrates äärmise mõnuga sarnaseid tsükleid lõpuni.

Kuula albumit siit

[Artistid] Hooray!

Hooray!
Beko DSL
Wonder Beard Tapes
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Taped Hiss Underwater Casinos (Taped Hiss)

Taped Hiss on Seattle`i muusik Jake Vandervloed, kes tuli välja 2009. aastal, hakates muusikat salvestama kassettidele, olles praeguseks hetkeks juba jõudnud 5-6 reliisi välja jagada. Debüütalbum "Audio Ectoplasm" pakkus vabavormilist ning mittekonventsionaalset muusikat - lo-fi`likku psühhedeeliat ning poppi, primitivistliku saundiga improsid, arhailist elektroonikat, tugevast lindisahinast ümbritsetud ambient`i, suvalist meeleolupoppi, kus võis kuulda nii The Silver Apples`i, Sun Ra`d, Ariel Pink`i, meie oma Hüpnosaurust kui tema kaasaegseid low tech`iga opereerivaid DIY-muusikuid/kassetnikuid (Isaac Willow, Tardigrades, Transformer Girl, Fiver`s Stereo, Mossy Throats, Sky Limousine/Josh Burke jpt), kelledest mõnele muuseas meeldib korraldada laivsessioone korterites.

Tõepoolest, analoogtehnikaga salvestatud muusika kõlab tänapäeva digitaalajastul väga eriliselt - helikihtides on konsistentsi, dünaamikat ning parajalt müstikat. Kuigi albumid on suht sarnased ja võrdsed, teen ometi eelistuse Taped Hiss`i järjekorras teise albumi "Underwater Casinos" kasuks. Erinevalt debüütalbumi visklevast üldpildist on järg märksa rahulikum, settinum, teisalt oma hillitsetuses märksa pingestatum (nt avaloo Warp Zone`i intensiivne drone). Pulseeriv sentiment on esiplaanil, mis on allutatud permanentsele muutumisele, pisitsüklilisusele - mustrid mutanteeruvad, vahetuvad ning omandavad uusi toone. Selle kuulamine on justkui kiindumine kaleidoskoopi ning seal aeglaselt vahetuvatesse mustritesse. Psühhelike elementide olemasolu kaudu läheneb muusika New Weird America-liikumise perifeeriale (kui see artist oleks Soomest, liigitaksin kahtlemata tema metsafolgi sekka) ning iseloomuliku tükeldatud elektroonika tõttu krautrock`ile (nt Conrad Schnitzler´i tööd). Võib ju küsida, et kas see muusika kõlab üksnes nagu veealune või ajab kombitsaid ka mujale? Siinkirjutaja lemmik on 10-minutiline The Atmospheric Beast, mis tõesti väärib oma nime.

Kuula albumit siit

[Artistid] Karen Cooper Complex

Free Music Archive
Myspace
Lastfm

Korine Conception Glow In Transparancy Aurora (BFW Recordings)

Korine Conception`i debüütalbum tekitab siinkirjutajas kohati kimbatust. Mitte sellepärast, et shoegazer`id-postrokkarid tulevad maailma suurimast moslemiriigist Indoneesiast - kus on olemas iseenesest korralik post-rock- ja indieskeene -, vaid nende eklektilist helipilti on raske üheselt määratleda. Eklektilisus on küllap õigustatud siis, kui suudetakse (varasema) kultuurikihi - mis kuhjub kui lumepall - osiseid forsseerida, forsseerida ja veelkord forsseerida. Konkreetselt tähendab see omapoolse knihvi ja nägemuse lisamist asjale. Kaasaegne rokkmuusika ei ole erinevalt varasemast enam eelneva ümberkirjutamine ning hülgamine, vaid analüütilisel teel vaevumärgatavate niššide läbikompimine ja kasvatamine. Ratsionaalsusel on üha suurenev roll kanda. Sekstetil on kahtlemata laulukirjutamise ning positsioneerimise annet, suutes seetõttu enamasti ülesannete kõrgusel püsida. Probleemid tekivad sealtmaalt, kui Dandy Age`i vokaalmaneer läheneb ning hakkab värelema Sigur Ros`i Jònsiga analoogses võtmes - neutraalseks jätvast falsetist paiskub tuttavlikku pompöösset tühjust, mis ei toida ega kata (nt nimilugu; Eleanor Whisper; This Mess Around). Ulguda eeskujulikult mõne kuulsuse moodi - kas seesugune teguviis väärib küünlaid? Seda enam, kuivõrd muusika kõlab sugereerivamalt kui Islandi popvisiitkaardil. Sellele vastukaaluks on sisukat analoogiat - nt loos The Moon With A Melody sulavad vokaalhäälutused ja helid mänguliselt üheks niidiks, avaloo Lost Imaginary hillitsetud rullumine meeleolukaks kitarrimaastikuks. Või teisalt enniomorriconelike haaravate viiulihaakidega Unexpected Secret Story. Pomp-element väreleb, paisub ning kiirgab väljapoole. Vot see on ilus, eepiline, ülendav ning...mhm...androgüünne nagu üllitise kaverprindilt peegeldub.

Kuula albumit siit

8.7

Circuitsmasher Mutation (Wildness/Chase Records/Jamendo)

Vanadel kreeklastel kehastas ring teatavasti täiuslikku kujundit, kus algus- ja lõpp-punkt langesid ühes ja samas kohas kokku. Ringi pöörlemisel, s.t visuaalselt tohutust ning teoreetiliselt lõpmatust hulgast ringidest, kujuneb kerapind ehk sfäär. Sfäärilisus on omadus, mida sageli püütakse helides representeerida. Rääkida sfääride muusikast tähendab kõnelda korrapärast ning perfektsioonist - teisisõnu, ülimuslikkusest ühes või teises tähenduses.

Inglisekeelne sõna "circuit" on ilmselgelt suguluses sõnaga "circle". Siiski on "circuit" pigem ese kui eelpoolkirjeldatud omaduste varjamatu kandja. "Vooluskeem", "sõõr", "skeem", "ringkäik" - tõepoolest, kõigist neist objektidest kumab läbi korrapära(ne) (piiratus) ning instrumentaalsus. Funktsionaalsus, mille kaudu eesmärk saab ilmselt parendatud. Liikumine täiuslikkuse poole on loodumine iseendas.

Kultusmuusikute Evelyne Manganese`i, Kamikaze Deadboy, Paul Bolstridge`i ning Zac Dendinger`i ühisprojekti Circuitsmasher`i nimi näib ilmselt viitavat ideaaliihaluse väljatõrjumisele ning hävitamisele. Kunstiliselt on projekti järjekorras kolmas üllitis piisavalt irriteeriv- kokku on segatud valusalt lajatavad jungle- ja breakcore-rütmid ning sõja/martial/muusika harmooniad, mis vahetevahel vaibub neoklassitsistlikuks ulmaks. Kolmas märksõna on rütmiline intensiivsus, mistõttu aeg-ajalt jungle-rütmistikud progresseeruvad thrill and bass´i armutuks nätakaks. Intrigeeriv on 4-looline ristand seetõttu, et martial-muusika on välja kasvanud ning jätkuvalt seotud neofolgiga. Seda on vedanud karmid ning kompromissitud kontseptualistid, kes kiikavad sajandite taha ning ülistavad valget rassi/Euroopat ja sõjapidamist. Ka peab mainima, et muusikaliselt ei kõla käesolev üllitis mingi tilu-lilu tribuudina - see on valjult puuriv, ajusid trilliv ning rütmiliselt-harmooniliselt sugestiivne taies.

Kuula albumit siit

8.5

The State Lottery When The Night Comes (If You Make It/Salinas Records)

6-liikmeline ning multigeograafiline TSL viljeles debüütalbumil "Cities We're Not From" (2008, Salinas Records) poppi, mille asukoht võib asuda kusagil USA loodepiirkonnas. Nende helipilti ilmestasid elemendid pop punk`ist, college rock`ist, grunge`st ning natuke alternatiivpopist ning southern rock`ist. Kolledžitüüpide elurõõmus pop. Ontlik pop, mille turvalisuses võis 101 protsenti kindel olla - kui mõnes loos (vt allapoole) juhtuski, et saundist hakkasid "teravused" esiplaanile nihkuma, keerati varsti rajalt maha. Tüütavalt lihtsakoelised salmi-refrääni kordused, kusjuures refrääni sisenemised olid juba eemalt aimatavad. Sellest hoolimata oli nende debüütalbumil paar silmapaistvat träkki (Kindergarten Class; Ridgewood).

Kuigi uue üllitisega ei kaasne veel ohhoo-efekti, võib siiski märgatavatest muudatustest rääkida. Esiteks on kaugenetud college rock-numbritest: eitatakse lamedaid refrääne (v.a Fourth Street), lauldakse tihti kooris (sh naisvokaal), mis kokkuvõttes omandab heatahtlikult muigamaajava jauramise mõõtme, teisalt brass-instrumentide ja klahvpillide kasutamine, mis kohati lubab psühhedeelial julgelt õilmitseda ning läheneda ska-punk`ile/pogo punk`ile (Geysers). Southern rock`i allhoovused on obligatoorsed. On hõikumisi ja rõkkeid, on tihedamalt muutusi nootides ja väldetes. Samuti rõõmuküllasust ja naeru on rohkem - kuigi täiskasvanulikumas võtmes, mis konkreetsel juhul on kindlasti plussmärgiline. Last but not the least - kas 8-minutilise lõpuloo Spring, 2008, Detroit. massiivsed ja psühhedeelsed americana-refräänid näitavad rohelist tuld bändi art-otsingutele edaspidiseks? Tahaks küll väga loota. Album on tugev ning veelgi enam süstib lootust tulevikuks.

Kuula albumit siit

8.4

Omara Different EP (Omaramusic)

Lõuna-Saksamaalt Friedrichshafen`ist pärit Omara on helisid üllitanud 2005. aastast saati. Kümnekonnalt helikandjalt võib kuulda tugevalt psy trance`ist mõjutatud techno/tekno`t, acid techno`t, industrial-maigulist bounce techno`t, downtempo`t jpm. Seesugust muusikat, mille kuldaeg jäi 80ndate lõppu-90ndate algusse, kuid mis aeg-ajalt tõuseb taas päevalgusse.

2007. aastal produtseeritud 11-looline ja 79-minutiline album jätkab ühelt poolt Omara varasemas liinis - trance-rütme aeg-ajalt puurivad-katkestavad-lõhestavad elektrojurakad, segunevad helikihid, kuid teisalt psy(ühhedeelse) trance`i element on erinevalt varasemast loomingust natuke rohkem tagaplaanile tõugatud. Üldjoontes domineerib techtrance, millele on lisatud atmosfäärilist sügavust. Üks minu lemmikutest - dunkelheit verbarg das moos - on segu ulmelistest helikihtidest, happest ning maailmamuusikast (conga-trummide vahendusel). Teine superlugu on Valediction - pingestatud, kuid samas jahutav ulmepsühhedeelia viib kaugele-kaugele. Ka pealkirjad näikse vihjavad sügavustele ja väljaspoolsusele (geschichten von piraten mit sternenkarten; bitter froopz (deep remix) ). Loomulikult ei saa läbi ilma eranditeta - Schubfaktor demonstreerib ülekandeid techtrance`ist acid house`iks, Sprühnebel on agressiivne ning masinlik trance-atakk, oldschool ristab psy trance`i, electro`t ning tekno`t. Teisisõnu - korralik ning mitmekesine teos.

Kuula albumit siit

8.2

Least Carpet Least Carpet (Dying For Bad Music/Bandcamp)

Marko Martini aka Least Carpet`i 8-loolise ning 23-minutilise debüütalbumi epiteetideks on "psühhedeelne" ja "eksperimentaalne". Žanr on folk. Psühhedeelne igati, ning sellega seoses on juba jõutud tema muusikat seostada maagiliste seente tarvitamisega. Vaevalt selle järele üldse tarvidust tekib, kuivõrd seesuguse muusika projitseerimiseks ei vajata illusoorseid pilte ega peiteskeeme. Kuigi folk, on see kaugel folgi peavoolu traditsioonist. Kontseptsiooni instrumentaalsus ei võimalda esitada steitmente ega visioone. Seisundimuusika, helide voog, harmooniate liikumine, mittetraditsiooniline pillikooslus (buzuki, meloodika, flöödid, kitarr, taldrikud, juudi harf). Kindlasti ei peegelda "Least Carpet" friikfolgi ekstaasi ja ekstravertsust ega ole ka osa Ida- ja Kesk-Euroopa muusikast - vastupidiselt sellele, mida koduleheküljel mainitakse; v.a Old Wedding Song, mis töötleb Ungari rahvamuusikast ning millest kostub ka balkani rütmikat. Eksperimentaalsus väljendub ennekõike harmooniate ülekasvamises pikkadeks drone-nootideks ning kitarri (ja selle efektide) oskuslikus sulatamises etnopillide sekka. Kes on tuttav Children Of The Drone`i (ning külgnevate projektidega), Six Organs Of Admittance`i muusikaga, küllap aimab kuulvat sellest voogavaid India muusika mõjusid. Ning paralleele võib ka tõmmata Charalambides`e veniva psühhmuusikaga. Enamasti väga ilus, nagu lootoseõie avanemine (A Narrow Path (Part II); Leaving)). Mäletamist mööda teine suurepärane mitteeuroopalik eksperimentaalfolgi album Saksamaalt (gillicuddy "the yaouhl! mashups"-i järel).

Kuula albumit siit

9.6

[Vana ning oluline] Ashbrg Music for Cats (Hamsterloco)

Esimene eeldus on nagunii paljutõotav - Aleix Pitarch`i muusika on siinkirjutajale eranditult meeldinud ning teiseks käesoleva albumi pühendamine kassidele on tänuväärt üritus. Kas see omakorda viitab (kunstilisele) vabadusele - mängimisele erinevate vormide ja žanritega?
30-aastane katalaan on reliisinud posu üllitisi isikliku label`i Hamsterloco all, milledest paljud on hiljuti uuesti välja antud. Tõepoolest, ka 17-looline (kuid kõigest 32-minutiline) "Music for Cats" pärineb aastast 1998 ning on järjekordne näide barcelonalase isepäisest ja ebakonventsionaalsest lähenemisest tracker/8-bitisele muusikale. Ühelt poolt kõik need happelised sündikeermed, kummastavad sämplid ja moondunud helikihid, teiselt poolt segab ta sellesse ohtralt erinevad viiteid - drum`n`bass, big beat, downtempo, ambient ning chilltronica. Isegi indie on esindatud - red eyes`i bassiliinid on tase! Ka on siin küllaltki palju primitivistlikku saundi - mis paratamatult on osa 8-bitise muusika kontseptsioonist -, kuid Pitarch näikse veelgi enam seda forsseerivat, loomaks ja rõhutamaks huvitavaid kontraste. Ning loomulikult kuulub psühhedeelia mehe veregruppi. Samuti on veidrustega reljeefitud radasid - kas country phone on lähem sugulane Kenny Rodgers`i või Bruce Haack`iga? Kas Jaan Elgula mängiks seesugust muusikat oma saadetes? Või teisalt kummituslikult roomav flinser, sufilaulu sämpliv spy ning lõpmatute orbiitide kõledusse kaduv empty. Ometi helipildi suur diversiteet ei tule üllatusena, kuna Pitarch`i suurte lemmikute hulka kuuluvad David Bowie, Cocteau Twins, The Residents, Deerhof, Scott Walker, The Cure, Yellow Magic Orchestra jpt.

Kahtlemata on see Ashbrg`i ning 8-bitise universumi üks tippteoseid.

Kuula albumit siit

The Juliets The Juliets (Bandcamp/Self-released)

Ypsilanti`st (Michigan`i osariik, USA) pärit, kuid hetkel Detroidis resideeruva ansambli 12-looline esikalbum on kindlasti üks selle aasta silmapaistvamaid. Jeremy Freer (piaano, kitarr, basskitarr, kellamäng, perkussioon, vokaal), Kaylan Mitchell (tšello, kellamäng, vokaal) ning Sarah Myers (viiul, vokaal), Ashton Hopkins (basskitarr, vokaal), Jax Phillips (trummid, vokaal) lähenevad popile klassistsistliku tahu kaudu, mässides kuulaja imelisse ja kummastavasse universumisse. Teatraalne, nautisklevalt jantiv, sametine - on esimesed pähe turgatavad iseloomustused, kirjeldamaks nende kontseptsiooni. Kuigi jänkide muusikat võib vaadelda kui The Arcade Fire`i, Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i, Beirut`i, Grizzly Bear`i, Bark Cat Bark`i ja Scott Walker`i sugulast, asub nende muusika ühest, teisest ja kolmandast ühtvõrra kaugel. Ühelt poolt kammer- ja barkokkpopilikud karakteristikud tulevad esile sulnitest tšello- ja viiulipoognate tõmmetest-puudutustest, teisalt vokaalis on piisavalt pingestatust, hüsteeriat, ekstaasi, et helide saatel mitte uinuda. Tõsi, ka uinumist ei keelata, ainult et riukalik helikeel ei jäta selleks kuigi võimalust. On kohti, kus võib isegi tekkida mulje nagu sattunuks muusikud lastetuppa ning asunuks seal musitseerima. Muljeid konkreetsetest träkkidest - The Sequel meenutab Army Of Lovers`i (sic!) absurdset judeo(gei)glämmi, Sweetheart on Bittersweet Symphony AD 2010 - ainult selle vahega, et viiulite juhtmotiivi toetatakse tõmmiste tšellokihtidega. This Just In on ühelt poolt hoogne ja upbeat, teisalt on seda läbimas õrn tremolo, tekitamaks tunnet kaduvast (ja kadunud) ajast ning epohhidest. Sunday Song on siinkirjutaja jaoks teine keskne taies, kuhu on segmenteeritud arty klaverikiht, püstloodis tõusev ja näkku lajatav rokkrefrään-püänt ning ennekõike harmoonilise külje pealt ekspressiivselt lahendatud mees- ja naisvokaali läbikasvamine. Like A Parade kanaliseeritakse sümfopompplahvatuseks, Streets of Gold varjub sametiste kardinate taha, nautiskledes purpurtoone ja murduvat valgust. Ühesõnaga, The Juliets`il on kõvasti potentsiaali ning teisalt USA meedia ja Billboard on avatumad kui kunagi varem kunstilise ambitsiooniga muusikale - eelmisel aastal tõusid masside teadvusse Grizzly Bear, Animal Collective ja The Dirty Projectors, vahetult enne seda MGMT. Kõrged edetabelikohad, prime time esinemised, ülesastumised kuulsuste ja sümfooniaorkestritega tõestasid, et uus muusikaline situatsioon on siin ja praegu. Miks mitte ei võiks ka The Juliets järgmise lainega tippu tõusta?

Kuula albumit siit

9.8

[Laivsessioon] The Dreams Live at WFMU on Brian Turner's show, 5/4/2010

Prantsuse duo/armastajapaar Nafi aka Scott Serpent ja Armelle aka Bisoubisou jäid selle aasta esimesel poolel silma suurepärase singlikimbuga Beko DSL`i alt (kuigi see ei olnud nende esimene reliis). Tandemi segu avant-punk`ist ja no wave`ist jättis kustumatu mulje oma kummastavalt ekstaatilises miljöös.

36-minutiline sett 9 looga pakub helinäiteid post-punk`ist ning no wave`ist kuni dub`i, reggae ning maailmamuusikani välja, kuhu vahele mahub monotoonset šamanismi (Intro / Reggae 1 / Rising Son), primitivistlikult programmeeritud süntekaid-elektroonikat, psühhedeelset kihistust ning müraseinu. Mis olulisim - nad suudavad oma kontseptuaalsed visandid realiseerida, ideed reaalseks apoteoosiks vormida (nt Reggae 2; Tropique du Cancer). Nihilistlikud nihked - mille kõrvalt ei puudu konstruktiivsus - ning kompromissitus on instrumendid selleks. Bändis valitseb demokraatia - kord laulab Nafi, kord Armelle, kord läbisegi. Legenditest meenuvad varane PIL, The Slits, The Screamers, Sonic Youth, ehk isegi Elastica, tänapäevast Gang Gang Dance. Kuid kordagi ei teki tunnet, et The Dreams võiks olla üks neist - üks nende derivaatidest. Suurepärane sess. Kuulake ja nautige - ning vajadusel ka õppige, kuidas tuleks punkmuusikale efektiivselt-adekvaatselt läheneda.

Kuula albumit siit

Enoch Moth (R.A.I.G/Accessory Takes)

David Lynch on bändi tegema ning laulma hakanud. Tõsi küll, tegu ei ole legendaarse kultusrežissööri, vaid muusikuga Põhja-Carolina`st. Ning veelkord tõele au andes on ta muusikaga ka varemalt seotud olnud. "Moth" on Asheville`i trio debüütreliis, mis demonstreerib meeste eksperimentaalse kallakuga raskemuusikaarmastust. Math-rock/math-metal`i rütmitekstuurid, sekka üliintensiivset riffimist - millest paistavad kenasti blues`i mõju(tuse)d läbi - pluss doom-metal`i hüpnootiline staatilisus. Seda segunemist annab kõige paremini edasi lõpetav 9-minutiline Infinity. Neal Wilson`i pealevalguvad tumeolluslikud bassisõlmed on kuulamisväärsus omaette. Iseenesest on Enoch`i muusika puhtameerikalik nähe, kuivõrd selles kõneleb mustade muusika - eelpoolmainitud blues - aktiivselt kaasa. Väga huvitavaid ja meeldivaid assotsiatsioone tekitab uue ja vana traditsiooni ristamine. Või peaks hoopis seda järjepidevuseks ning ajastuvaimust kantud metal-muusikaks nimetama? Oi kuis mulle meeldib Charles Howes`i trummeldamine ning Lynch`i ja Wilson`i elektrinimbusega ümbritsetud kitarrid nimiloos! Traadipillid jäävad süngeilmeliselt kõlkuma, kangestudes kohati letargilisse staatilisusse. Noodiküllasuse tagajärjel "kaotavad" riffid vahetevahel kontrolli ning sulanduvad hetkeks teistesse (tumedatesse) helikihtidesse-, et seejärel taas eralduda-eristuda. Väljamängitud, sophisticated psühhedeelia (muideks, bänd ise nimetab oma muusikat psühhedeelseks doom`iks). Kui Lynch laulab, siis teeb ta seda läbi reverb-filtrite - tulemuseks on deklameeriva tooniga atmosfäärilised vokaalosad. Plague Bearer otsib tuge tumeelektroonilistest tekstuuridest, et seejärel taas tuttavlikku keskkonda valguda. Tõsi, kolmik on liiga püsimatu, lõpetamaks sarnases taktis - träkk lõppeb trashilikus raiumises. Sitaks hea ning egas midagi kui jääda Enoch`i täispikka ootama.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Emerald Park

Emerald Park
23 Seconds
Af-Music
Jamendo
Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Kogumikud] Last.fm free music 01

Käes on ajad, mil melomaanid ise koostavad kogumikke ning jagavad lahkelt neid teistega netiavarustes. Täiesti legaalsed kogumikud, erinevalt näiteks paljudest miksteipidest. Sharing is caring - nagu väidab Rootsi leibli 23 Seconds`i slõugan. Last.fm free music-kogumikke on praeguseks hetkeks ilmunud juba 4 ning muusika väljavalijaks-kogumike koostajaks on olnud üks Claudia-nimeline muusikahuviline. Tõesti, lastfm`is on lademetes vaba muusikat ning valik võiks olla keeruline. Poola daam on muutnud asjalood enesele lihtsamaks, seades valikule konkreetsed kriteeriumid - enamuse lugudest moodustavad jazz- ja trip-hop-hübriidid - koos orkestreeringute, cumbia jazz`i, breikbiidi, pulseeriva elektroonika, chill out-pannoode ning hip-hop-elementidega. Palju värve, toonide segunemisi-virvendusi ning rütmiskeeme. Lõõgastav ja tähelepanuvõitev ühtaegu. Tuntumatest artistidest on esindatud Amplive, Lost Balance, All India Radio, Anomie Belle ning Transient. Üksnes All India Radio ja et_ on kogumiku valged varesed, eristudes vastavalt indie rock/dream pop-numbriga Four Three ning pompöösse kammerpopnäitega An orchestra behind my window.

Kuula albumit siit

[Artistid] GabeeN

Audioexit
Wavelike
Zimmer-Records
Re-Solution Music
Reiz Musik
Myspace
Lastfm