Kitty & the K on Rootsist Göteborg`ist pärit duo. Kitty Jutbring ning David Sundqvist. Naine ja mees. Nagu seesugustele kooslustele omane, armastavad omavahel punki (mees) ja elektrot (naine) kütta. Jajah, küllap olen üks šovinistlik soorolle ning liigitusi pealesuruv tõbras. Nähtavasti niimoodi mõtles minust aasta-kaks tagasi üks PunaMust liikumise aktivist, kui juhtusin süütus situatsioonis seostama oma 2aastast tütart ning seelikut. Ütles, et ma juba suruvat lapsele soorolle peale. Paar kuud hiljem ühel väliüritusel ajas ta endale anarhiamärgistusega nahktagi selga ning jalas olid...üllatus-üllatus Converse`i tossud. Sellest hoolimata põhitemaatikaks tema suus olid obsessiivne riikide lagundamine ning (suur)korporatsioonide vastasus. Ning oli korduvalt Saksamaal ning Põhjamaades suurtel protestimarssidel osalenud ning isegi türmis istunud. Sarnast asja täheldasin ma ka ajakirja Wire esikaanel – Asian Dub Foundation`i ühel liikmel oli moodne toss jalas (ning globaliseerumisvastane leksika suus). Skisofreenia. Või on see Stockholm`i sündroom?
Kitty & the K kuulub Rootsi uue laine elektro(rokk)-ja süntpopi liikumisse (Blipp!, Space Age Baby Jane, Blunda, Sophie Rimheden & Hakan Libdo, Basswood Dollies, jpt), laksates oma energia ning süüdimatusega. Nagu ühele õigele popelektro(rokk)duole kohane. //I am the motherfucker/ are you the motherfucker too?//. Tõepoolest, mida muud saakski oma debüütalbumi-kogumiku nimeks panna kui mitte “Greatest Hits” - lood pärinevad ajavahemikust 2003-2006 -, kui duo on ilmselt tegutsemast lakanud. Duo tegi väga nauditavat kunstipärast (ning vahetevahel ka unelevat) elektropoppi. Meenuvad isegi 80ndate lõpu blonde hair indie-pundid (Darling Buds, Transvamp Vision). Ning St Etienne ka! Näituseks suurepärases lõpuloos The City. Paar tõelist tapjat on veel selle peal (The Boy, By The Way). Album suudab algusest lõpuni ühtlaselt head taset säilitada, ning see on kvaliteedimärk! Iga kuulamisega läheb album aina paremaks! Mina peatusin 8.8 punkti juures.
Kuula albumit siit
8.8
