Brian Borcherdt (BB) on Kanada indiestaar, kes on tegutsenud juba eelmise kümnendi algusest saati, kuigi tuntuse saavutas ta viimasel kümnendil, osaledes ansamblis By Divine Right ning ennekõike olles grupi Holy Fuck liider. Holy Fuck`i krautrock`i (aju)tantsulisest motoorikast, psühhedeeliast ning lo-fi esteetikast (jehh, pisikeste monofooniliste Casio süntesaatorite saundid! – kes on selliste klahvpillidega muusikat komponeerinud, see tunneb nood spetsiifilised saundid kohe ära!) mõjutatud muusika vajutas pitseri tänapäeva muusika ajastule koos sarnaste ansamblitega nagu Excepter, Battles, Errors ning Fuck Buttons. Bänd, mille fännideks on muuhulgas ka Radiohead`i liikmed, Lou Reed ning Michael Stipe.
Sõna-sõnalt, kuid ka kaudses tähenduses on BB leidnud pelgupaiga mujal, nokitsedes kas sünnikoha Yarmouth`i rannikul Nova Scotia`s või siis Colorado osariigi vaikses nurgakeses. Tõepoolest, see, mida BB on esitlenud oma sooloalbumitel, on kaugel eemal Holy Fuck`i väljapoole leegitsevast energiast. Või ei olegi? Olgem ausad, ka Holy Fuck`i monotoonselt taotud abstraktsed rütmikarkassid ei tundugi olevat kuigi kaugel introspektiivsest singer-songwriter`lusest. Viskumine müramülkasse range kalkuleerituse, terve mõistuse kaasabil.
Nagu pealkirigi vihjab, koosneb “Torches (the Ward Colorado demos)” kahest osast – esimene osa, mis koosneb demodest ning pooleli jäänud albumihakatisest, on salvestatud kodukandis ja Torontos aastatel 2004-2005 ning teine osa Colorado`s 2006. aastal. Selle albumi tekkelugu on iseenesest huvitav – 01.01.2009 pärast esinemist Chicago`s oleks BB taksoavarii tagajärjel peaaegu teise ilma sattunud (kaks nädalat veetis haiglas). Võttes seda kui Jumala märki, otsustas ta senini pidevalt fookusest eemale ujunud lood kindlasti üllitada. Ning tasuta.
Käesolev album tõestab üksnes seda, et BB näol on tegu muusikuga, kes, sõltumata sellest, mida ta puudutab, muutub kullaks (oma eritahulisuselt, esmapilgul näiliselt vastuolulisuselt meenutab ta Neil Halstead`i – kuulake kui kaugele on inglane tänapäeval Slowdive`i saundist eemaldunud, omades endiselt suurepärast (folk)tunnetust). Enamasti toimub albumil võitlus valjult rokkivate, poolrokkivate ning hillitsetud numbrite vahel. Vaikus ning müra – vastandid otsivad teineteist, et üksteisse suubuda-sumbuda. Brian Borcherdt`i helikeelt on ka siin läbimas eksperimentaalne aura. Avalugu Crimes Scenes rokib valjult ning ekstaatiliselt. Joovastavalt nagu Arcade Fire, sellal, kui äsjamainitet ansambel oli veel lapsekingades. Mees ja tema kitarrid, mida vahetevahel on kummitamas heliefektid. Nagu tavaliselt alternatiivfolgile või indie folk`ile on iseloomulik olnud. Albumi teine osa on hillitsetum. Kõige tähtsam on, et “Torches (the Ward Colorado demos)” on täis suurepäraseid laule. Rääkides veel Kanadast ning indie folk`ist, soovitan tungivalt kuulata Vancouver`i duo The Wind Whistles`i kahte (suurepärast) albumit.
Kuula albumit siit
9.4
