docks Ship EP (Revers Engine)

John Morgan Mitchell salvestas oma esimese albumi “ep” 2007. aastal pseudonüümi Morgan all, kasutades helide salvestamiseks, miksimiseks ning masterdamiseks ipod`i kõvaketast. Tollal 17aastane kalifornialane pakkus kuulajale positiivse annuse darkwave`iga segatud post-rock`i. Kõlas täpselt nii nagu üks seesugune asjandus kõlama pidi – massiivne, eepiline, monumentaalne. Rohmakas, maskuliinne kitarristrumming vaheldumas ja põimumas loodushelide, häälutuste ning elektroonikaga. Vaieldamatult etem kui Mogwai või Explosions In The Sky viimased albumid.

Pärast seda albumit-projekti muutis Mitchell oma artistinime, ning docks tungis uutele platoodele. Tõsi küll, uued hõivatud territooriumid ei erine kuigipalju eelmistest. Eksperimentaalroki elemendid on jätkuvalt paljuski esindatud. Digitaalelektroonika osakaalu suurenemine on jõujooni enim segi paisanud. Boreaalsed kummituslikud varjundid on helitekstuuri läbimas. Meeldiv dissonants peletab eemale igasugused mõtted võimalikust steriilsusest. Raske on seda albumit üheselt haarata. Siin on settimist, melanhooliat (gutter blue), aga ka majesteetlikku kaost (2001). Kui konsensust väga püüda leida, siis uue saundikontseptsiooni kvintessents võiks kehastuda imetabases loos annie. Kuulaja võib leida sarnasusi slept.`i, Max Richter`i ja Daniel Maze`i, Muhr`i ja Tim Hecker`iga. Loodushelid on albumi kontseptsioonile kohaselt esindatud - lained on hoogsalt veeremas-laksumas. Käesolev üllitis on mõeldud kõigile neile, kes peavad lugu emotiivsest elektroonikast/eksperimentaalrokist, korralikust kontseptsioonist ning selle lõpuleviidusest.

Kuula albumit siit

9.0

[Artistid] Testicular Manslaughter

Testicular Manslaughter
Testicular Manslaughter
Myspace

The Family Simpson Montague`s Lunchtime Speciale (WM Recordings)

The Family Simpson on laulukirjutaja Ian Simpson Šotimaalt Stonehaven`ist, kes võrdleb oma muusikast esilekerkivat ilu “katlaga, mille sisu on paisatud sügavkülmikusse” või “limonaadi, millest on suveriided läbi ligunenud”. Irooniline jah! Seetõttu ning ka intonatsiooni ning tehnilise lihtsuse poolest meenutab ta Šoti ekstsentrikust vagabundi Nick Currie`t aka Momus`t. Kitarrid, süntesaatorid, loop-pedaalid, vokaal. Tõsi küll, Momus`e intelligentse sarkasmi ning poliitilise ebakorrektsuse järele ei ole ta veel ennast sirutanud. Ka Simpson mainib imaginaarseid tegelasi, ainult selle erandiga, et ta seob nood tihedamalt iseendaga. Ta ei taha lihtsalt pealt vaadata, jutustada, vaid olla (inter)aktiivse suhte teine pool. Introspektsioon ning kurtuaasne temaatika. Inspiratsiooniallikana on ta maininud postkaartidel talletatud hetki. Muusikaliselt on siin poolelektroonilist indie`t/magamistoapoppi ning minikammerpoppi, lo-fi poppi ja kaunikõlalist velvetmuusikat. Ohtralt helimöllu veeklaasis. Iseäralikemaks looks on Bite, mis oma akustilise kidratroonikaga meenutab mulle varajast Mice Parade`i. See ning Soup ja My Funny Valentine on meistriteosed. Ka ülejäänud 8 lugu ei hiilga keskpärasusega.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Dereleech

Myspace
Lastfm

Kangsinu Planet Of The Rape (Jamendo)

Kangsinu on Lõuna-Korea punt, mis segab põnevat kokteili. Õieti küll üksteise kõrval seisvaid helisegusid, kuna nende (lühi)albumeid on kümne ringis. Millest omakorda paljud on kontseptuaalid. Näituseks album “the madness”, milles lugude pealkirjad edastavad kitsast eesmärgistatust ning sageli ka instrumendipõhisust (prepared piano, mad scratch) ning “short music” volüümid viitavad vormile. Ka enamike plaatide ümbristel on lihtsalt minimalistlik kiri valgel taustal (ma ei tea, kas ülipisikesed erinevused kirjas osutavad ka teistsugusele tähendusele või on see ainult kalligraafiline nüanss). Eksperimentaalelektroonika, inditroonika, klassitsistlikud piaanoseaded, orkestreeritud helid ning marsimuusika, reibas lõõgastav elektrooniline pop (a la Pizzicato 5) ning veel palju muud. Selle bändi puhul ka torkab silma armastus kingapõrnitsemise vastu. Niipalju kui mul õnnestus selle projekti kohta infot hankida, oli nende debüütalbumiks “toe gazed” (esmakordselt üllitatud 2007. aastal). Ilus album, kaunid laulud. Läbikasvavad helikihid. Kaug-Ida inimestele sümpatiseerib kingapõrnitsemine (ka meie Pia Fraus`ile olla väidetavalt seal - täpsemalt Jaapanis - turgu). Laulja korea aktsent lisab inglise keelele ning muusikale palju tervitatavat omapära juurde. Tõsi, vahel tekkis kaalutuse tunne - tahtnuks, et heli kõlanuks lõikavamalt ning raskemalt. Et jalad puudutanuks taas pinnast. Valitses aimdus, nagu Slowdive teinuks unplugged-sessiooni (seda lausutut ei tasu siiski etteheitena võtta).

Väljakutsuva tiitliga “planet of the rape” koosneb kolmest loost, kogupikkusega 13 minutit. Esimesed kaks kuuluvad hakkiva, lõhkuva, trummeldava, paljut haarata püüdva (dada)elektroonilise ning elektroakustilise eksperimentalismi keeristesse. Muljetavaldav! Lõpulugu, 7-minutiline waiting sci-fi metastasis on ekstaas - tumepsühh(edeelne)-stonergaze. Saamaks seesugust tulemust, tuleks omavahel kokku panna Lycia ning Swervedriver. Viimatinimetatu helimassiiv ning esimese darkwave`ilik hingus ning Mike VanPortfleet`i vokaal. Iga unistuslikkusest lugu pidav artist võtaks seesuguse taiese oma repertuaari. Vaadake ka loo videot! Ühesõnaga, album koosneb kahest väga erinevast, kuigi teineteist mitte välistavast poolest. Kaugel sellest.

Kuula albumit siit

9.4

Hox Vox Hurry Up Harry - part 1 (Jamendo/Hox Vox)

Veneetslane Gianluca Missero on sel aastal juba kolmandat ning üleüldse viiendat korda tagasi. Itaallase albumid on eranditult tähendanud kõrgkvaliteeti. 1989. aastast saati, kui ta üllitas oma debüütalbumi “Eight-Bit Deboned”. Missero on hoidnud üleval RIO/Progressive rock`i parimaid traditsioone - lõivuvaba väljapeetud cutting edge. Avangardistlik progemuusika, mida on läbimas elitaarne, aristokraatlik hõng.

Hox Vox`i puhul on tavapärane, et esmakuulamistel näib, et kõik elemendid on paisatud kaosesse ning terviku haaramine näib võimatu ülesandena. Tegelikult tuleb selle virvarriga kohanduda ning struktuurijoonte väljailmumine on üksnes aja küsimus. Loomulikult ka käesolev album ei ole selles osas erand.

Tõsi, härrasmees, kes on üles kasvanud Residents`i, Frank Zappa, Les Claypool`i, CAN`i, Gentle Giant`i, Pere Ubu peal, tungib käesoleval üllitisel teistsugusesse sfääri. Näiliselt teistsugusesse sfääri, kuna krautrock ning avant-rock on niikuinii andnud tänapäevasele tantsumuusikale piirid. Avang Sabre on progekestas kvaasi-jungle. Lihtsalt ongi nii, et progemees tahtis klubibiidid oma kontseptsiooni sisse sulatada. Samas ei lase ta hetkekski kahelda, et see ei ole tema jaoks eesmärk omaette. Tantsurütmid ning tuletõrjesireenid (Chase In Downtown). Nagu halva unenäo projektsioon, mis aeg-ajalt maailma eri paigus reaalsuseks saab. Teisalt sireen näikse ka hoiatavat kuulajat, mida albumilt oodata võib. Kontseptuaalsest raamistikust annab samuti märku tõik, et enamus lugusid on täpselt 2 minutit pikad. Varasemate albumitega võrreldes on see avangardprokkari (=progerokkar - ae, eesti filoloogid!) klubiversioon. Afrofuturistlikud motiivid stilistiliselt adekvaatsete funk- ja soulpasunatega (Enchilada Layover; Cruisin in El Monte). Tõsi, Missero ei oleks Missero, kui ta afrobiite ei asendaks math-rock`i rütmistruktuuriga. Teisalt demonstreerib veneetslane, et tema suhtes ei tasuks lõpuni eelarvamuslikuks jääda - jäik drum and bass üleneb spetsiaaltegelaste tasemele (Yerba Buena Gardens). Samuti Dawn Flight to Panama flirdib house-muusika diipide tjuunide ning Montego Bay hip-hop-kontseptsiooniga. Albumi lõpetab Spirits Have not Flown - metronoombiidiga kosmische musik, mis annab märku, et äraspidine trip on lõppenud. Finito. Album on pühendatud Marco Bianchi`ile, tema bändikaaslasele Death In Venice päevilt.

Tõeliselt kummastav ning lummav üllitis. Kuid kui kellelegi muusikast tekkinud kujutelmad nõrgaks jäid, see vaadaku itaallase muusikavideosid. Andekas tüüp see Gianluca Missero. Kuu-kahe pärast ilmuv triloogia teine album pidavat Veneterian Snares`i meenutama. Jääme ootama.

Kuula albumit siit

9.2

Hipster Youth Hearse Road Trip (Rack & Ruin)

Senikogetud chiptune/tracker-muusika eripärasemate ilmingute põhjal on mulle meelde jäänud käputäis artiste. Nullindate alul ning keskel tegutsenud The NESkimos (3 albumit) - segatuna prog-rock`i-ning metal`iga. Samuti Ashbrg ning Katatsumuri – kellede muusika kätkeb palju atmosfäärilist ning krutskilist heliessentsi, ka Eesti artisti Microcobra album “Please, play with me” ning lõpuks Hipster Youth.

Hipster Youth aka iirlane Aidan Wall oli varem tuntud kui Porn On Vinyl (“I spent the night thinking with short periods of sleep interrupted by visions, 2008, isereliisitud), mis oli teravate nurkadega (alternatiiv)folk, ning ka kui porn.exe (“porn.rar.exe, 2009, Rack & Ruin), mis põhines 8bitisel sugereerival, psühhedeelselt suriseval saundil, ning spoken word`i ning sample music helikollaažil.

Kuidas võiks vaimusilmas Hipster Youth kõlada? Teisisõnu - kuidas võiks kõlada esperimentaalfolkar, kellele meeldib semmida 8bitise, mängukonsoolide maailma kuuluva intensiivselt biite murdva helitrilliga? Minu esimene mulje oli kohe, et jeeh, “Hearse Road Trip” meenutab Animal Collective`i. Avangardistlik "hipster" noh! Ekstaatilised häälutusloop`id. Ainult et kitarride-süntesaatorite-heliefektide-trummide asemel on chiptune-vundament. Vähemalt esiotsa. Kui ka häälutusefektid hääbuvad, kaovad Loomakollektiivi suunalised seosed. Tõsi, assotsiatsioonid kerkivad albumi lõpus uuesti, seekord täislaksuga kõrgustesse - lugu Thursday Nights on pretsedenditu. Ekstaatilised kitarridega panustatud refrääne moodustavad müravallid. Ning ühte võib küll väita – Animal Collective`il on terased järgijad, kes võtavad neilt šnitti ning oskavad juba oma kumiire paljuski ennetada. Näiteks ka Starstarstar ning Chad Golda. Mark Richardson Pitchfork`ist möönis hiljuti AC plaati Fall Be Kind EP (väga positiivne arvustus) hinnates, et Noah Lennox`il-Dave Portner`il läheb tulevikus raskeks uusi ristandeid (libastumata) leiutada. Duo ise läheneb piiridele ning ka teised võtavad oma. Kes saakski muusikule tema tarkust pahaks panna? Üks võimalikest kantsidest – friikfolgi ristamine konsoolimuusikaga - on ka nüüd hõivatud. Loser Cottage Disco on järgmine pretsedent - vibratsioonid ning arengud-üleminekud tõmbavad kananaha ihule. Kompromissitu, kuid meeliülendav shoegaze-chip music-noise pop tulistamine. Chipgaze? Jah. Võrrelge plaadiümbrist My Bloody Valentine`i - teise Dublin`ist pärit ansambli - legendaarse tähise "Loveless" coverprint`iga. See muusika ei piirdu kuulaja puutumisega; haarab kinni, pigistab, vajadusel ka muljub. Kui punk tuleks tänapäeval välja leiutada, siis see album võiks vabalt “Never Mind the Bollocks” olla. Tõsiselt. Hoidke kindlasti sellel 19aastasel iirlasel kõrva peal.

Kuula albumit siit

9.4

[Vana ning oluline] MACON TIGHTS Tadpole Music (Cold Room)

Herwig Holzmann on ennekõike tuntud aliase Photophob kaudu; selle nime all on ta üllitanud lõviosa oma albumitest. Lisaks veel on austerlane teinud muusikat oma nime, Tomas Down`i, Das Gritli Moser`i ning Macon Tights`ina. Viimatinimetatu oli muideks tema esimene projekt.

Macon Tights`ina on ta üllitanud kokku 4 albumit. “Tadpole Music” on aliase diskograafias kolmas album, aastast 2006, kuigi materjal oli valmis produtseeritud juba 5 aastat varem (sarnane stsenaarium oli ka albumil “The Insect Bite” (2007)).

Mäletan, et kui esimest korda kuulasin, ei olnud see armumine esimes(t)est kuulmishetke(de)st. Tõsi, midagi seal oli, mis jäi mind piinama ning sundis kontrolli mõttes üle kuulama, seda uuesti testima. Kood avanes, iga kuulamisega muutus album üha mõjusamaks ning siin ma siis olen. 90ndate lõpu-nullindate alguse ajastuvaim on sellel albumil esindatud. Tõepoolest, elektrooniline tantsumuusika/club dance on alati ajastuvaimu(de)st tugevalt mõjutatud olnud - loonud ise trende, mis omakorda on eeldanud moe-ja trenditeadlikkust. Kümme lugu paiknevad linnadžungli ristteel – drum and bass, dub, trip-hop, techno. Erinevates proportsioonides ning kombinatsioonidena. Ka on siin ragga-sentimenti. Näituseks lugudes songs of love ning ok?, mis ristavad seda trummi ja bassiga. Lisaks tekitavad peapööritust suitsused skrätšid ning unelevad taustad. Lood ei hõlju staatiliselt algusest lõpuni, neis on dünaamikat-progressiooni – see on omaette monaad, maailm, universum. Selles saundis on midagi, mida tänapäeval analoogsetes suundumustes enam ei leidu. Ei peagi leiduma. Ja kas saakski? Nostalgiabiit. Minu lemmiklooks on portisheadlik-teadlik come rain or come shine.

Kuula albumit siit

[Artistid] Hox Vox

Hox Vox
Hox Vox
Myspace
Lastfm

Dan Masquelier States Away (Jamendo)

Kalifornialane Dan Masquelier ei ole tagasihoidlik noorsand. Oma koduleheküljel ütleb ta otse, et on “suurepärane viiulimängija, kitarrist, vokalist ning sündimängija”. Tõepoolest, viiulit on ta õppinud 11 aastat, kitarri ja bassi 8 aastat, vokaali 5 aastat ning sünti/piaanot 4 aastat. Lõpetanud ülikooli muusikatööstuse ning tehnoloogia erialal, valdab ta nii helitöötlust, videoproduktsiooni, veebidisaini ja programmeerimist kui ka graafilist disaini. Väidab, et on “kõrgelt pädev muusikateoorias ning arranžeerimistehnikas”.

Tõepoolest, jänki mitmekülgsus, oskuslikkus ning kredibiilsus ilmnebki tema kahel albumil. Debüütalbum “Wake Up” (2007, Jamendo) on hillitsetud akustiline singer-songwriter`lus. Kaunis repertuaar, mille omamine võiks igale moosekandile auasi olla. Sugereeriv laulustiil, akustilised kitarrid ning kauniseadelised viiuliliinid. Näituseks Summer is a Blonde Girl on seesugune lugu, mis peegeldab tema kui looja suurust. Kes peavad lugu Jens Lekman`ist ning Sondre Lerche`ist, need peavad lugu ka sellest albumist.

“States Away” on hoopis teine ooper. Teistsugune valdkond selles mõttes, et areng on olnud orgaaniline, esimesest albumist on sujuvalt välja kasvatud, seda mõtestatud kui möödanikku. Ameeriklane demonstreerib elegantselt oma elegantset mitmekülgsust – Pumpkin Pie on kammerlik meeleolumuusika, kõlades nagu Penguin Cafe Orchestra ning Sufjan Stevens`i crossover. Ärme unustame – selle ristandi nimi on jätkuvalt Dan Masquelier. The Hunt algab drõunimisena, mis õige pea võtab sünteetiliselt vürtsitatud kammerlikud jooned, ning lõppedes suubub alguse lähedusse – tanpura drone-helid ning meelierutav orkestratsioon. See Creatures on imeilus hõllandpop. Kordan – imeilus ning eepiline. Ingellik puudutus! Loos Believe ning albumi nimiloos ristuvad omavahel klassitsistlik muusika ning modernne klassika. Kolm osa klassikat ning üks osa modernsust. A Toast jätkab palju vabamas ning rõõmsamas toonis. Albumi lõpetab Abyss - elektroakustilises keskkonnas prepareeritud modernse klassika ning astraalaämbiendi trip. 7 lugu ning 20 minutit sunnivad jälle ja jälle albumi kuulamisega alustama.

Hiljuti lõppes Eestis superstaari valimine, kuigi neist keegi ei olnud minu jaoks (super)staar. Õieti saateformaat – parimal juhul tuntud laulude interpretatsioon, halvimal juhul mahalaulmine, teiste au ja hiilguse peal poosetamine - ei võimaldanudki selleks saada. Ning kui võimaldaski, siis need vähesed võimalused jäeti kasutamata. Seetõttu ei saanud ma osalejate kohta midagi teada. Ka Masquelier jätab mitu võimalust kasutamata. Kui see album oleks antud Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i või kasvõi (meelevaldse näitena) Bob Dylan`i nime all välja, võiks see aasta album olla. Kuid Dan Masquelier ei hooligi sellest – sellest hoolimata on ta mitmeid kordi etem kui enamus muusikapressist läbi käivad nimed. Oh California, so much to answer for.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Thuoom (Thuuooom)

Thuoom
Myspace

Oskar Hallbert 1123581321345589 (Zymogen)

“1123581321345589” on Oskar Hallbert`i, Põhja-Rootsis metsade keskel elava muusiku teine album. Uuesti reliisitud, seekord Itaalia kvaliteetelektroonika leibli Zymogen all. Tema eelmist, suurepärast üllitist “Sid Apartment” EP (2008, Rain Music) kirjeldati kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”. Sirmitsesin ka oma andmebaasi, kust selgus, et olin albumi paar kuud tagasi täginud kui “chamber music”, “slowcore” ning “folktronica”.

Uue albumi (kontseptuaalseks) aluseks on Fibonacci numbrite teooria. Lähtudes perspektiivist, et numbrikombinatoorika kaudu on võimalik kirjeldada loodust, inimkeha sümmeetriat ning palju muud. Teisisõnu, elu on numbrite kombinatsioonidega täidetud. Suur küsimus on, et kuidas oleks võimalik muusikat praktiseerida selle teooria järgi? Hallbert`i vastus on, et improvisatsioonilise lähenemise kaudu. Teisisõnu, kõik algab sealt, kus “Sid Apartment” lõppes. Tüüned meeleolud arenevad kirjeldamatuks kurbuseks. Apoteoos saabub loos 34 (not ok), muutudes puhtakujuliseks leinamuusikaks. See minoorsus, too piiritu kurbus hakkab pikapeale kuulaja ajukurdudesse tungima. Muusika on reeglina esitatud miniorkestratsioonide ning lohiseva kammermuusika numbritena. Samas ka tänapäeva (moodne!) elektronmuusika palett on siin kenasti esindatud – fragmendid müra ning sahina-kahinaga (tegelikult on see algusest lõpuni helikihte läbiv), elektroakustiline nimbus, helikollaaž, musique concrete, digitaalne helitöötlus ning spoken word/kõnekatked. Kui kümnes, st viimane lugu algab, on ees number 89. Rootslase eesmärgiks oli salvestada album 89 looga. Kindlasti nonde 27 minuti seast võib ka leida seesuguse hulga muutusi-varjundeid ning mida-kõike-veel. Kui leida sarnasusi kellegagi, siis see kontseptsioon-lähenemine meenutab mulle Curd Duca tegemisi eelmise kümnendi teisel poolel. Ilu ning valu käsikäes. Meistriklass? Kaheldamatult.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Jason Sposa

Albumid:
The Same Heart (2009, Heartphone)












The Olivia EP (2009, Jason Sposa)












All My Apartment Songs (2008, Jason Sposa)












Homesite
Myspace

Caustic Reverie Mithridatium (Jamendo)

Söövitav Unelus on 26aastane Florida mees Bryn Schurman, kes on ka tuntud kui TheForgotten (selle aliase esimene ning siiani ainus album - “Sub Luna” – ilmus 2008. aastal) pluss müramuusikaprojekt Shufflebrain ("Experimets in a Holographic Universe", 2009). TheForgotten`il on ka omanimeline blogi, kus ta muuhulgas heidab valgust oma loomeprotsessile ning tehnikale. Huvitav fakt on, et mees veab kohalikus raadios progressiivsele rokile pühendatud saadet. Tõepoolest, uurisin ka tüübi lastfm`i kodukat - tema kuulatuimad artistid on Porcupine Tree, Iron Maiden, Rush ning Marillion.

“Mithridatium” on Caustic Reverie 14 album. Heliteos koosneb 4 loost ning 69 minutist. Seesugune liigendatus ei ole ühendriiklase puhul üldse väike, arvestades fakti, et näiteks albumid “Bower” ja “Fissure” koosnevad ühest loost ning vastavalt 56 ja 64 minutist. Käesoleva üllitise heliallikaks on (pooltoon)liistakuteta elektrikitarr (fretless guitar), ning varasematele albumitele omased süntesaatorid ning välisalvestused on seekord välja jäetud. Mis samas ei tähenda, et uus album oleks kõlaliselt väga erinev varasemast loomingust. “Mitte väga erinev” tähendab seda, et albumil valitsevad jätkuvalt Schurman`ile nii iseloomulikud helivoo üles-alla liikumised, ruumi paisumised ning kahanemised, mastaapsed helimaastikud, düstoopsed meeleolud, pahaendelised varjutused, unelev põlemine, eepiline hillitsetus ning monokroomne hingamine. Ühe või teise albumi erinevuste mõistmiseks peaks floridalase kogu loomingut hoomama, mis tagasihoidlikult öeldes on raske ülesanne sellepärast, et minimalistlikule muusikale on iseloomulik mälupilte mitte jätta. Kui ma üleeile seda albumit esmakordselt kuulasin, mõtlesin, et seesugune heli võib tekkida tuule-õhu liikumisel läbi lõppematute terastorude, läbi seesuguste, mis heli mitte ei summuta, vaid hoopis kumuleerivad ning võimendavad. Äkki see album demonstreeribki entroopialävi ületamist ning valguse kiirusel kihutamist tagasi minevikku? Pealkiri vihjabki kaugele minevikule, Pontose kuningriigi valitseja(te)le Mithridates(t)ele. Eepilised post-industriaalsed unenäod. Kindlasti soovitan kuulata ka Caustic Reverie soomlasest "sugulast" Dereleech`i.

Kuula albumit siit

8.9

Tree No Leaves Peer Pressure-Mass Euphoria (Tree No Leaves)

Dustin Ray, Sarah Nicole ning Matt Novak aka Tree No Leaves andis selle aasta veebruaris välja albumi “Under The Covers”. Albumit alustas suurepärane tõlgitsusversioon Grizzly Bear`i loost “The Knife [Fun Maker Edition]. Bänd demonstreeris, et post-rock`i ning ämbientstruktuuride vahel balansseerimine, sealt uute territooriumite leidmine ei ole päris lootusetu ülesanne. Helikihtidesse oli kätketud oskuslikult abstraktset sentimenti, mis ei võimaldanud albumit kohe esimestel kuulamistel mõista (see on üks muusika võlusid).

Uus album on välja antud üha enam populaarsust koguva Bandcamp`i all, millest arvatavasti saab indiemuusika (turundus)kese tulevikus. Myspace`il ei näe ma tulevikku – melomaanidele ei piisa ülevaate saamiseks kahest-kolmest, parimal juhul viiest loost (mina kasutan myspace`i üksnes info hankimiseks). Miks peaks muusikahuviline ostma endale mingi albumi põrsas-kotis-põhimõttel, st ainult ühte-kahte lugu kuulanuna? Kuna Bandcamp pakub täit ülevaadet albumitest ning seal kasutatakse kolme erinevat promotsiooni-turundusmudelit, siis ei ole raske ette näha, missugust keskkonda inimesed eelistama hakkavad. Kas indieartistid peaksid üleüldse plaadifirmade alla kuuluma? Et plaate füüsilisel kujul vorpida? Näituseks CD`de valmistamine tänapäeval on siinkirjutaja arust kõike ehtsam ressursside raiskamine. Et kuulaja saaks plaadi puudutusest füüsilist aistingut tunda? Puhas hedonism, õigustamatute soovvajaduste tekitamine. Teiseks lugege Aimar Ventsel`i mõtlemapanevat artiklit “Indie ilu ja võlu?” ajalehes Postimees (26.11.2005). Minu jaoks ongi tänapäevased indieartistid nood kõrgete kunstiliste aadetega tegelased, kes reliisivad omi asju ilma vahendajateta. Pealegi on Bandcamp väga demokraatlik – vabalt reliisitud asjad on kõrvuti kommertsiaalse muusikaga. Muusikutel endil on võimalik valida sobivaim turundamise- promotsiooni mudel. Ühesõnaga, Tree No Leaves on valinud ühe neist mudelitest – üllitanud oma muusika vabalt allalaaditavana.

“Peer Pressure-Mass Euphoria” algab klaveri saatel ning peadpööritavate sketšidega. Ka avangu tiitel peegeldab sisu - Pimped Out Crack Smuggler. Tõsi, album muutub pärast seda sirgjoonelisemaks. Post-rock segunemas ethereal pop`iga – naisvokaal on esil, kuigi jah, jääb väheveenvaks, koguni häirivaks. Instrumentaalne Planet Blue toob rohkem selgust – jazzrock`ilik kidralainetus, loodushelid ning üleüldine tonaalsus paitavad kõrvu parimal moel. Poor Schooling jätkab sarnases võtmes, kuigi smooth fusion`i liinid hakkavad ära tüütama. Tõsi, lugu omandab lõpupoole eepilisema horisondi, luues lõppkokkuvõttes vastandliku üldmulje. Lõpulugu Summer Time Stress Monster on klaveri saatel kõrgustesse püüdlev pomp-pop, mis ootusi ei suuda õigustada. Ühelt poolt dekadentlik, teisalt ka ei suuda rõõmuküllaseid emotsioone esile kutsuda. Võrreldes eelmise albumiga on USA trio mujale ning kahjuks mittesoovitud suunas triivinud. Tõsi, seda hinnagut võib ka teistpidi vaadelda, kuna käesoleva albumi aluseks on 3 lugu Tree No Leaves`i debüütalbumilt "The Peach Tree Dance (2008, Modicum Of Silence). Tänapäevane new age muusika. Tehniliselt viimistletuselt kindlasti korralik album.

Kuula albumit siit

7.2

Brian Borcherdt Torches (the Ward Colorado demos) (Hand Drawn Dracula)

Brian Borcherdt (BB) on Kanada indiestaar, kes on tegutsenud juba eelmise kümnendi algusest saati, kuigi tuntuse saavutas ta viimasel kümnendil, osaledes ansamblis By Divine Right ning ennekõike olles grupi Holy Fuck liider. Holy Fuck`i krautrock`i (aju)tantsulisest motoorikast, psühhedeeliast ning lo-fi esteetikast (jehh, pisikeste monofooniliste Casio süntesaatorite saundid! – kes on selliste klahvpillidega muusikat komponeerinud, see tunneb nood spetsiifilised saundid kohe ära!) mõjutatud muusika vajutas pitseri tänapäeva muusika ajastule koos sarnaste ansamblitega nagu Excepter, Battles, Errors ning Fuck Buttons. Bänd, mille fännideks on muuhulgas ka Radiohead`i liikmed, Lou Reed ning Michael Stipe.

Sõna-sõnalt, kuid ka kaudses tähenduses on BB leidnud pelgupaiga mujal, nokitsedes kas sünnikoha Yarmouth`i rannikul Nova Scotia`s või siis Colorado osariigi vaikses nurgakeses. Tõepoolest, see, mida BB on esitlenud oma sooloalbumitel, on kaugel eemal Holy Fuck`i väljapoole leegitsevast energiast. Või ei olegi? Olgem ausad, ka Holy Fuck`i monotoonselt taotud abstraktsed rütmikarkassid ei tundugi olevat kuigi kaugel introspektiivsest singer-songwriter`lusest. Viskumine müramülkasse range kalkuleerituse, terve mõistuse kaasabil.

Nagu pealkirigi vihjab, koosneb “Torches (the Ward Colorado demos)” kahest osast – esimene osa, mis koosneb demodest ning pooleli jäänud albumihakatisest, on salvestatud kodukandis ja Torontos aastatel 2004-2005 ning teine osa Colorado`s 2006. aastal. Selle albumi tekkelugu on iseenesest huvitav – 01.01.2009 pärast esinemist Chicago`s oleks BB taksoavarii tagajärjel peaaegu teise ilma sattunud (kaks nädalat veetis haiglas). Võttes seda kui Jumala märki, otsustas ta senini pidevalt fookusest eemale ujunud lood kindlasti üllitada. Ning tasuta.

Käesolev album tõestab üksnes seda, et BB näol on tegu muusikuga, kes, sõltumata sellest, mida ta puudutab, muutub kullaks (oma eritahulisuselt, esmapilgul näiliselt vastuolulisuselt meenutab ta Neil Halstead`i – kuulake kui kaugele on inglane tänapäeval Slowdive`i saundist eemaldunud, omades endiselt suurepärast (folk)tunnetust). Enamasti toimub albumil võitlus valjult rokkivate, poolrokkivate ning hillitsetud numbrite vahel. Vaikus ning müra – vastandid otsivad teineteist, et üksteisse suubuda-sumbuda. Brian Borcherdt`i helikeelt on ka siin läbimas eksperimentaalne aura. Avalugu Crimes Scenes rokib valjult ning ekstaatiliselt. Joovastavalt nagu Arcade Fire, sellal, kui äsjamainitet ansambel oli veel lapsekingades. Mees ja tema kitarrid, mida vahetevahel on kummitamas heliefektid. Nagu tavaliselt alternatiivfolgile või indie folk`ile on iseloomulik olnud. Albumi teine osa on hillitsetum. Kõige tähtsam on, et “Torches (the Ward Colorado demos)” on täis suurepäraseid laule. Rääkides veel Kanadast ning indie folk`ist, soovitan tungivalt kuulata Vancouver`i duo The Wind Whistles`i kahte (suurepärast) albumit.

Kuula albumit siit

9.4

iron like nylon palimpincest (CLLCT)

Iron like nylon on Meghan Lamb. Kes on Meghan Lamb (ML)? Need, kes on avastanud enda jaoks Russ Woods`i aka tinyfolk`i muusika, teavad, et daam on Woods`i muusa ning on vahetevahel ise selles projektis osalenud. Nad on kahasse teinud väga meeldejäävaid numbreid – kuulake Tinyfolk`i albumit “Bill” (2007, CLLCT). Üksnes selle projekti kaudu bloomingtonlanna esiletõstmine oleks kindlasti ebaaus – arvestades fakti, et tegu on isikupärase loojaga. Videod, joonistused ning lühiproosa. Kuid ennekõike muusika. Ennekõike iron like nylon. Tänapäeva girl power. Jõud, mis ei defineeri ennast laval või ajakirjades paljastamise või tänaval mässamise kaudu, vaid kunstiliste sihtide seadmise ning elluviimisega. Lamb`ilt on ilmunud 4 aasta jooksul 6 albumit. Pean teda Shelby Sifers`i ning e.p hall`i kõrval üheks CLLCT`i naissümboliks. Kuidas tema muusikat iseloomustada? Näituseks album “in the absence of love: a tribute to georges bataille” (2007, CLLCT) koosnes üksnes vokaalkihtidest, mille hillitsetud tasasus aeg-ajalt paisus ekstaatilisteks karjeteks, vokaalmüraks. Helikunst ulatab vokaalkunstile sõbrakäe. Ei ole ka ime, kui ML peab oma eeskujudeks Elisabeth Fraser`it (see raskesti mõistetav või suisa arusaamatu lalin), Diamanda Gala`st. Omalt poolt lisaksin kindlasti ka Meredith Monk`i ning Laurie Anderson`i, kellede mõjud tulevad just eelpoolmainitud albumil hästi esile. Ning loomulikult ei saa ka Björk`i mõjudest üle ega ümber. Rääkides tänapäeval sarnast saundi praktiseerivatest daamidest, tuleb kindlasti mainida ka Elm`i ning H Stewart`it. Teistel albumitel on Apple Soundgarage helitöötlusprogrammi laiemalt rakendatud. Abstraktsed, hõllanduslikud-kummituslikud, samas abrasiivsed digitaalhelikihid vokaalkehandit ümbritsemas. Ega ei saagi aru, on see unistus või industriaalne luupainaja. “Palimpincest” on ühendriiklanna juba neljas album käesoleval aastal. Album “Memories” oli inspireeritud Andrew Lloyd Webber`i muusikalist “Cats” pärinevast palast, millel on ka töötlus Björk`i loost Barchelorette (tõsi küll, hoopis teise nime all). Lisaks veel “iron like 70s”, mis töötleb 70ndatest pärinevat muusikat, ning omaloominguline “Shut up”. Nagu aru saite, on mõiste “palimpintsest” moodustatud sõnadest “palimpsest” ning “intsest”. Termin on laenatud akadeemilise feminismi leksikast ning viitab naishäälele, mis on “üle kirjutatud” meesvokaaliga. Ühesõnaga, vihje subordinatsioonile ning koguni pilastamisele. Tegelikult asi nii hull ei ole – vähemalt albumil mitte. Meeshääli ei ole kuulda või on amatsoonid juba jõudnud vastassugupoole teise ilma läkitada. Võrreldes eelmise, tasaselt ning suuremate haakideta kulgeva albumiga “Shut Up” on “Palimpincest” tagasi paari aasta taguse loomingu man – tormlev vokaal, pulbitsevad helikihid. Kõrgustesse pöörlev energia. Rõhutatult cutting edge-muusika. (Pseudo)akadeemiline pleekimine. Kuigi kestvuselt lühike (15 minutit), on see emotsionaalselt kuulajat kiiresti maandav muusika. Piisab täiesti ühest kuulamiskorrast. Siiski on mul neetult kahju, et viimastel albumitel on Meghan Lamb õhu helikihtide vahelt ära põletanud. Digitaalsekventserid on liigagi mõjule pääsenud, digitaaltolmu on üleliia õhku paisatud. Ka puuduvad albumilt imeilusad (avant-)popnumbrid nagu when winter comes again, here comes the rain või siis fall song. Seetõttu minu iron like nylon´i lemmikud on ka pärast käesolevat jätkuvalt kaks esimest albumit. 

Kuula albumit siit  

8.2

[Artistid] GALLARA

Albumid:
GALLARA-03 (Jamendo, 2008)












Psycotic Strumentàl (Jamendo, 2009)












Videod:


GALLARA Myspace

HARGREAVES/NOYES/DUPLANT Malachi (Insubordinations)

Phil Hargreaves, Lee Noyes ning Bruno Duplant. Kolm muusikut, kellede sünniaastad algavad erinevate aastakümnetega, musitseerimas Prantsuse leibli Insubordinations raames. Inglane soleerib siin tenor-ning sopransaksofonil, uusmeremaalane trummidel ja perkussioonil ning prantslane kontrabassil. Muusikud, kelledest üks olla väidetavalt autodidakt, teine müraansambli taustaga ning kolmas punkmuusikast ning selle idee(de)st mõjutatud. Kogenud muusikud – kõigil kolmel on palju koostöid ning (ühiseid) albumeid seljataga. Näituseks ka pärast selle albumi ilmumist on Noyes`i ning Duplant`i koostöö jõudnud kahe albumi näol jätkuda.

Albumil "Malachi" domineerivad rütmi ning liikumist "prääksuvad" saksofonid, trummitaldrikud on vaevukuuldavalt kõlisemas ning akustilised bassihelid vahetevahel vahele saagimas. Seesugune muusika, õieti küll esitamisviis, on ennekõike nauditav visuaalses vormis - jälgitav kontserdisaalides. Albumi jaoks jääb see lahjaks (tõsi, hommikuti virgudes võib sellel muusikal rohkem mõju olla). Akustiline, hillitsetud improjazz kohati cool jazz`ilike elementidega. Muusika muutub õige pea etteaimatavaks. Institutsionaliseeritud improd. Improjazz žanrilises tähenduses. Kuigi albumil on 9 erinevat lugu, sumbub see kõik üheks pikaks looks (50 minutit). Järjestikuse kuulamiskorra ajal ähmastub mälupilt lõplikult. Korra pääsesid minu kaasabil sellesse helipilti skrätš-efektid (hip-hop video Youtube`ist) ning siis kõlas saund põnevalt. Viisakalt saalis istumise, koosistumisest rõõmu saamise ning kaasaplaksutamise muusika. Turvaline, nahka mitteärritav muusika. Kanoniseeritud sootsiumimuusika. Sellele vaatamata allutan albumi hinnangule.

Kuula albumit siit

7.1

Basic Broadcast Melodusk EP (Jamendo)

Basic Broadcast`i taga on kaks Kölni moosekanti - Dennis “Dynoise” Heidelberg ning Dominik “Syd” Jansen. Bändi asutasid nad juba 1998. aastal, ning nende diskograafia on üsna kogukas. Tõsi, enamus albumeid on sahtlitesse-arvutitesse pidama ning tegijate eraasjaks jäänud. Ilmavalgust on näinud üksnes “The New Understatement” (2008). Vaatasin mõlema mehe muusikalisi eeskujusid, mida nad oma kodukal ning myspace`i leheküljel suurima heameelega demonstreerivad – krautrock`i, avangardi, psühhedeelia ning progressiivse roki suurkujud. Ausalt öeldes Dennis Heidelberg, kes täidab lauljakohuseid, on ka välimuselt väga sarnane ühe oma eeskuju Captain Beefheart`iga. Dominik Jansen`i ühemeheprojekt Cidulator on viimase aasta jooksul kujunenud üheks minu lemmikuks - (pool)elektrooniline indie, neokrautrock (retrokrautrock) ning art-punk. Oma kütkestavas monotoonsuses meenutab Cidulator eelkõige legendaarset duot Neu!. Seda enam, et Dominik Jansen´i muusika on instrumentaalne. Tõsi, käesoleval aastal reliisitud “Torsional Moment” jäi varasematele albumitele kunstiliselt tasemelt alla.

Tõepoolest, “The Understatement” oli korralik, kohati isegi suurepärane album. Albumil oli 4-5 väga head lugu. Minimalistlik kunstiliste püüdlustega punk, millest kostus nii Bowie 70ndate glamuuri kui ka efektidesse uputatud krautpunk`i. Vahele pakuti ka manifesto-rock`i. Iga kuulamisega sai albumist uusi tahke avastatud. Uue albumi kohta kahjuks enam nii häid sõnu lausuda ei saa – albumit alustab thomyorke`iliku jorinaga like I do it with my enemies, mis on päris okei. Mida lugu edasi, seda enam lööb välja “Dynoise`i" soov tungida Nick Cave`i tumedatele aladele, ka “Syd” on lisanud helipildile rohkem elektroonilisi liine. Samas vokaaltehniliselt on mängulisus ning otsingulisus kaduma läinud ning lood on väga nõrgalt produtseeritud, struktureeritud ning masterdatud. Sihuke tunne jääb valitsema just nagu Basic Broadcast´i esimene album oleks laiali litsutud kõrgelt sadanud Cidulator`i poolt, pilpad-tükid siin-seal laiali vedelemas. Või siis tüübid pohmas peaga võtsid kohe esimese sessi linti. Valitsevaks tundeks jääb pettumus. Kahjuks.

Kuula albumit siit

5.5

landschall sox on the rox (Broque)

Švaab (läänesakslane) Andrè Noller on muusikaga tegelenud 4 aastat ning “sox on the rox” EP on tema debüütüllitis. Album koosneb 5 loost kogupikkusega 47.30. Pikad lood on täis hüpnootilisi - aeglasemaid ning kiiremaid - biite. Aga stilistiliselt domineerivaks on dub techno/house ning tech-house. Kaks esimest lugu on tech-house-numbrid, kuigi dub`i kurikas ripub ka nende kohal. Avalugu fresh up - nimele kohaselt – tõmbab kuulaja hoogsalt käima. Loo keskpaigas esile kerkivad murdekohad mõjuvad super hästi, vabastades kuulajate peades ohtralt serotoniini! Väga hea lugu, ilmselt albumi põhiliinist kõige enam erinev, on oben ohne - träkk ei jää lihtsalt steriilseks klubimuusika glitterball`i kaasuseks sellepärast, et nakkavate biitide kõrvale lastakse elektroonilisi lehelinnulaulu meenutavat sädinat, samuti motoorset, pikaakordilist elektrojurakat ning ka välisalvestuste akustiline panoraam on ebakonventsionaalne element. Ka eriilmelised vokaal(sämpli)liinid on tihti samaaegselt mängimas. colorado avenue on alustuseks stiilipuhas house, millest kasvavad tasapisi välja dub- ning electro-muusika elemendid, pannes pealispinna vokaalsämplite abiga veelgi rohkem sillerdama. lxo byte on deep house`i ning dub house`i ristand, kus, ühesõnaga, on house`i osakaal veidi suurem. Tuletab meelde noid 12-13 aasta taguseid aegu, kui sai hambad ristis, unesegasena nokkides saate “Vibratsioon” viimaseid ning reeglina väga diipe tunde kuulatud. Tõepoolest, selles muusikas on vana kooli element kenasti esindatud. f.hat slice lõpetab albumi dub-house võtmes. Suurepärane album! Ja see artist kirjutab oma nime, tiitli ning lugude pealkirjad ilma suurte algustähtedeta?! Respekt!

Möönan, et olen seesugust sügavat, hüpnootilist tantsumuusikat viimased 10 aastat väga vähe kuulanud! Lihtsalt omal ajal sai sellest tüdinetud ning uued žanrid vajasid avastamist (kõikvõimalik eksperimentaalmuusika- ning elektroonika, post-rock, maailmamuusika, klassikaline jazz jpm). Ning teisalt on head muusikat lihtsalt maailmas niivõrd palju, et tuleb langetada valikuid ühe või teise kasuks, kuna elupäevadest jääks lihtsalt väheks! Õnneks minu suguvõsa meesliinis ei ole tänini veel kurje haigusi põetud ning on elatud kõrge vanuseni (85-95), seega on veel lootust kaua-kaua muusikat nautida. Ah jaa, Landschall`i sarnast ning head muusikat saab lisaks tema koduleiblile Broque leida ka leiblite Deepindub, Prozent Music, Fresh Poulp ning Dusted Wax Kingdom roster`ist.

Kuula albumit siit

9.0

Kitty & the K Greatest Hits (Kitty & the K)

Kitty & the K on Rootsist Göteborg`ist pärit duo. Kitty Jutbring ning David Sundqvist. Naine ja mees. Nagu seesugustele kooslustele omane, armastavad omavahel punki (mees) ja elektrot (naine) kütta. Jajah, küllap olen üks šovinistlik soorolle ning liigitusi pealesuruv tõbras. Nähtavasti niimoodi mõtles minust aasta-kaks tagasi üks PunaMust liikumise aktivist, kui juhtusin süütus situatsioonis seostama oma 2aastast tütart ning seelikut. Ütles, et ma juba suruvat lapsele soorolle peale. Paar kuud hiljem ühel väliüritusel ajas ta endale anarhiamärgistusega nahktagi selga ning jalas olid...üllatus-üllatus Converse`i tossud. Sellest hoolimata põhitemaatikaks tema suus olid obsessiivne riikide lagundamine ning (suur)korporatsioonide vastasus. Ning oli korduvalt Saksamaal ning Põhjamaades suurtel protestimarssidel osalenud ning isegi türmis istunud. Sarnast asja täheldasin ma ka ajakirja Wire esikaanel – Asian Dub Foundation`i ühel liikmel oli moodne toss jalas (ning globaliseerumisvastane leksika suus). Skisofreenia. Või on see Stockholm`i sündroom?

Kitty & the K kuulub Rootsi uue laine elektro(rokk)-ja süntpopi liikumisse (Blipp!, Space Age Baby Jane, Blunda, Sophie Rimheden & Hakan Libdo, Basswood Dollies, jpt), laksates oma energia ning süüdimatusega. Nagu ühele õigele popelektro(rokk)duole kohane. //I am the motherfucker/ are you the motherfucker too?//. Tõepoolest, mida muud saakski oma debüütalbumi-kogumiku nimeks panna kui mitte “Greatest Hits” - lood pärinevad ajavahemikust 2003-2006 -, kui duo on ilmselt tegutsemast lakanud. Duo tegi väga nauditavat kunstipärast (ning vahetevahel ka unelevat) elektropoppi. Meenuvad isegi 80ndate lõpu blonde hair indie-pundid (Darling Buds, Transvamp Vision). Ning St Etienne ka! Näituseks suurepärases lõpuloos The City. Paar tõelist tapjat on veel selle peal (The Boy, By The Way). Album suudab algusest lõpuni ühtlaselt head taset säilitada, ning see on kvaliteedimärk! Iga kuulamisega läheb album aina paremaks! Mina peatusin 8.8 punkti juures.

Kuula albumit siit

8.8

Muhmood 6200 Miles Of Silence (Noecho)

Olen tagasi Aleksei Birjukov`i aka Muhmood`i muusika juures. Üleeile tutvustasin tema koostööd poeet Viktor Ivaniv`iga (“Rùt”).

“6200 Miles Of Silence” on tema 4 album ning ka koosneb 4 pikast kompositsioonist kogupikkusega 68 minutit. Pöördusin barnaullase enda poole, et saada rohkem selgust albumi köögipoolest. Ta selgitas, et idee kõrgpingeliinide salvestamistest tiirles tal peas umbes aasta, kuigi väljas salvestamine, selekteerimine ning heli töötlemine võttis kõigest kuu aega. See, kuidas elektronid läbivad meeletutel kiirustel suuri vahemaid (ligi 10 000 kilomeetrit!) traate pidi, ületades seejuures metalli takistust, oli tema põhilähtekohaks. Ta tunnistas, et ainuüksi massiivsetest rauast elektripostidest oleks tema inspireerimiseks piisanud. Kõik see haakub siberlase muusikalise kontseptsiooniga, eeldusega, et helide abil on võimalik väljendada kõike seda, mis jääb silma horisondilt välja ning sõnadesse ei ole võimalik vormida. Kokku kogunes ta 6 tundi salvestusi, millest kolmandikku kasutas ta albumi tegemiseks. Kui hangite albumi tema koduleheküljelt www.muhmood.net, siis saate kaasa pildigalerii kohtadest, kus Muhmood oma heliülesvõtted tegi.

Album “6200 Miles Of Silence” koosneb aineosakeste voost, kaootilisest voost. Brown`i liikumisest. Sellel on esitletud kaose fraktaale, millest on korrapära vormumas. Tänapäeval on stiihia niikuinii institualiseeritud – kaos on vormi valatud. Kaost ning müra(muusikat) esitatakse tänapäeval sageli kontsertsaalides. Ning eksperimentaalse elektronmuusika kaudu, kus on kaosele kõige sagedamini piirid antud, on kaootilised helistruktuurid üha enam popmuusikasse kandumas. Uurige kasvõi Animal Collective`i muusikat, mis ongi tänapäeva popmuusika iseloomulikumaid näiteid, s.t olemata millegi varasema stimulatsioon (erinevalt näituseks The Strokes`ist). See on tõepoolest võimas, kuidas Birjukov`i soundscape kõlab - heledakõlaline hillitsetus on vaheldumas veelgi kõrgemate helisageduste ning madalsageduslike müraplahvatuste-lainetustega . Kuigi akustiliselt abstraktne, on album veidral kombel emotsioone lakke pumpav. Täiesti võrreldav Pan Sonic`u esteetikaga. Idee, tulemuse ning vaeva eest väärib Muhmood üksnes maksimumpunkte. Kindlasti ka kuulake läänesiberlase ülejäänut loomingut. Kohustuslik neile melomaanidele, kes sügavast ning müstilisest helikeelest lugu peavad.

Siin on katked Muhmood`i enda läkitusest:

//Если говорить о технической стороне - обработка и сведение полевых записей - на это ушел примерно месяц , а вот сама идея витала в воздухе и формировалась в моей голове около года, потом было много не очень удачных попыток "записать провода" - электрический звук высоковольтных линий. В итоге набралось около 6 часов материала который я использовал только на треть.Трудно сказать откуда приходит вдохновение - я просто очень люблю звук - это отдельное измерение с помощью которого можно выразить ощущения или "показать" места которые не увидишь глазами и не опишешь словами. Как раз это я и попытался сделать в этом альбоме - вообразить путешествие электрического тока по проводам и как это можно передать в звуке - то как электороны испытывают сопротивление металла когда несутся на бешеной скорости по аллюминевой проволоке как она нагревается... Сами по себе огромные железные столбы ЛЭП уже являются огромным вдохновением...//

//Hа моем сайте www.muhmood.net можно скачать в качестве 320kbps а также в архиве прилагается арт - фото серия тех мест которые меня вдохновляли и где собственно делались записи...//

Kuula albumit siit

10.0

[Vana ning oluline] The Heavens The Heavens (Jamendo)

Kui veel mäletate 90ndate teist poolt, siis nähtavasti mäletate ka seda, et Nude Records`i (Suede, Geneva, Billy Mackenzie) hingekirja kuulus ansambel Ultrasound, mis paistis silma viisakalt öeldes tüseda laulja Andrew “Tiny” Woods´i ning ainult ühe, kuid see-eest suurepärase albumiga (“Everything Picture”, 1999). Bändi muusikakirjutajaks oli Richard Green, kes veel 1999. aastal jõudis asutada uue ansambli The Somatics ning nullindate alul osales koos Woods`iga grupis Blue Apple Boy (mis tegelikult oli järg nende esimesele, samuti üsna tuntud ansamblile Sleepy People). Ühesõnaga, Leeds`i härrase näol oli tegu britpopi teise järgu tähega (kahjuks eesti keeles on sellel väljendil halb maik man, ning iseenesest mõista ma seda negatiivset varjundit silmas ei pidanud). The Heavens pandi kokku 2006. aastal ansamblite Lost45s ning The Lazy Darlings liikmetest.

Käesolev album tuletab mulle vahedalt meelde, mispärast ma vihkasin seda The Strokes`ist alguse saanud tüütu rokenrolli tagasitulekut. Seda igavat, tundetut, sageli üksnes luitunud energiale apelleerivat muusikat. Igavlevate ülemkeskklassi jorsside vaba aja harrastust. Laiarindeline haip. Loomulikult olid selle taga muusikakriitikud, kes hoolsalt hoolitsesid kuldlehma tekitamise eest, et saaks seda mõnd aega mõnuga lüpsta. Veel hiljuti, lugedes ühe kohaliku arvustaja arvamust Julian Casablancas`e sooloalbumist, kohtasin järgmist The Strokes`i iseloomustust:

//...millise tundega, gruuviga, hingega ja milliste geniaalsete lihtsate meloodiate ning käikudega lood//.

Milline hinge taha kiikamise võime! Nojah, eks igaühel ole oma valulävi. Samas see on juba uus tase, kui The Strokes`i iseloomustamiseks kasutatakse omadussõna “geniaalne”. Soovitan soojalt uurida sõnade “geniaalne/geenius” etümoloogilist päritolu. Kui newyorklased milleski geniaalsed olid, siis ainult selles, et vana asi uuesti üles soojendada. Uues ajas-ruumis tundusid need ponnistused kohatute ning ebasiirastena.

2008. aastal reliisitud 4-looliselt albumilt kostuvad välja 90ndate nõtked meloodiad, catchy`d harmooniad, nakkavad gruuvid. Hillitsetud psühhedeelia, soft rock, northern soul ning kohati raamistavad muusikat baggy-võnked ning rütmid. Seksikalt võbisev vokaal, Hammond-oreli gruuvid, kohati esilelükatud trummid. Ning ka praegusel ajahetkel ei tundu seesugune muusika kohatuna. Vanadele britpopi/90ndate Briti alternatiivrocki fännidele kohustuslik kuulamine. Väga tasemel ning unustamatu nostalgialaks.

Kuula albumit siit

Nina-me Life Of Steps (23 Seconds)

Nina-me on Rootsimaal Malmös resideeruv laialdaste kunstiliste huvidega naistrubaduur.

Tema album "Life Of Steps" koosneb 4 loost. Akustilise kitarri (pluss vahetevahel süntesaatorite õhulise sentimendi) saatel omi mõtteid, igatsusi, küsimusi ning elufilosoofiat edastav lauljatar. Kahes esimeses loos on talle kaaslaseks keegi Johan Pettersson, kelle elulõng on tänaseks päevaks katkenud. See muusika on küll lihtne, kuid mitte lihtlabane. Vaikselt õhtusse, (päeva) lõppu veerevad lood. Õrnad meloodiad. Raske ongi selle albumi puhul millestki konkreetsemast kinni haarata. Mulle meeldib plaadi kaanepilt – trepp, mille taamal paistmas hiiglaslik erepunane päikeseketas. Tee, mis põhimõtteliselt ei vii kuhugi. Kas saakski viia? Unistus on suurem kui elu. Helindi pikkus on 12.34. On see liiga lühike? Samas kui olekski 2 korda pikem, ei võidaks vististi sellest midagi. Tuttavad harmooniad. Kas singer-songwriterlus on muutunud tänapäeval üheks ekshibitsionismi ilminguks? Kui näituseks keegi AnuS aagim üllitaks isiklikel kogemustel põhineva sooloalbumi, kas see paistaks liputamisena? Kas pidevad korduvused-(üli)sarnasused, naasmine renessanssidesse on märk (pop)muusika lõpuleviidusest või siis muusikute-isiksuste erilisuse müüdist? Ariel Pink? Avey Tare& Panda Bear? Lau Nau? Guillermo Farrè? Chad Golda? Brad Fielder? Bradford Cox? Phil Elverum? Zach Condon? Muhr? Enrique Ramirez? Tim Hecker? Ei eitagi, et tänapäeva popmuusikaline kehand on kõrgel tasemel, samas see mass meenutab rasket monoliiti. Sündida ning vormuda geeniuseks ongi tänapäeval märksa keerulisem kui aastakümneid tagasi. Võib-olla ma eksin - äkki oligi muru rohelisem ning inimesed vaimselt ning hingeliselt suuremad? Tegelikult rohi oligi rohelisem - seda on vastavad spetsialistid tõestanud. Ühesõnaga, kõik ei ole erilised, enamus on lihtsalt kenakesed.

Kuula albumit siit

7.7

Виктор Iванiв & Muhmood Rùt (enoughrecords)

Viktor Ivaniv on futupoeet Novosibirskist ning Aleksei Birjukov aka Muhmood on eksperimentaalmuusik Barnaulist. Teineteisega kohtuti 2007. aastal poeedi raamatu presentatsioonil ning sealt arenes välja koostöö idee.

"Rùt" koosneb 3 poeemist ning 1 proosateosest. Nagu Muhmood oma blogis vihjab, on EP tegelikult eelsoojendus nende varsti ilmuvale täispikale albumile. Selle aasta märtsis reliisisid Aleksei Borissov ja Aleksei Rafijev sarnase intentsiooniga albumi "Знамение Пресвятой Богородицы" (Clinical Archives). Sarnase taotlusega eepilisuse, intensiivsuse ning meeleheite püüdlust on tunda ka albumil “Rùt”. Niipalju kui ma vene keelest aru saan, valitsevad siin morbiidsed, kohati lausa apokalüptilised nägemused. Ning muusika toetab seda – sünget helimassiivi uuristav digitaalne krõbin, musique concrete (rongirataste motoorne kõmin nimiloos, taamal mööduva mootorratta mürin avaloos), eksperimendid heliefektide ning tempodega. Kuid kesksel kohal on ikkagi Viktor Ivaniv`i laulumana. Enamasti Vene õigeusu vaimulikus maneeris esitatud, omandab tema lähenemine suisa obsessiivse aura. Järjekordselt veendun, et vene keeles on olemas rütmikõla, mingi eriline iseloom, mis laseb kuulajal unustada konkreetse subjekti olemasolu laulu esitamise taga. Mõtted viisid tahtmatult Blixa Bargeld`i ning Einstürzende Neubauten`i manu. Analoogia ning erinevuse mõttes. Sakslase teutoonlikus laulus-posimises on alati subjekti taga tunda, mis enamasti on üsna häiriv. Teisalt tundub mulle, et käesoleval albumil esineb kerge dissonants laulu ning muusika vahel, mida näituseks Borissovi- Rafijevi albumil ei olnud ning võimaldas ülesande püstituse enam-vähem täiuslikult realiseerida. Äkki on see tumedate helipannoode ning digitaalse hõreduse vaheldumisest johtuv alakaalu-kaalutuse tunne? Olen äraootaval seisukohal – täispikk album annaks vastused minu kõhklustele.

Kuula albumit siit

7.6

[Vana ning oluline] Uberlulu l'Araignée Au Plafond (20kbps/Bandcamp)

90ndate keskpaigas, kunagi, kui The Fugees edetabeleid vallutas, lubas Wyclef Jean, et läheb oma sünnisaarele Haiitile korda majja lööma. Riiki, mis oli vaesuselt ning kuritegevuselt maailmas esireas, riiki, kus hunta oli võimust võtnud, ning riiki, mis arvatavasti on omanud kõige eripärasemat ajalugu ning vabadustahet üleüldse. Hiphoppari uitmõttest loomulikult midagi välja ei tulnud. Ei pidanudki tulema. Turvaline on ju sedasorti humanistlikke tugitoolistatement´e koduses USAs teha.

Haiti teine eksiilis - Austrias - elav tegelane Uberlulu... Stopp! Tegelikult on "Haiti" ühe hullumeelse legendi üks hilisemaid aspekte. Legend, mis sai alguse kellegi Martin Lulu sündimisega kusagil USA pärapõrgus aastal 1900... . Küll aga on fakt, et umbkaudu 15-20 reliisi ringlevad teistes galaktikates. Tõepoolest, tema muusikas on futuristlikku mõõdet, näituseks “Lombric” (2007, Jamendo), mis kõlab nagu mõni Sun Ra elektrooniline katsetus kusagilt 60ndate-70ndate sügavustest. Järsk ning teravate servadega kamakas. Uberlulu leksikasse kuuluvad järgmised mõisted-žanrid: psühh(o) - psühh(o)popp, psühhoakustika, psühh(o)müra, psühh(o)elektroonika; müra - psühhomüra, harsh noise, drone noise; industrial ning illbient (ning industrial illbient/illbient industrial); ka on ohtralt süntpoppi, mille eesmärgiks on žanrilisi konventsioone naeruvääristada, ambitsioonikust silmas pidades ka uuesti luua. Põhimõtteliselt kõik (ja tõepoolest enam-vähem kõik!) žanrinimetused, mille piires Uberlulu opereerib, on raske nihkega – sellesse on viga tahtlikult sisse kodeeritud. Õieti, viga (nihe, häire) ongi keskne tuum(or), algoritm, millelt helid oma kombitsad püsti ajavad. Heterotroopne õudus. Uberlulu mõistmiseks tulekski kõigepealt "viga" süsteemi omaks tunnistada. Seetõttu "haiitililase" ka kõige algelisemalt kõlavad taiesed väärivad tähelepanu. Kontekst on lai ning mahukas. Sugulushinged minevikust ja olevikust: Big City Orchestra, The Residents, Burrito, Canoply Games ning ...ehh, Kreatiivmootor oma kõige pöörasematel hetkedel. Kontseptuaalselt on ta ümber arranžeerinud valitud rahvushümne (“Patriote”, 2008, Jamendo), teinud sõgedaid versioone igihaljast klassikast (mh Ave Maria, Johannes Passion, Pour Elise) albumil “LSD” (2007, Jamendo), album “Thit is Pop” (2008, Jamendo) kõlas nagu purjakil Death In June mängiks unplugged-sessiooni süntpopi elementidega (2008, Jamendo). Kusjuures kõik lood olid täpselt sama pikad – 3.33. Need minu näited on sama suvaliselt ning meelevaldselt välja tõmmatud nagu Uberlulu seestunud muusikaline jada.

“l'Araignée Au Plafond” koosneb reeglina väga lühikestest helijuppidest (pluss paar pikka-väga pikka lugu). Valdav on elektroakustiline lähenemine, mis sageli omandab psühhoakustilise mõõtme, meenutades mulle varajasi elektroonilisi katsetusi akadeemilistes muusikaringkondades. Mulksuv, plärisev, ringlev, nurgeline, trillerdav, kriipiv, torkiv, ründav, uinutav. Tõepoolest, album on kohati intiimse miljööga, nagu vaataks muuseas kellegi vaikselt nokitsemisi pealt. Abstraktne. Album moodustab vormilt ning sisendusjõult väga võimsa terviku. Viimistletuselt, ideede lõpuleviiduselt on see Uberlulu kõige täiskasvanulikum teos üleüldse. Aga 2009. aasta albumitest väärib kindlasti kuulamist "Bordel ! Désordre !" s'écria, hébété, le monarque devant son feu de cheminée”, kuid see on hoopis teistsugune oopus. Nautige Uberlulu talenti!

Kuula albumit siit

psychon slow country for old men (Narrominded)

2004. aastal kustutas Hollandi trio psychon troopers (Coen Oscar Polack, Lars Meijel, Jantijn Prins) oma nimest lõpu, demonstreerimaks põhimõttelist muutust nende lähenemises. Varasem, puhtalt improvisatsioonipõhine kontseptsioon (kokku 6 albumit) asendus muusika komponeerimisega. Nende lähtekohaks oli sulatada liikmete muusikalised maitsed-mõjutused-erinevused originaalseks helindiks. Debüütalbum “apocalypse has been named the weekend pill” leidis muusikakriitikutelt positiivset vastukaja, sh ajakirjas Wire. Vahepeal muututi taas psychon trooper`iks, üllitati album “psychon mist” (2007) ning bändiliikmed tegelesid erinäoliste soolo- ja kõrvalprojektidega (Coen Oscar Polack`i 3 suurepärast field recording-albumit, koostöö Hermann Wilken`iga, living ornaments, Larz, koostööd indierock-ansamblitega).

Uus album jätkab põhimõtteliselt sama rida mis eelminegi, selle vahega, et veelgi enam muusikalisi elemente on sellesse lükitud. Metoodiliselt mash-up, sisuliselt eklektiline popkehand – smooth jazz, (digi)funk, ingellikud orkestratsioonid, digikollid, vokaalsämplid jpm. Kuigi äratundmisrõõmu on selle peal küllaga, jääb album veidi tuhmiks. Muusikalised liitekohad peaksid leegitsema ning ajus endorfiine vabastama, mitte aga mudakasside mänge mängima. Popmuusikaline pärand sämplite näol on tänapäeval võimsam relv kui tavaline pillipark, aga oht endale jalga tulistada on ka suurem. Album(i) pealkiri) näib olevat ilmselt inspireeritud vendade Coen`i superfilmist No Country for Old Men. Aga Anton Chigurh`i-sugust tapamasinat me sellelt albumilt kahjuks ei leia. Chenard Walcker, Cagey House/Dave Keifer ning People Like Us ajasid-ajavad sämplipõhist rida märksa veenvamalt.

Kuula albumit siit

6.2

Bark Cat Bark Mathilde (Sonic Reverie)

Josh Todd on Pariisis resideeruv noor muusik, kes on tuntud projektide An Astrologists Guide To The Stars In The Sky (mis oma eeterliku sündikõlalisuse ning dünaamikaga meenutab M83) ning ennekõike Bark Cat Bark järgi. Ka on ta osalenud projektis Bark Cat Bark et Le Baratin, mis peaasjalikult segas cool jazz`i Pariisi tänavamuusika elementide ning mustlasmuusikaga. Väidetavalt paar kuud tagasi pani pariislane lõplikult pillid kotti ning suundus teistele elualadele. Mis ühest küljest oli üllatav, sest viie aasta jooksul oli ta kogunud enda ümber arvestatava fännklubi ning leidnud küllalt tunnustust. Esinenud laval seesuguste kuulsustega nagu Islaja, Library Tapes, Natural Snow Buildings, Growing, Slowblow ning Ponytail. Tema myspace`i kontol on üle 7 ja poole miljoni külastuskorra. Teisalt nende viie aasta jooksul reliisis JT 5 albumit ning 10 EP`d, mis on igati aukartustäratav number.

JT on oma muusikat iseloomustanud kui “maaliline pop”. Teda on võrreldud Yann Tiersen`i, Zach Condon`i, Jeremy Barnes`i and Jónsi Birgisson`iga. Muidugi, ka temal on esinenud paremaid ning halvemaid hetki. Aga aktiva poolele jäävad kindlasti albumid “Cittadinanza”, “Rugueux” ning käesolev album “Mathilde”. Viimast pean ka tema parimaks üllitiseks üleüldse.

11 lugu ning 23 minutit. Kui varasematel albumitel kippus harmooniate ning meloodiate teravik ning üldisem suunitlus sageli ära kaduma, siis “Mathilde” näikse sihikindlamalt komponeeritud olevat. Siiski - Zach Condon`ile nii iseloomulikku südame alt õõnsaks võtvat võimsat laulukirjutamist - melanhoolse ilu orkestratsioone - on kuulda üksnes loos “Le Marais”. Aga see on ka esimene seesugune, mida ma JT sulest kohanud olen. See on üks neid oopuseid, mille pärast muusikat peetaksegi ekspressiivseimaks ning mõjusaimaks kunstivormiks. Püüdke väita selle valguses, et kujutav kunst väljendab kõrgemaid ideaale! Kurb ning zachcondonlik alatoon prevaleerib albumil edasi kuni võiduka lõpuni. Seda on nii minimalistlikes klaveriklimberdamistes kui ka kunstilises akordionipopis. Tõsi, vahel paistab vihma järel ka natuke päikest. Ühesõnaga, väga stiilne luigelaul.

Kuula albumit siit

9.1

Lean Horse Marathon Up on Bomber Mountain (Rack& Ruin)

Selle aasta alul reliisis ameeriklane Jeff Koplowitz aka Lean Horse Marathon oma debüütalbumi “LP1EP”. Album, mille heliseinad olid reeglina ragisevatest-kärisevatest helimassiividest täidetud. Sellesse fuzz-raginasse sulandusid juubeldavad meloodiad, mis muutis kogu kupatuse eriliseks. Sinna vahele mahtusid ka vaiksemad ning sisemuses tuhnivad numbrid.

Uus album “Up on Bomber Mountain” (UOBM) koosneb 13 loost, tõsi, mille otsa on ka lükitud toorekõlaline 5 loost koosnev “Sometimes” EP, mis on salvestatud ühe suvehommiku 2 tunnise sessiooni käigus. Album on salvestatud ning komponeeritud noore ühendriiklase magamis- ning elutoas 9 kuu ning paljude sessioonide vältel. Jeff möönis, et ta oli pikka aega kahtleval seisukohal, et kas stilistiliselt niivõrd liigendatud albumit üleüldse üllitada või mitte. Lõpuks pidi album kõlama kui reis läbi erinevate helisfääride ning jõudma viimaks alguslugude saundi tagasi. Just nagu täistiksunud tsükkel. Dear, Under Underground, One of Them, Lessons for Learners, Stormy Weather olid (esimesed) lood, millelt JK albumit edasi arendas. Esimesele albumile nii iseloomulik fuzz-saund tuleb sisse alles kolmandas loos (Lessons for Learners). UOBM algab hillitsetud saundide ning komponeeritud, sageli loopidest rajatud struktuuridega, mis tasapisi arenevad ning laienevad. Albumi ümbrisel on kujutatud värvilist tekki (või hoopis maastikku?) ning selle taamal helilainete interferentsi. Tõepoolest, album on stilistiliselt kirju – dream pop, erinevate intensiivsusastmetega fuzz pop, shoegaze, valge digitaalmüra, robustne lo-fi, akustiline (kidra)pop, post-punk, psühhedeelia. Rack and Ruin Records`i boss Dean Birkett arvas, et see on üks ere näide tänapäevasest kingapõrnitsemismuusikast, mis on põimitud sooja ning hämuse helitekstuuriga. Tõepoolest, pärle tuleb kui konveierilt. Today on Bomber Mountain, Lessons for Learners, Drowning Sun, Stormy Weather, Under Underground, I Can`t See You. Tänapäevastest artistidest on Lean Horse Marathon`il enim sarnasusi Deerhunter`i ning Wavves`iga. Ning oma leiblikaaslasega Andy`s Airport Of Love. Esimesega unistusliku ning dünaamilise sentimendi ning stilistilise kontrastsuse poolest, teisega lo-fi mentaliteedi ning stilistilise kontrastsuse/saundi lihtsakoelisuse ning abstraheeritud kõlavärvide kontrastsuse kaudu. Hoolimata palju-palju väiksemast kuulsusest ei jää baltimorelane kunstiliselt tasemelt ning ambitsioonikuselt kuulsatele kaasmaalastele kuidagi alla. Kurat küll, mida need jänkid (vabandust, tegelikult on ta põhjaosariiklane!) söövad? Äkki see ongi hamburgeriindie? Jeff, keep on moving! Excellent work! Uus album “Winter” EP ilmub järgmise aasta jaanuaris.

Kuula albumit siit

9.4

Xurxo Romaní Escarnho e maldizer (Aregueifa)

Lõunaeurooplased-romaanlased peavad väga lugu oma keldi juurtest. Itaalia filmides olen seda korduvalt täheldanud. Pürenee poolsaare keldi-ibeeria muusikatraditsioonis on väga tuntavad sarnasused Šoti- ja Iiri rahvamuusikaga. Eelkõige galiitslased (ning astuurialased), üks Hispaania (vähemus)rahvaid, kes keeleliselt-kultuuriliselt on rohkem suguluses portugaallaste kui oma kaasmaalastega, esindavad elujõuliselt keldi folgitraditsiooni, olles peaasjalikult ainsad Hispaanias, kes sellega on maailmas silma paistnud pärast Franco diktatuuri lõppemist (mis teatavasti püüdis kultuurilisi erinevusi tasalülitada). Lisaks samasuguse pärandi otsimisele on kohalikul folgiliikumisel olnud ka kommertsiaalne kaalutlus, mis on tekitanud Galiitsia kultuuriringkondades vastuolusid ning dispuute rahvamuusika autentsuse üle.

Xurxo Romaní, 1997. aastast tegutsev Galiitsia hurdy-gurdy vaste zanfona (ka sanfona) mängija, ajas esimesel albumil “Mandragunalla” (2006, Aregueifa) traditsioonilise, keskaja muusika mõjutustega folgi rida, kasutades lisaks legendaarsele varakeskajast pärinevale pillile ka kohalikku torupilli ehk gaitat. Nimetatud pille on toetamas keelpillid ning käsitrummid. Nauditav pikkadele akordidele toetuv trillimine (viidates sarnasusele soovitan kindlasti tutvuda Inglismaal Exeter`is baseeruva suurekoosseisulise ansambli Children Of The Drone`i ning selle paljude kõrvalprojektidega). Järgmisel albumil “O diaño e a mona” (2007, Aregueifa) jätkab Romaní esimese albumi kiiluvees, kuigi helikeel on liigendatum ning vabam. Ka sugeneb albumi tagumistesse lugudesse popmuusikalisi rütmikatkeid ning muid elemente, ennustades galiitslase tulevasi tendentse.

“Escarnho e maldizer” ongi puhas süntees popist ning etnomuusikast. Võrreldes esimese albumiga on juurde liidetud ka (pop)vokaal, ning liigutud teisse muusikalisse galaktikasse. Elektrikitarrid (värvatud on Kataloonias resideeruv jaapanlane Koichi Tanehashi), sünteetilised biidid ning mulksuvad allhoovused. Ka (pop)vokaal on juurde liidetud. Stilistilise poole pealt võib kuulda funkrütme, newage`ilikke heiastusi, raskeid metallriffe. Sündiimprosid, mis nähtavasti olid populaarsed 80ndate lõpu Tartu muusikapäevadel kahe süntekamängijaga kollektiivide seas. See album väsitab tõsiselt tasakaalu pideva otsimisega – sageli juhtuvad suht ebameeldivad koletised kuulajat kummitama.Mida veel? Olen näinud või kuulanud märksa efektiivsemalt etnot/pärimusmuusikat ning poppi ristavaid kollektiive (Collage, Garmarna, Zetod, Värttinä, Romaní enda leiblikaaslased Projecto [`trepia], Haydamaky, Hedningarna), seega käesolev album päriselt ei õigustanud minu ootusi.

Kuula albumit siit

6.5