John Morgan Mitchell salvestas oma esimese albumi “ep” 2007. aastal pseudonüümi Morgan all, kasutades helide salvestamiseks, miksimiseks ning masterdamiseks ipod`i kõvaketast. Tollal 17aastane kalifornialane pakkus kuulajale positiivse annuse darkwave`iga segatud post-rock`i. Kõlas täpselt nii nagu üks seesugune asjandus kõlama pidi – massiivne, eepiline, monumentaalne. Rohmakas, maskuliinne kitarristrumming vaheldumas ja põimumas loodushelide, häälutuste ning elektroonikaga. Vaieldamatult etem kui Mogwai või Explosions In The Sky viimased albumid.
Pärast seda albumit-projekti muutis Mitchell oma artistinime, ning docks tungis uutele platoodele. Tõsi küll, uued hõivatud territooriumid ei erine kuigipalju eelmistest. Eksperimentaalroki elemendid on jätkuvalt paljuski esindatud. Digitaalelektroonika osakaalu suurenemine on jõujooni enim segi paisanud. Boreaalsed kummituslikud varjundid on helitekstuuri läbimas. Meeldiv dissonants peletab eemale igasugused mõtted võimalikust steriilsusest. Raske on seda albumit üheselt haarata. Siin on settimist, melanhooliat (gutter blue), aga ka majesteetlikku kaost (2001). Kui konsensust väga püüda leida, siis uue saundikontseptsiooni kvintessents võiks kehastuda imetabases loos annie. Kuulaja võib leida sarnasusi slept.`i, Max Richter`i ja Daniel Maze`i, Muhr`i ja Tim Hecker`iga. Loodushelid on albumi kontseptsioonile kohaselt esindatud - lained on hoogsalt veeremas-laksumas. Käesolev üllitis on mõeldud kõigile neile, kes peavad lugu emotiivsest elektroonikast/eksperimentaalrokist, korralikust kontseptsioonist ning selle lõpuleviidusest.
Kuula albumit siit
9.0
