6/15/2010
The Entourage M.A.D.E. IN AMERICA (Bandcamp)
Möönan, et ei tea The Entourage`i taustast midagi. Mitte midagi peale "M.A.D.E. IN AMERICA" ei olegi võimalik netiavarustest nende kohta leida. Pildi järgi võib arvata, et tegu on trioga. Mis iganes, muusika räägib kõige eest. Kõneleb gangsta-rap`i võtmes - naised, raha ning touch`i säilitamine, intensiivne ja lõputu niggatamine. Nagu räppmuusikale iseloomulik, on siingi 19-loolist kupatust tugevalt electro-r`n`b-ga vürtsitatud. Modernsed digitaalsaundid läbivad robustseid räpiridu. Autotuunitud vokaalliinid. Nimetatud musta muusika elemendid ulatuvad tänapäeval juba väga kaugele (nt Ian Brown`i viimane album). Lisaks veel sämpleid 70ndate eeterlikest rütmidest-motiividest ning psühhedeeliast. Tõepoolest, ka parimad read on (happe)psühhedeelselt piniseva allhoovusega No Matter, suurepärase soul disco-viitega I Don`t Want It ft. Almighty ning atmosfääriliste mullistuste ning suurepäraste sündisaundidega I`m Grinding, samuti teistes lugudes on pauerit ning põnevust. Kokkuvõttes - kobe ketas.
Kuula albumit siit
8.3
6/14/2010
[Vana ning oluline] Karen Cooper Complex Shinjuku Birdwalk (Free Music Archive /Artifacts/yclept)
Karen Cooper Complex`i tekkeloost kõneldes ei saa mööda Richmond`i 70ndate avangardskeenest. Hilisemad KCC`i liikmed mängisid bändides Big Naptar, Titfield Thunderbolt ning I Saw a Bulldozer, ning tegelikult on raske aru saada, millal neist sai KCC. Ning ka see, kas nime muutus oli põhjustatud koosseisu muutus(t)est või kunstiliste impulsside teisenemisest. Seda enam, et algselt 6-liikmeline kooslus tegutses lühikest aega, hakates tasapisi vahetuma-lagunema ning millele lõplikuks surmahoobiks sai Karen Cooper`i lahkumine teisse punti (Pregnant). Amüsantsed faktid on, et KCC kasutas oma kodulinnas - mis on USA`le ja maailmale andnud silmapaistvaid artiste nii põranda peale kui alla - esimesena trummimasinat ning üks nende liikmetest lahkus ansamblist seetõttu, et hakata Parliament/Funkadelic`u helimeheks!
Album "Shinjuku Birdwalk" (1981) on ainus dokumentatsioon nende tegevusest, kui välja arvata üks träkk. Reliisitud omal ajal avangardleibli Artifacts/yclept all, anti see uuesti välja pundi ninamehe Frank Daniel`i mälestuseks, kes lahkus siit ilmast 2004. aastal. Kolmveerandtunnine ja 10-looline sett on improvisatsiooniline jämm, mis oma impulssidelt meenutab ilmselgelt krautrokki - ennekõike CAN`i ja Kenji "Damo" Suzuki koostööd. Tõepoolest, mitte üksnes seetõttu, et sarnaselt Suzuki`le keerles ülejäänu dadaistliku verbaalsentimendi ning taltsutamatu laulu/manamaneeri ümber, vaid jänkitari poosetus on ka vahetus võrdluses jaapanlasega kummastavalt sarnane. Kas mitte nimme ei täienda seda seost veel jaapanikeelsed hieroglüüfid plaadiümbrisel ning osaliselt nipponipärane tiitel? Samuti ülejäänud mängutehnilised aspektid on analoogsed - kriipivad kitarrid, funkilikult rütmlevad trummid, hektilised söövitavad sündipassaažid, mis lõdva kummina tõmbuvad kokku-tõukuvad lahti, võites või hajutades kuulaja tähelepanu, ning korrates äärmise mõnuga sarnaseid tsükleid lõpuni.
Kuula albumit siit
6/12/2010
[Vana ning oluline] Taped Hiss Underwater Casinos (Taped Hiss)
Taped Hiss on Seattle`i muusik Jake Vandervloed, kes tuli välja 2009. aastal, hakates muusikat salvestama kassettidele, olles praeguseks hetkeks juba jõudnud 5-6 reliisi välja jagada. Debüütalbum "Audio Ectoplasm" pakkus vabavormilist ning mittekonventsionaalset muusikat - lo-fi`likku psühhedeeliat ning poppi, primitivistliku saundiga improsid, arhailist elektroonikat, tugevast lindisahinast ümbritsetud ambient`i, suvalist meeleolupoppi, kus võis kuulda nii The Silver Apples`i, Sun Ra`d, Ariel Pink`i, meie oma Hüpnosaurust kui tema kaasaegseid low tech`iga opereerivaid DIY-muusikuid/kassetnikuid (Isaac Willow, Tardigrades, Transformer Girl, Fiver`s Stereo, Mossy Throats, Sky Limousine/Josh Burke jpt), kelledest mõnele muuseas meeldib korraldada laivsessioone korterites.
Tõepoolest, analoogtehnikaga salvestatud muusika kõlab tänapäeva digitaalajastul väga eriliselt - helikihtides on konsistentsi, dünaamikat ning parajalt müstikat. Kuigi albumid on suht sarnased ja võrdsed, teen ometi eelistuse Taped Hiss`i järjekorras teise albumi "Underwater Casinos" kasuks. Erinevalt debüütalbumi visklevast üldpildist on järg märksa rahulikum, settinum, teisalt oma hillitsetuses märksa pingestatum (nt avaloo Warp Zone`i intensiivne drone). Pulseeriv sentiment on esiplaanil, mis on allutatud permanentsele muutumisele, pisitsüklilisusele - mustrid mutanteeruvad, vahetuvad ning omandavad uusi toone. Selle kuulamine on justkui kiindumine kaleidoskoopi ning seal aeglaselt vahetuvatesse mustritesse. Psühhelike elementide olemasolu kaudu läheneb muusika New Weird America-liikumise perifeeriale (kui see artist oleks Soomest, liigitaksin kahtlemata tema metsafolgi sekka) ning iseloomuliku tükeldatud elektroonika tõttu krautrock`ile (nt Conrad Schnitzler´i tööd). Võib ju küsida, et kas see muusika kõlab üksnes nagu veealune või ajab kombitsaid ka mujale? Siinkirjutaja lemmik on 10-minutiline The Atmospheric Beast, mis tõesti väärib oma nime.
Kuula albumit siit
6/11/2010
Korine Conception Glow In Transparancy Aurora (BFW Recordings)
Korine Conception`i debüütalbum tekitab siinkirjutajas kohati kimbatust. Mitte sellepärast, et shoegazer`id-postrokkarid tulevad maailma suurimast moslemiriigist Indoneesiast - kus on olemas iseenesest korralik post-rock- ja indieskeene -, vaid nende eklektilist helipilti on raske üheselt määratleda. Eklektilisus on küllap õigustatud siis, kui suudetakse (varasema) kultuurikihi - mis kuhjub kui lumepall - osiseid forsseerida, forsseerida ja veelkord forsseerida. Konkreetselt tähendab see omapoolse knihvi ja nägemuse lisamist asjale. Kaasaegne rokkmuusika ei ole erinevalt varasemast enam eelneva ümberkirjutamine ning hülgamine, vaid analüütilisel teel vaevumärgatavate niššide läbikompimine ja kasvatamine. Ratsionaalsusel on üha suurenev roll kanda. Sekstetil on kahtlemata laulukirjutamise ning positsioneerimise annet, suutes seetõttu enamasti ülesannete kõrgusel püsida. Probleemid tekivad sealtmaalt, kui Dandy Age`i vokaalmaneer läheneb ning hakkab värelema Sigur Ros`i Jònsiga analoogses võtmes - neutraalseks jätvast falsetist paiskub tuttavlikku pompöösset tühjust, mis ei toida ega kata (nt nimilugu; Eleanor Whisper; This Mess Around). Ulguda eeskujulikult mõne kuulsuse moodi - kas seesugune teguviis väärib küünlaid? Seda enam, kuivõrd muusika kõlab sugereerivamalt kui Islandi popvisiitkaardil. Sellele vastukaaluks on sisukat analoogiat - nt loos The Moon With A Melody sulavad vokaalhäälutused ja helid mänguliselt üheks niidiks, avaloo Lost Imaginary hillitsetud rullumine meeleolukaks kitarrimaastikuks. Või teisalt enniomorriconelike haaravate viiulihaakidega Unexpected Secret Story. Pomp-element väreleb, paisub ning kiirgab väljapoole. Vot see on ilus, eepiline, ülendav ning...mhm...androgüünne nagu üllitise kaverprindilt peegeldub.
Kuula albumit siit
8.7
6/10/2010
Circuitsmasher Mutation (Wildness/Chase Records/Jamendo)
Vanadel kreeklastel kehastas ring teatavasti täiuslikku kujundit, kus algus- ja lõpp-punkt langesid ühes ja samas kohas kokku. Ringi pöörlemisel, s.t visuaalselt tohutust ning teoreetiliselt lõpmatust hulgast ringidest, kujuneb kerapind ehk sfäär. Sfäärilisus on omadus, mida sageli püütakse helides representeerida. Rääkida sfääride muusikast tähendab kõnelda korrapärast ning perfektsioonist - teisisõnu, ülimuslikkusest ühes või teises tähenduses.
Inglisekeelne sõna "circuit" on ilmselgelt suguluses sõnaga "circle". Siiski on "circuit" pigem ese kui eelpoolkirjeldatud omaduste varjamatu kandja. "Vooluskeem", "sõõr", "skeem", "ringkäik" - tõepoolest, kõigist neist objektidest kumab läbi korrapära(ne) (piiratus) ning instrumentaalsus. Funktsionaalsus, mille kaudu eesmärk saab ilmselt parendatud. Liikumine täiuslikkuse poole on loodumine iseendas.
Kultusmuusikute Evelyne Manganese`i, Kamikaze Deadboy, Paul Bolstridge`i ning Zac Dendinger`i ühisprojekti Circuitsmasher`i nimi näib ilmselt viitavat ideaaliihaluse väljatõrjumisele ning hävitamisele. Kunstiliselt on projekti järjekorras kolmas üllitis piisavalt irriteeriv- kokku on segatud valusalt lajatavad jungle- ja breakcore-rütmid ning sõja/martial/muusika harmooniad, mis vahetevahel vaibub neoklassitsistlikuks ulmaks. Kolmas märksõna on rütmiline intensiivsus, mistõttu aeg-ajalt jungle-rütmistikud progresseeruvad thrill and bass´i armutuks nätakaks. Intrigeeriv on 4-looline ristand seetõttu, et martial-muusika on välja kasvanud ning jätkuvalt seotud neofolgiga. Seda on vedanud karmid ning kompromissitud kontseptualistid, kes kiikavad sajandite taha ning ülistavad valget rassi/Euroopat ja sõjapidamist. Ka peab mainima, et muusikaliselt ei kõla käesolev üllitis mingi tilu-lilu tribuudina - see on valjult puuriv, ajusid trilliv ning rütmiliselt-harmooniliselt sugestiivne taies.
Kuula albumit siit
8.5
The State Lottery When The Night Comes (If You Make It/Salinas Records)
6-liikmeline ning multigeograafiline TSL viljeles debüütalbumil "Cities We're Not From" (2008, Salinas Records) poppi, mille asukoht võib asuda kusagil USA loodepiirkonnas. Nende helipilti ilmestasid elemendid pop punk`ist, college rock`ist, grunge`st ning natuke alternatiivpopist ning southern rock`ist. Kolledžitüüpide elurõõmus pop. Ontlik pop, mille turvalisuses võis 101 protsenti kindel olla - kui mõnes loos (vt allapoole) juhtuski, et saundist hakkasid "teravused" esiplaanile nihkuma, keerati varsti rajalt maha. Tüütavalt lihtsakoelised salmi-refrääni kordused, kusjuures refrääni sisenemised olid juba eemalt aimatavad. Sellest hoolimata oli nende debüütalbumil paar silmapaistvat träkki (Kindergarten Class; Ridgewood).
Kuigi uue üllitisega ei kaasne veel ohhoo-efekti, võib siiski märgatavatest muudatustest rääkida. Esiteks on kaugenetud college rock-numbritest: eitatakse lamedaid refrääne (v.a Fourth Street), lauldakse tihti kooris (sh naisvokaal), mis kokkuvõttes omandab heatahtlikult muigamaajava jauramise mõõtme, teisalt brass-instrumentide ja klahvpillide kasutamine, mis kohati lubab psühhedeelial julgelt õilmitseda ning läheneda ska-punk`ile/pogo punk`ile (Geysers). Southern rock`i allhoovused on obligatoorsed. On hõikumisi ja rõkkeid, on tihedamalt muutusi nootides ja väldetes. Samuti rõõmuküllasust ja naeru on rohkem - kuigi täiskasvanulikumas võtmes, mis konkreetsel juhul on kindlasti plussmärgiline. Last but not the least - kas 8-minutilise lõpuloo Spring, 2008, Detroit. massiivsed ja psühhedeelsed americana-refräänid näitavad rohelist tuld bändi art-otsingutele edaspidiseks? Tahaks küll väga loota. Album on tugev ning veelgi enam süstib lootust tulevikuks.
Kuula albumit siit
8.4
6/08/2010
Omara Different EP (Omaramusic)
Lõuna-Saksamaalt Friedrichshafen`ist pärit Omara on helisid üllitanud 2005. aastast saati. Kümnekonnalt helikandjalt võib kuulda tugevalt psy trance`ist mõjutatud techno/tekno`t, acid techno`t, industrial-maigulist bounce techno`t, downtempo`t jpm. Seesugust muusikat, mille kuldaeg jäi 80ndate lõppu-90ndate algusse, kuid mis aeg-ajalt tõuseb taas päevalgusse.
2007. aastal produtseeritud 11-looline ja 79-minutiline album jätkab ühelt poolt Omara varasemas liinis - trance-rütme aeg-ajalt puurivad-katkestavad-lõhestavad elektrojurakad, segunevad helikihid, kuid teisalt psy(ühhedeelse) trance`i element on erinevalt varasemast loomingust natuke rohkem tagaplaanile tõugatud. Üldjoontes domineerib techtrance, millele on lisatud atmosfäärilist sügavust. Üks minu lemmikutest - dunkelheit verbarg das moos - on segu ulmelistest helikihtidest, happest ning maailmamuusikast (conga-trummide vahendusel). Teine superlugu on Valediction - pingestatud, kuid samas jahutav ulmepsühhedeelia viib kaugele-kaugele. Ka pealkirjad näikse vihjavad sügavustele ja väljaspoolsusele (geschichten von piraten mit sternenkarten; bitter froopz (deep remix) ). Loomulikult ei saa läbi ilma eranditeta - Schubfaktor demonstreerib ülekandeid techtrance`ist acid house`iks, Sprühnebel on agressiivne ning masinlik trance-atakk, oldschool ristab psy trance`i, electro`t ning tekno`t. Teisisõnu - korralik ning mitmekesine teos.
Kuula albumit siit
8.2
Least Carpet Least Carpet (Dying For Bad Music/Bandcamp)
Marko Martini aka Least Carpet`i 8-loolise ning 23-minutilise debüütalbumi epiteetideks on "psühhedeelne" ja "eksperimentaalne". Žanr on folk. Psühhedeelne igati, ning sellega seoses on juba jõutud tema muusikat seostada maagiliste seente tarvitamisega. Vaevalt selle järele üldse tarvidust tekib, kuivõrd seesuguse muusika projitseerimiseks ei vajata illusoorseid pilte ega peiteskeeme. Kuigi folk, on see kaugel folgi peavoolu traditsioonist. Kontseptsiooni instrumentaalsus ei võimalda esitada steitmente ega visioone. Seisundimuusika, helide voog, harmooniate liikumine, mittetraditsiooniline pillikooslus (buzuki, meloodika, flöödid, kitarr, taldrikud, juudi harf). Kindlasti ei peegelda "Least Carpet" friikfolgi ekstaasi ja ekstravertsust ega ole ka osa Ida- ja Kesk-Euroopa muusikast - vastupidiselt sellele, mida koduleheküljel mainitakse; v.a Old Wedding Song, mis töötleb Ungari rahvamuusikast ning millest kostub ka balkani rütmikat. Eksperimentaalsus väljendub ennekõike harmooniate ülekasvamises pikkadeks drone-nootideks ning kitarri (ja selle efektide) oskuslikus sulatamises etnopillide sekka. Kes on tuttav Children Of The Drone`i (ning külgnevate projektidega), Six Organs Of Admittance`i muusikaga, küllap aimab kuulvat sellest voogavaid India muusika mõjusid. Ning paralleele võib ka tõmmata Charalambides`e veniva psühhmuusikaga. Enamasti väga ilus, nagu lootoseõie avanemine (A Narrow Path (Part II); Leaving)). Mäletamist mööda teine suurepärane mitteeuroopalik eksperimentaalfolgi album Saksamaalt (gillicuddy "the yaouhl! mashups"-i järel).
Kuula albumit siit
9.6
6/06/2010
[Vana ning oluline] Ashbrg Music for Cats (Hamsterloco)
Esimene eeldus on nagunii paljutõotav - Aleix Pitarch`i muusika on siinkirjutajale eranditult meeldinud ning teiseks käesoleva albumi pühendamine kassidele on tänuväärt üritus. Kas see omakorda viitab (kunstilisele) vabadusele - mängimisele erinevate vormide ja žanritega?
30-aastane katalaan on reliisinud posu üllitisi isikliku label`i Hamsterloco all, milledest paljud on hiljuti uuesti välja antud. Tõepoolest, ka 17-looline (kuid kõigest 32-minutiline) "Music for Cats" pärineb aastast 1998 ning on järjekordne näide barcelonalase isepäisest ja ebakonventsionaalsest lähenemisest tracker/8-bitisele muusikale. Ühelt poolt kõik need happelised sündikeermed, kummastavad sämplid ja moondunud helikihid, teiselt poolt segab ta sellesse ohtralt erinevad viiteid - drum`n`bass, big beat, downtempo, ambient ning chilltronica. Isegi indie on esindatud - red eyes`i bassiliinid on tase! Ka on siin küllaltki palju primitivistlikku saundi - mis paratamatult on osa 8-bitise muusika kontseptsioonist -, kuid Pitarch näikse veelgi enam seda forsseerivat, loomaks ja rõhutamaks huvitavaid kontraste. Ning loomulikult kuulub psühhedeelia mehe veregruppi. Samuti on veidrustega reljeefitud radasid - kas country phone on lähem sugulane Kenny Rodgers`i või Bruce Haack`iga? Kas Jaan Elgula mängiks seesugust muusikat oma saadetes? Või teisalt kummituslikult roomav flinser, sufilaulu sämpliv spy ning lõpmatute orbiitide kõledusse kaduv empty. Ometi helipildi suur diversiteet ei tule üllatusena, kuna Pitarch`i suurte lemmikute hulka kuuluvad David Bowie, Cocteau Twins, The Residents, Deerhof, Scott Walker, The Cure, Yellow Magic Orchestra jpt.
Kahtlemata on see Ashbrg`i ning 8-bitise universumi üks tippteoseid.
Kuula albumit siit
6/04/2010
The Juliets The Juliets (Bandcamp/Self-released)
Ypsilanti`st (Michigan`i osariik, USA) pärit, kuid hetkel Detroidis resideeruva ansambli 12-looline esikalbum on kindlasti üks selle aasta silmapaistvamaid. Jeremy Freer (piaano, kitarr, basskitarr, kellamäng, perkussioon, vokaal), Kaylan Mitchell (tšello, kellamäng, vokaal) ning Sarah Myers (viiul, vokaal), Ashton Hopkins (basskitarr, vokaal), Jax Phillips (trummid, vokaal) lähenevad popile klassistsistliku tahu kaudu, mässides kuulaja imelisse ja kummastavasse universumisse. Teatraalne, nautisklevalt jantiv, sametine - on esimesed pähe turgatavad iseloomustused, kirjeldamaks nende kontseptsiooni. Kuigi jänkide muusikat võib vaadelda kui The Arcade Fire`i, Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i, Beirut`i, Grizzly Bear`i, Bark Cat Bark`i ja Scott Walker`i sugulast, asub nende muusika ühest, teisest ja kolmandast ühtvõrra kaugel. Ühelt poolt kammer- ja barkokkpopilikud karakteristikud tulevad esile sulnitest tšello- ja viiulipoognate tõmmetest-puudutustest, teisalt vokaalis on piisavalt pingestatust, hüsteeriat, ekstaasi, et helide saatel mitte uinuda. Tõsi, ka uinumist ei keelata, ainult et riukalik helikeel ei jäta selleks kuigi võimalust. On kohti, kus võib isegi tekkida mulje nagu sattunuks muusikud lastetuppa ning asunuks seal musitseerima. Muljeid konkreetsetest träkkidest - The Sequel meenutab Army Of Lovers`i (sic!) absurdset judeo(gei)glämmi, Sweetheart on Bittersweet Symphony AD 2010 - ainult selle vahega, et viiulite juhtmotiivi toetatakse tõmmiste tšellokihtidega. This Just In on ühelt poolt hoogne ja upbeat, teisalt on seda läbimas õrn tremolo, tekitamaks tunnet kaduvast (ja kadunud) ajast ning epohhidest. Sunday Song on siinkirjutaja jaoks teine keskne taies, kuhu on segmenteeritud arty klaverikiht, püstloodis tõusev ja näkku lajatav rokkrefrään-püänt ning ennekõike harmoonilise külje pealt ekspressiivselt lahendatud mees- ja naisvokaali läbikasvamine. Like A Parade kanaliseeritakse sümfopompplahvatuseks, Streets of Gold varjub sametiste kardinate taha, nautiskledes purpurtoone ja murduvat valgust. Ühesõnaga, The Juliets`il on kõvasti potentsiaali ning teisalt USA meedia ja Billboard on avatumad kui kunagi varem kunstilise ambitsiooniga muusikale - eelmisel aastal tõusid masside teadvusse Grizzly Bear, Animal Collective ja The Dirty Projectors, vahetult enne seda MGMT. Kõrged edetabelikohad, prime time esinemised, ülesastumised kuulsuste ja sümfooniaorkestritega tõestasid, et uus muusikaline situatsioon on siin ja praegu. Miks mitte ei võiks ka The Juliets järgmise lainega tippu tõusta?
Kuula albumit siit
9.8
6/03/2010
[Laivsessioon] The Dreams Live at WFMU on Brian Turner's show, 5/4/2010
Prantsuse duo/armastajapaar Nafi aka Scott Serpent ja Armelle aka Bisoubisou jäid selle aasta esimesel poolel silma suurepärase singlikimbuga Beko DSL`i alt (kuigi see ei olnud nende esimene reliis). Tandemi segu avant-punk`ist ja no wave`ist jättis kustumatu mulje oma kummastavalt ekstaatilises miljöös.
36-minutiline sett 9 looga pakub helinäiteid post-punk`ist ning no wave`ist kuni dub`i, reggae ning maailmamuusikani välja, kuhu vahele mahub monotoonset šamanismi (Intro / Reggae 1 / Rising Son), primitivistlikult programmeeritud süntekaid-elektroonikat, psühhedeelset kihistust ning müraseinu. Mis olulisim - nad suudavad oma kontseptuaalsed visandid realiseerida, ideed reaalseks apoteoosiks vormida (nt Reggae 2; Tropique du Cancer). Nihilistlikud nihked - mille kõrvalt ei puudu konstruktiivsus - ning kompromissitus on instrumendid selleks. Bändis valitseb demokraatia - kord laulab Nafi, kord Armelle, kord läbisegi. Legenditest meenuvad varane PIL, The Slits, The Screamers, Sonic Youth, ehk isegi Elastica, tänapäevast Gang Gang Dance. Kuid kordagi ei teki tunnet, et The Dreams võiks olla üks neist - üks nende derivaatidest. Suurepärane sess. Kuulake ja nautige - ning vajadusel ka õppige, kuidas tuleks punkmuusikale efektiivselt-adekvaatselt läheneda.
Kuula albumit siit
6/02/2010
Enoch Moth (R.A.I.G/Accessory Takes)
David Lynch on bändi tegema ning laulma hakanud. Tõsi küll, tegu ei ole legendaarse kultusrežissööri, vaid muusikuga Põhja-Carolina`st. Ning veelkord tõele au andes on ta muusikaga ka varemalt seotud olnud. "Moth" on Asheville`i trio debüütreliis, mis demonstreerib meeste eksperimentaalse kallakuga raskemuusikaarmastust. Math-rock/math-metal`i rütmitekstuurid, sekka üliintensiivset riffimist - millest paistavad kenasti blues`i mõju(tuse)d läbi - pluss doom-metal`i hüpnootiline staatilisus. Seda segunemist annab kõige paremini edasi lõpetav 9-minutiline Infinity. Neal Wilson`i pealevalguvad tumeolluslikud bassisõlmed on kuulamisväärsus omaette. Iseenesest on Enoch`i muusika puhtameerikalik nähe, kuivõrd selles kõneleb mustade muusika - eelpoolmainitud blues - aktiivselt kaasa. Väga huvitavaid ja meeldivaid assotsiatsioone tekitab uue ja vana traditsiooni ristamine. Või peaks hoopis seda järjepidevuseks ning ajastuvaimust kantud metal-muusikaks nimetama? Oi kuis mulle meeldib Charles Howes`i trummeldamine ning Lynch`i ja Wilson`i elektrinimbusega ümbritsetud kitarrid nimiloos! Traadipillid jäävad süngeilmeliselt kõlkuma, kangestudes kohati letargilisse staatilisusse. Noodiküllasuse tagajärjel "kaotavad" riffid vahetevahel kontrolli ning sulanduvad hetkeks teistesse (tumedatesse) helikihtidesse-, et seejärel taas eralduda-eristuda. Väljamängitud, sophisticated psühhedeelia (muideks, bänd ise nimetab oma muusikat psühhedeelseks doom`iks). Kui Lynch laulab, siis teeb ta seda läbi reverb-filtrite - tulemuseks on deklameeriva tooniga atmosfäärilised vokaalosad. Plague Bearer otsib tuge tumeelektroonilistest tekstuuridest, et seejärel taas tuttavlikku keskkonda valguda. Tõsi, kolmik on liiga püsimatu, lõpetamaks sarnases taktis - träkk lõppeb trashilikus raiumises. Sitaks hea ning egas midagi kui jääda Enoch`i täispikka ootama.
Kuula albumit siit
9.4
6/01/2010
[Kogumikud] Last.fm free music 01
Käes on ajad, mil melomaanid ise koostavad kogumikke ning jagavad lahkelt neid teistega netiavarustes. Täiesti legaalsed kogumikud, erinevalt näiteks paljudest miksteipidest. Sharing is caring - nagu väidab Rootsi leibli 23 Seconds`i slõugan. Last.fm free music-kogumikke on praeguseks hetkeks ilmunud juba 4 ning muusika väljavalijaks-kogumike koostajaks on olnud üks Claudia-nimeline muusikahuviline. Tõesti, lastfm`is on lademetes vaba muusikat ning valik võiks olla keeruline. Poola daam on muutnud asjalood enesele lihtsamaks, seades valikule konkreetsed kriteeriumid - enamuse lugudest moodustavad jazz- ja trip-hop-hübriidid - koos orkestreeringute, cumbia jazz`i, breikbiidi, pulseeriva elektroonika, chill out-pannoode ning hip-hop-elementidega. Palju värve, toonide segunemisi-virvendusi ning rütmiskeeme. Lõõgastav ja tähelepanuvõitev ühtaegu. Tuntumatest artistidest on esindatud Amplive, Lost Balance, All India Radio, Anomie Belle ning Transient. Üksnes All India Radio ja et_ on kogumiku valged varesed, eristudes vastavalt indie rock/dream pop-numbriga Four Three ning pompöösse kammerpopnäitega An orchestra behind my window.
Kuula albumit siit
5/30/2010
Danish Daycare A Story Of Hurt (23 Seconds/AF- Musik/Bandcamp)
Rääkides Daniel Jönsson`i debüütalbumist tuleks alustada sellest, kuivõrd erinevad võivad olla mõtted esimese ja järgmiste kuulamiskordade vahel. Alul olin kindel, et alustan ülevaadet halbadest külgedest, et seejärel ka mõned positiivsused ära märkida. Praeguseks on jälle vaekauss teisele poole kaldunud...
34-aastane malmölane on (indie)muusikaringkondades olnud tuntud ansamblite Eyedrop`i (1997-2005) ja Emerald Park`i klahvkamängija, bassisti ja kitarristina. Esimese pundi harmoonilisest aasapopist ning teise rühmituse veidi järsemast, trummeldavast ja hõikuvast lähenemisest on Jönsson`i soolokal kuulda mõjusid mitmeid, kuigi ta püüab ennekõike leida oma teed. See ka õnnestub 11-loolisel üllitisel. Avalugu A Purpose To My Sins demonstreerib poptroonilist sirgjoonelisust, helklevat edetabelipoppi. Jönsson tõestab, et tema tugevaks küljeks on catchy`d refräänid, isegi kui sellest väljapoole jääv on mõnikord tuhm või kahtlase väärtusega. Lööb pompöösseks orkestreeritud reljeef, staadionitele liuglev ambitsioon (Second Day In June). Rootslase pompatakk võib kuulajast elegantselt üle kasvada, lämmatamata teda (Never Change Never Fade või albumi keskne, neworderlik Red Dead Flowers). Üldiselt domineerib kolmeplaaniline varieeruvus - on strummivaid kitarre, on sissejuhatusi piaanol, samuti on seda kokkumiksitult; ka on digitaalkõlalist elektroonilist eksperimenteerimist või vähemasti arglikku vihjet sellele (õnneks kuulub see erandite valda). Ka jääb miinuspoolele lovelorn-tüütus Boo. Lõpupoole äratatakse taas ellu indie-saurused; robertsmithilikku kaeblikku laulumaneeri on suisa mitmes kohas kuulda (pluss postpungilikud bassikäigud üleüldisemalt) ning pulpilikust tumedast velvetlikkusest kantud sissejuhatus lõpuloos The Man in White. Korralik popalbum.
Kuula albumit siit
8.4
5/29/2010
Foxes In Fiction Swung From The Branches (Orchid Tapes)
Noor torontolane Warren Hildebrand on tasapisi tõusmas Põhja-Ameerika võimsa tasemega eksperimentaal(rock/folk/indie)muusika/ambient-maastikul. Tema debüütalbum "Swung From The Branches" - millest siin kohe juttu tuleb - reliisitakse kuu aja pärast (uuesti) Brooklyn`i label`i Moongadget all, saades tuntumatest artistidest oma kaaslasteks Hella, Casino Versus Japan`i, Benoit Pioulard`i, Praveen`i, Dykehouse`i (kolm viimast nime on plaadifirmaga seotud lõdvemalt, täpsemalt kogumike kaudu). Märk on maas, seda enam, et kaasaegse muusika piibel Pitchfork pühendas tulevasele sündmusele soliidse pikkusega kirjutise.
"Swung From The Branches" üllitati esmakordselt kanadalase personaalse CD-R/lindifirma Orchid Tapes`i alt. Mis teeb WH muusika eriliseks? Kindlasti üheks (tehniliseks) eelduseks on analoog- ja digitaaltehnoloogia ühekspõimimine - ühelt poolt salvestamine lintidele, teisalt kasutab ta digitaalset reverb-masinat. Integreerida erinevat päritolu helilained orgaaniliseks tervikuks eeldab tegijalt nutikust. 19-loolise ja natuke üle tunni aja pikkuse taiese võib tinglikult jagada kahte ossa. Üks kimp hiilgab ambient/atmosfääriliste post-rock-numbritega, millest kostub pulseerivat ja märkamatult kerkivat atmosfäärilisust, lindisahinat, kohati ka (igatahes meeldivat) pastoraalset primitivismi. Ennekõike meenuvad M.Pyres`i ambient-eksperimendid. Samas flöödikahinad eeterlikus sentimendis sildavad tänapäeva 70ndate-80ndatega - täpsemalt new age-muusikaga. Muljetavaldavalt kaunis. 7-8 träki kohal sisenevad masinatega tekitatud kesktempos rütmid, spoken word/storytelling, kuid ennekõike omandab helimaastik kiiremad tuurid, millega ongi uus faas alanud. Lisanduvad musique concrete-elementide põimimised, avatud elektroakustilised keskkonnad, eksperimendid lindikiiruste ning helitugevusega. New Panic Cure on esimene indie-pääsuke, demonstreerides kohe puust ja punasest, miks torontolasele pannakse suuri lootusi; Jimi Bleachball meenutab My Bloody Valentine`i, ennekõike Hildebrand`i laulumaneeri ja tämbri kaudu, mis vägagi läheneb Kevin Shields`i omale (vrd Off Your Face; Moon Song). Nimilugu on avatud uste-akendega läpparifolk, kus lisaks pärishelidele on kasutatud lindimanipulatsioone, psühhedeelset tekstuuri ning häälutusi. Shields`i nimi sai mainitud, kuigi kaasaegsetest suurkujudest on Hildebrand ilmselt kõige lähemal Bradford Cox`ile. Sellega seonduvalt on üks albumi tipphetki 15 Ativan (Song for Erika). Dünaamiline inditroonika/poptroonika tõmbab lihtsalt aju vurrina käima ning ajumahlad jooksma. Või siis sellele järgnev To Go Home. Music that will save your life. Kui 80ndatel päästis elusid jangle pop/twee pop`i helin, 90ndatel shoegaze`i ja britpop`i meistriklass, nullindatel post-rock ja friikfolk ning avangardpop, siis viimatinimetatuga on uute kümnesse sisenenud chillwave ja glo-fi. Elagu tänapäeva muusika ning üks selle aasta meistriteoseid!
Kuula albumit siit
10.0
5/28/2010
GabeeN Reincarnation (Audioexit)
GabeeN on ungarlane Gabor Bacsardi ning "Reincarnation" on tema debüütalbum (pärast 2 EP`d, 1 kahaalbumit ja paari koostööreliisi, st originaalträkid pluss teiste remiksid).
Kui minimalismi kontseptsioon eeldab mingis ulatuses progressiooni ning tehno masinlikke rütmikarkasse-roborütme, millest ei puudu ka inimlik puude, siis "Reincarnation" kehastabki seda. Madjari põhiinstrumendid on tehno ja minimalism, mida tihtilugu "häiriv" teknolik podin lisab paraja annuse vulgaarsust. Sarnaselt varasema loominguga võib 7 loos kuulda mõjusid nii Autechre`ilt, Orbital`ilt, The Locust`ilt kui Thomas Köner`ilt, samuti Berliini ja Detroidi klubiskeened on kenasti esindatud. Techno-struktuure aeg-ajalt läbistavad ulmelised kajaefektid annavad reliisile ettekäände higiselt tantsupõrandalt eemaldumiseks, kuigi see ei ole eesmärk omaette - mingi hetk hiljem ollakse platsis tagasi. Nimilugu on ühtaegu sulnis ja pretensioonikas ambient techno, Crack keerleb dub-süsteemis, With Ghosts Whisperer hiilgab funky sämplikäiguga. Õigupoolest, mida rohkem seda albumit kuulata, seda enam tuleb see catchylikkus üleüldiselt esile, kuigi varasematel üllitistel oli seda veelgi rohkem. Tõepoolest, eeskujulikult balanseeritud techno-taies jaheda ja tundeküllase sentimendi seisukohast.
Kuula albumit siit
8.8
5/27/2010
Snowden Slow Soft Syrup EP (NoiseTrade)
New Yorgi/Atlanta kombo Snowden on 5-6 aasta jooksul suutnud palju populaarsust võita. Uurisin ja leidsin, et last.fm`is on isegi Snowden`i kommuun - mida igale pundile teps ei pühendata -, ning kuulamiskordade arv läheneb miljonile. Reliisinud 1 stuudioalbumi ning 5 lühimängivat, on kvartetil ette näidata aukartustäratav gig`ide nimekiri alates 2003. aastast. Tõsi, viimasel kahel aastal oli punt üsna vakka jäänud.
Võrdluses nelja aasta taguse stuudioalbumiga "Anti-Anti" (Jade Tree) on rühmitus liikunud enam kingapõrnitsemismaastikele, peites tsipa rohkem Interpol`i - ja selle kaudu Joy Division`i, The Comsat Angels`i ja The Chameleons`i - mõjusid. Aga ainult natuke. Mis iganes, 5-looline EP on igal juhul dekadentlik - nii oma ilus kui tüütuses. Kaunid ja tüütavad hetked esinevad sageli kõrvuti ühes ja samas träkis (No One In Control (EP Version)). Venivad kitarrid ja vokaalliinid, katkematud katedraaliorelid ning sporaadilised trummeldamised. Hoolimata mõningasest letargiast virgumisest - sisaldades seti kaunimaid harmooniaid - kõlab samasse auku ka Don't Really Know Me (EP Version), ning Anemone Arms (EP Version) tundub kõigest pateetilise käkerdisena. Samuti So Red (EP Version) on nii nagu ta on - üsna lõdva ja lohaka suhtumisega; alles lõpetavas No Words No More (EP Version) hakkavad kitarrid elama-kriipima, pingestatud tume sentiment kerkib esile, kuigi üsna varsti langeb träkk tuttavlikku skeemi.
"Slow Soft Syrup" EP põhiviga peitub selles, et tahetakse panustada ainult unelevatele kihtidele ja lummale (nagu enamus tänapäeva shoegaze-newgaze-punte teeb), kuid jäädakse selles osas selgelt puudulikuks. Kui välja arvata paar hetke (teises ja viiendas loos), siis ülejäänus dèjà vu efekti kordumine muudab 24 minutilise seti märksa pikemaks.
Kuula albumit siit
6.7
5/26/2010
Vulturius Electrovulturism (Jamendo)
Gdynia linnast Poolamaalt pärit 31-aastane Vulturius [ka Vulturius (Maestus)] alustas elektroonilise muusika loomega 1996. aastal, kuigi reliisis oma esimesed albumid alles selle aasta alul. Kui esimene üllitis "Vultechspheric" kulges atmosfäärilise drum and bass`i rajajoontel, siis 12-looline järg "Electrovulturism" valgub stilistiliselt laiali - trummi ja bassi biidid muutuvad tihedamaks ja nurgelisemaks ning hakkavad kolisema (jungle), lisanduvad happelised trance-rütmid/trancetronica, puurivad elektrojurakad ning pulbitsev sünteetiline maastik. Kõrgemad, meditatiivset alatooni kandvad heliregistrid on ilmselgelt mõjutatud new age-klassikast (poolaka eeskujud on muuseas Vangelis, Tangerine Dream, Klaus Schulze, Jean-Michel Jarre). Tõepoolest, album on täis kauneid happelisi sündisaunde, lähendes kohati Air`ile (nt Vulturius Maestus - Astral Requiem). Siinkirjutaja lemmiklood on enniomorriconelike harmooniatega Vulturius Maestus - Big City Loneliness ning Vulturius Maestus - It's Too Bad pluss parajalt tembutav Vulturius - Immolation. "Electrovulturism" on peaaegu 70 minutit pikk ning jagatud mitmetesse sektsioonidesse. Kus Vulturius (Maestus)`est saab lihtsalt Vulturius, seal hüljatakse meditatiivne põhirõhk ja esoteeriline nimbus ning muututakse klubirütmide keskse(ma)ks. Põnev kuulamine igal juhul.
Kuula albumit siit
8.9
5/25/2010
[Vana ning oluline] Luigi Archetti Fragments on Speed, Slowless and Tedium (Domizil)
Kes kuidas teab - kes teab Luigi Archetti`t tema soolotööde järgi, kes koostöös Bo Wiget`iga (Archetti/Wiget), kes mõlema järgi. 55-aastane itaallane on viimase kahe kümnendi jooksul olnud üks olulisemaid elektroonilise muusika kontseptualiste/sound artiste. Temaga seotud diskograafia on aukartustäratav ning muusikaliselt on ta suutnud ikka ja jälle uusi rakursse avada.
Kahe ja poole aasta tagusel üllitisel keskendus vanameister salvestatud helimaterjali üleminekupunktidele/aladele ning helide vähendamise/aeglustamise võimalikkusele ja piiridele. Instrumentideks olid elektrikitarr ning hilisem helitöötlus ja uuesti arranžeerimine. Tõepoolest, kolossaalsed kontseptuaalsed klaaspärlimängud leiavad aset käesoleval reliisil - kiirused-tempod nihkuvad teineteise suhtes, eeldusel, et ka erinevad helifraktaalid suhestuvad ja paiknevad üksteise suhtes. Nihe ongi albumi keskne vahend ja meedium. Hoolimata digitaalsest keskkonnast ei sumbu heli - see jääb piisavalt põnevaks, nauditavaks ja ka küllaseks. Ehk on see isegi värviküllane, kuigi need toonid manatakse kuulaja tajus teistsugusel viisil esile. Hõredad ja undavad, kohati signaali meenutavad helid progresseeruvad kurjakuulutavaks boreaalseks kõminaks, tühjusele antakse vitaalne eluvorm. Minimalistliku dünaamika vahendusel - võnge kui liikumine, liikumine kui muutumine, muutumine kui vähenemine ja lõpuks kui kadumine.
Kuula albumit siit
IlKobra All'epeca (Sostanze)
IlKobra on klassikalise muusikahariduse taustaga Edoardo Taori, kes on muuseas mänginud ka nu metal- ja hardrock-puntides. Mis iganes, kuid 6-7 aastat tagasi avastas itaallane enda jaoks pöördumatult elektroonilise muusika võlud ning aastad hiljem asutas plaadifirma Sostanze Records`i. Ta on jaganud lavalaudu seesuguste klubimuusika legenditega nagu The Panacea, Vinka, Crystal Distortion, Suburbass, Banditos, Pseudonym ning Empatysm.
Kuulates roomlase teist albumit tuleb nentida, et tegu on tõepoolest andeka ja huvitava muusikuga. Drum`n`bass on kese, mille ümber keerlevad ning mida uuristavad reiviturbulentsid, orkestreeringud, turntablism ja maailmamuusika elemendid (araabia motiivid), klassistsistlikud ja kammerlikud virvendused ning muidugi struktuuri kõvasti raputavad bassijurakad (mis kohati muutub väga madalsageduslikuks müdinaks). Sageli see kese intensiivsuse laksu all nihkub, muutudes thrill`n`bass`i nihilistlikuks vooks. Bassid on tõesti eeskujulikult valjud ja sünged, teisalt kõrges heliregistris võib tajuda avarat värvigammat. Helide tagant peegeldub kompromissitus, mis - arvestades lisaks ET tausta - kuulub pigem avangardi valdkonda kui täidab tantsuplatsi helindamise eesmärki. Teisisõnu, Edoardo Taori pillub-viskab-lammutab-ehitab, kaotamata hullunud mängu juures kordagi elegantsis ja kvaliteedis. Kuula albumit siit
9.4
5/24/2010
The Living Targets Inneriot (Airbagpromo/Jamendo)
Kolmeliikmeline The Living Targets tuleb Montanist Põhja-Itaaliast. Lõunatiroollased mängivad debüütalbumil segu grunge`st (õrna hardcore`liku puudutusega), popmetallist ja täiskasvanurokist. Eelistatult eeskujulikult, paipoisilikult ning klišeedest kubisevalt - vaatamata mänguosavusele kõlab see oma tuttavlikkuses mittemidagiütlevalt. On`s maailmale tõesti vaja järjekorras 137ndat või 402ndat Metallica või Nirvana tribuutpunti? Lugesin nende kohta, et nad alustasid tuntud ansamblite lugude kaverdamisega, misjärel jõuti omaloominguni. Tõsi, nende omalooming on paremal juhul poollooming. Kahjuks seegi jauramine ei hakka kuidagi peas kruttima ning võimsatest kliimaksitest võib üksnes unustada. Õnneks on 10-loolisel üllitisel paar kohta, mis annab lootust tulevikuks - Intro kõlab väga futuristlikult - tumeelektroonilised hoovused ja süngelt pulbitsevad alarmi meenutavad saundid -, eriti veel konteksti arvestades; träki Trash teises pooles tuleb korraks sisse psühhedeelne sündifoon, mis loob kitarride taamal huvitavaid assotsiatsioone. Ehk järgmine kord jälle ja rohkem?
Kuula albumit siit
5.7
5/23/2010
[Vana ning oluline] Bram Nelson Tokyo Dawn Classics (Tokyo Dawn)
Soome muusiku Jaakko Autio aka Bram Nelson`i "Tokyo Dawn Classics" pärineb aastast 2001 ning peegeldab ilmekalt nullindate alguse ajastuvaimu ning suundumusi - teisisõnu, jazz-muusika ja klubirütmide ristamise kõrgaega. Acid jazz oli huviorbiiti tõusnud umbes 10 aastat tagasi ja 4 Hero mõjukast teosest "Two Pages" oli möödunud 3 aastat, ning 7 loos on kuulda neid mõjujooni. What He Plays segab elektroonilisi biite ja balkani rütme, When We Sleep ja City Harmony liiguvad ühelt poolt samas rütmis, teisalt kandes selgemat lounge-varjundit, platseerudes kuhugi Bugge Wesseltoft`i ja St Germain`i kõrvale; Le Mort Du Petit Prince peegeldab kõige enam vana kooli acid jazz`i. Kuid Bram Nelson ei ole kindlasti elektroonilise jazz`i ortodoks - Collision Of Asteroids (Part 1) mängitakse free jazz- ja improvisatsiooniliste mustritega - akustilistega, muideks. Pärast kummarduse tegemist legendile (Finger Of Coltrane) algab reliisi kõige eripärasem träkk - prantsuskeelne Le Temp De Lete, mille kammerlik unistuslikkus on tõeliselt rammestav ja kaunis. Tõepoolest, "Tokyo Dawn Classics" on algusest lõpuni kompromisse välistav, muutudes seeläbi tõeliseks klassikaks.
Kuula albumit siit
5/22/2010
EDH Beko 44 (Beko DSL)
EDH ehk Emmanuelle de Héricourt pluss 2 abilist on üllitanud 4-loolise reliisi Beko DSL`i alt. Kes on tutvust teinud pariisitari hiigelteosega "New York tracks 2001- 2002", neid need neli träkki ei üllata. Kuigi mingi erinevus on siiski täheldatav. Lo-fi ja primitivistlik sentiment on jätkuvalt täheldatav, kuigi enam mitte nii alasti - näituseks second hand-süntesaatorite provokatiivselt hõredad rütmiliinid on siit eemaldatud. Teisisõnu, eksperimenteerimise faas on lõppenud ja EDH on jõudnud korralike poplahendusteni - näituseks avangus Stereotrop on nakkavad bassikäigud, plekine sündisaund ning Emmanuelle`i kõrgustesse rihtivad ja muretult hõiskavad vokaalliinid. Elektrokäigud on olulised, kuid ka indiesuhtumine pole väheoluline. Või siis erinevaid helisid-stiile segipaiskav Paradise. Piisavalt sophisticated, piisavalt iepäine. Tõepoolest, see muusika kõnetab jätkuvalt oma post-punk- ja avangard/no wave`i lapsepõlve kaudu, mistõttu pidada seda järjekordseks hipster-hollallaaks oleks räigelt vale. Dark Age otsib toetust David Sylvian`i ja Joy Division`i tumepoolsetest maailmadest. Tahab, otsib ja leiab.
Kuula albumit siit
9.0
5/21/2010
König Saatgut art.031 moog air ep (Arteqcue)
König Saatgut on keegi kunstnik ja muusik Karlsruhe`st, kelle 4-looline debüütEP koosneb klubirütmidest - märksõnaks on house ning sellega seonduv. Avang moog air on tugev träkk, mis algab muusikavälise sämpliga ning kasvab tangerinedreamilikust Moog`i pulseerimisest hüpnootiliseks ning happeliseks tech-house`ks, mis leiab edenedes tagasitee kosmische musik`i juurde. Ka on siinkirjutajale alati meeldinud seesugune house-muusika, millel on filtrite "lõhn" man (hinne: 9.0). Living for the city kätkeb eneses housevokaali sämpleid - õnnetuseks on träkk veidi amatöörlik, sellelt kostub kõrvalsaadusena ebameeldiv kõrvalkrõbin ning terviklikku tunnet ei tekigi - pigem on see saamatu mash up-ettevõtmine (6.0). Drumz sämplib conga-trumme ning kaugustest kostuva laevasireeni kõla pluss vokaalliinid. Karkass on huvitav, kuid 3-minutiline träkk jääb liiga lühikeseks, et sellel kõrvatorkavatest arengutest rääkida (7.3). Selle eest hoolitseb originaalist üle kahe korra pikem m.telemann kidswanthouse rmx, mis annab tribal house`ile vaibiliku vaaba, modifitseerib rütme ning krutib harmoonialiine ja meeleolu (7.7). Konkreetse reliisi puhul jääb terviku kogusumma väiksemaks selle osade omast. Teisalt oma keskmisest see ilma ei jää - tänuks karvase naisterahva ja analoogsüntesaatori (kaane)pildi eest.
Kuula albumit siit
7.4
5/20/2010
[Kogumikud] 1st Borrowdeer Records compilation (Borrowdeer)
Portlandis resideeruva väikese indie-plaadifirma esimene ja seni viimane kogumik (2008) peegeldab paari aasta tagust muusikalist situatsiooni. Innovaatilisust hindavas (folk)muusikailmas oli/on DIY-mentaliteet/kodus salvestamine tipul ning Animal Collective oli/on (tookord) kaheldamatu autoriteet, mis nihestas arusaamu ning mille mõju ulatus kaugele, kaasa arvatud käesolevale, 20-loolisele kogumikule. Rõõm on mainida, et üksnes Khemo Rabbit mängib varjamatult - kuigi väga hästi - AC`i mõjudega, ülejäänud püüavad oma rida sünteesida, pendeldades erinevate žanrite, peamiselt eelpoolvihjatud friikfolgi, psühhroki, jangle pop`i ja lo-fi vahel, vahele jääb ka kiledamat tsellofaansaundi (Cemetery Cemetery), musklis(ema)t rokki (Diacon-Panthers) ja hoogsalt gruuvivat orelipsühhedeeliat (Queen College Organs). Ka on kurioosumeid - Accordion + Tetris esitleb primitivistlikus võtmes - läbi 8-bitiste vööndite - balkani gruuvi. Üldjoontes tuleb nentida, et ka kohtab sugulust USA kultuslabel`i Slumberland Records`i puntidega. Tuntumatest artistidest on siin esindatud eelpoolmainitud QCO, Chauchat ja Deek Hoi. Ilusaid hetki on palju - vastupandamatud on Happy Veterans Day jangle-jämm you don't hold back my rv, Chauchat`i eepiline (marsirütmid ja puha!) old smuggler ning Courtney Short`i resigneerunud noir-number the stars are ugly. Ka Animauled`i nothing without los lobos pühitseb lo-fi ja eepika imekaunist allianssi. Teisalt - Forsa ja Samo träkid on lihtsalt suvapopp. Kompilatsiooni lõpetab Workhorse Industries`i singalong-pala don`t turn around. Väärt läbilõige.
Kuula albumit siit
5/18/2010
Moon Runners Full Enough (Rack & Ruin)
Korraliku muusikatraditsiooniga Olympia linnakesest pärit duo Danny Natter-Jake Jones lammutab inspireerivas art/avant-punk-võtmes. Muusika, mis on segu motoorsetest mustritest, blues`ist, garage`st, math-rock`ist, post-hardcore`ist, psühhedeeliast ja surf rock`i seemnetest. 11 lugu ning kolmveerand tundi - nende esimene täispikk ühe EP ja spliti kõrval - toovad konkreetselt mällu The Jon Spencer Blues Explosion`i, Times New Viking`i, The Fall`i, The White Stripes`i, 80ndate lõpu Sonic Youth`i, Big Black`i ning The Stooges`i. Lood on lühikesed, keskmiselt kahe ja poole minutilised, mis samas on piisav, edastamaks Moon Runners`i mürarikast ja vürtsikat helidepešši. Häid kohti on jalaga segada; mõned read sellest suvalises järjekorras - avalugu All Cops are Murderers avaneb ülevate surf blues-refräänide ja primitivistlikus võtmes deklameerimise vastanduse kaudu, My Name is Not Mud lööb markesmithiliku künismi ja täristavate kitarride-trummidega. Üleüldse - kui Natter ja Jones kärgatavad instrumentidel, siis teevad nad seda läbimõeldult, st suunitletult ja viimistletult. Loos Wolf Shirt on keel- ja löökinstrumendid tuunitud maksimaalselt toorekõlaliseks, mida saadab minimalistlik elektroonika (vrd The Fall "Perverted By Language"). I Wanna Say No haarab veelkord bassigruuvist kinni, keerates sellele happelisi sündiliine peale. Lõpulugu Death Tunnel`it võib käsitleda erandina - ligi 17-minutiline koloss, mis annab võimaluse eksperimenteerida vormiga - tagurpidi käiatav ning hõllandusliku taiesena esitatav interlüüd pärast intensiivset blues- ja mürakarkassi. Stopp! Tegel`t selgub , et see ei olegi vahepala, vaid omaette minimalismi nurgake. Oluline on, et mingi veider ja häiriv nihe läbib seda, muutes siinkuulaja pikapeale rahutuks.
Kuula albumit siit
9.7
5/17/2010
[Vana ning oluline] Zebrabook Satelle (Neferiu)
Calgary avangardhip-hop`i plaadifirma Neferiu üks pärle on Jon Bushaway aka Zebrabook`i album "Satelle" (2009). Ütlen kohe hoiatuseks, et hip-hop`pi siit albumilt ei leia. 70-minutiline üllitis on instrumentaalne (v.a üks erand) ning viidetega paljudesse suundadesse. See on kui raamat, mille algus ei vihja järgnevale - mille keskosa ja lõpp elavad omaette elu. Reliisi alustab imetabane ja kruttiv keelpillide orkestreering Falling Leaves - saavutatakse eepiline tasand, milleni jõuavad üksnes vähesed muusikud. On vist ülearune lisada, et ainuüksi selle loo pärast on mõtet "Satelle"-ile tähelepanu pöörata. Severance Is No Excuse vahendub tikleva-tuksleva elektroonika, kasinate conga-trummide ning dub-hoovuste kaudu, mis kasvab ning millest areneb mitu heliliini. Picture From the Island sumpab eeterlikes sfäärides, milles on heledust ja vaikselt tumenduvat valgust, meenutades kultusliku kaasmaalase-vahtralehemaalase Mort Garson`i taieseid nelja dekaadi tagusest ajast. Müstilist new age`i rida jätkab ka järgmine - Barry White. Mis siinkirjutajat jahmuma paneb, on hõrk tasakaal tumeda ja heleda (heli)pooluse vahel. Digitaalsed ambient-kihid kõlisevad metalselt big beat-rütmide kohal (Book of Dreams), kellamängus ilmnevad klaaspärlimängu elemendid (The Drought That Drove Satan Mad). Losta on unenäoliselt sügav ristand new age`ist ja ambient`ist. Redundancy Feat. Sean Boyle on taaskord unenäoline ambient-segu - seekord koos psühhedeelia ja post-rock-vundamendiga, olles aluseks ühele storytelling`ule. Meistriteose lõpetab nimilugu, millest õhkub kosmilist tumeollust ning tähtede plinkivat valgust.
Kuula albumit siit
5/16/2010
n Left (Liminal Recs)
Pean häbiga tunnistama, et kuigi minu lemmikplaadifirmade hulka on kuulumas ka Liminal Recs (põhiliselt IDM, dark ambient, downtempo, elektrooniline psühhedeelia, ambient, trip-hop, ambient dub, noise, subtle soundfields), ei ole ühestki selle alla kuuluvast artistist veel arvustust kirjutanud või ülevaadet andnud (videod, lingid). Vene leibel on kaheldamatult teenekas - tegutsenud ligi 4 aastat ning välja andnud 106 reliisi.
"Left" on artisti n debüütreliis. Ei hakkagi keerutama - kõigile 10 träkile kribib siinkirjutaja kahe käega alla. Üks impressiivseimaid üllitisi AD 2010, st mis suudab puudutada iga tahu kaudu, ning erinevaid tahke on palju. Kuigi Venemaal valminud, on see must muusika - süngelt roomav ja rohmakalt kinemaatiline Bristol`i saund (trip-hop`i püha kolmainsus Tricky, Massive Attack, Portishead), kuid peaasjalikult tumefääriline dub(step). Loos Shiver (feat. ЯСК_ZCR) on jungle`i võnget tunda ning Air tungib ambient-esoteeriasse. Helikihtidest immitseb ängi, raevu ning melanhooliat. Mingid loop`id mingi hetk seiskuvad, avarduvad ning hajuvad interferentsi. Teisalt progressioonid-üleminekud murravad püstloodis (t)ajju. Ainuüksi need valjult raksatavad vinüülikrõbinad-sahinad ise on miljoneid väärt. Rabavad kompositsioonid. Kujutage ette Burial`i, kes on ohtra vinüülirisuga üle valatud. Tõsi, William Bevan ei liigu nii elliptilist trajektoori pidi.
Kuula albumit siit
9.8
Paulo Chagas Centopeia (Modisti)
Brasiilia päritolu, kuid hetkel Portugalis resideeruv Paulo Chagas on jõudnud järjekorras teise üllitiseni. Omal ajal noore mehena autoritaarses Brasiilias vangistatuna poliittegevuse eest, on ta vahepeal olnud muusikaprofessor California`s, keskendudes muusikateooriale ja- semiootikale ning uurinud multimeedia ja elektroakustilise muusika loome- ja esitamisprotsessi.
Debüütreliis "Sodoma", mis keskendus nüüdisklassika, rütmimuusika ja elektroonika seostele, oli väljutatud legendaarse avangard(elektroonika)leibli Sub Rosa alt 17 aastat tagasi. 4-loolise "Centopeia" keskmes on elektroakustilised keskkonnad, pärishelide väljad ning improvisatsiooniline sidesaine. Pluss (neo)klassistsistlikud elemendid ning minimalistlikult pulbitsev elektroonika. Instrumentaalne improvisatsioon põhineb puupuhkpillidel, milledest domineerivad flöödid ning fagoti majesteetlikult tumedad (bassi)foonid. Kaheldamatult kostab teosest läbi akadeemilisus - rangus ülesehituses, progressioonis ning vormistuses. Helipilt on hägune, mistõttu ka taiese ning kuulajat ümbritsevate helide piir jääb nähtamatuks - kust alates jookseb kunst ning kust elu, jäägu kuulaja enda välja peilida.
Kuula albumit siit
9.2
5/15/2010
Foilface EP2 (Whisky Adaptor)
Manchester`i kombo taga olevad tegelased (vale)nimedega WS Evil-Stone, Mulgip HaHa, 'Bro' Jo Stern ning Duncan Ratters üllitasid eelmisel aastal esimese EP tiitliga "Jean Claude Naive", mis rokkis mööda sirgeid ning kõveraid trajektoore. Sellel oli nii klassikalist rokileksikat a la Jimi Hendrix Experience ning 60ndate rollingud kui psühhedeeliast, psühhrokist ja progevaimust kantud taieseid. Terav ning muljetavaldav algus bändilt, kelle Myspace`i kontot on külastatud tuhande ringis.
Silmapaistev start on saanud väärika järje 5 uue loo näol. Vormiliselt puhuvad uuel EP-l uued tuuled. Tõepoolest, kuigi sellel on esindatud lad rock ja ballaad(likkus), säilitab reliis fenomenaalsed tunnusjooned ja tõsiseltvõetavuse, isegi kui selle juurde kuulub paras annus (enese)irooniat. Avang Hello Everybody Eyebrows sisaldab ska-, pub rock- ja teatraalroki elemente. Kabinetioreli/reed organ/ saundid on vaheldumas orkestratsioonide ning süüdimatu kitarri- ja vokaalatakiga. A Fine Bromance kriibib teravate kitarridega ning paitab refrääni sisenevate orkestratsioonide ning happeliste sündisaundidega, Sadhouse on tõsiselt kaunis indieballaad, Leviathan Jones sisaldab screamo-vokaali ja britpoppi läbi northern soul`i, briti folgi ja psühhedeelia rakursside. Muuseas, träki viimase veerandi algus kisub tõsiselt diibiks langemiseks. Mitmete nägude ja ilmetega kaunidus. Lõpuloo Judgement Day juhtmotiiv meenutab siinkirjutajale vägisi ühte britpopi hitti, mille nimi ja esitaja kahjuks hetkel ei meenu. Oli see äkki midagi James`ilt? "EP2" sarnaselt debüütreliisile on avaldatud tüüpide enda leibli Whisky Adaptor Records alt.
Kelledele britpop kallis oli/ja on, need peaksid kindlasti käesolevale slacker rock`i meistriteosele kõrva peale heitma. Egas midagi, on vägagi põhjust oodata nende ammu planeeritud, järjekorras kolmandat EP`t. Soovitan lisaks kuulata hingesugulasi The Girobabies´t ja Clinker`it.
Kuula albumit siit
9.5
5/14/2010
dmyra Everywhere is Everywhere (Clinical Archives)
Robert Demes II on ühendriiklane, kes viimased 7 aastat on koos perega veetnud Kostariikas - enda sõnul helide helipilti/studying the sound of sound/tudeerimas. Demes on kaheldamatult andekas muusik - tema kui dmyra 4 stuudioalbumit paljastavad huvitavaid lähenemisi folk-muusikale, tema kõrvalprojekti Windowbox Ensemble`i eksperimendid on rajatud minimalistliku ja kammerliku kõlaga muusikale, mille vundament on ehitatud tšellode, piaanode, viiulite, metsasarvede, oboede, klarnetite ja trompetitega. Neoklassitsistlikust hoiakust hoolimata kumab sellest kohati läbi vahemeremaalikku kergust ning virvendavat improvisatsiooni.
Missugune on dmyra kui helihüdra muusika? 7-looline "Everywhere is Everywhere" peegeldab eelnevaid albumeid, ja vastupidi - varasemad üllitised ennustasid käesolevat ette. Põhivundament on folk ja bluus - moodne folgil ja bluusil põhinev singer-songwriterlus, mida segatakse psühhedeelia ja elektrooniliste elementidega. Klassika ning juured on allutatud 21. sajandi heliproduktsioonile. Nurgelised ning jäigad folktroonikabiidid ning kvaasiorkestratsioonid avardavad kontseptsiooni - võib paralleele tõmmata nii mehhiklase Molloy and his bike`i kui eestlase Pastaca loominguga. Ning Wales`i popgeeniuste Super Furry Animals`i folgihetkedega, mis tihtilugu oli nende muusika üks rajumaid peatükke. On albumeid - näituseks "Love in the Air" (2009) -, millel folkmuusika kohtub lisaks eelpoolmainitud liidetele ka downtempo, dub`i ja proge-elementidega. Siin see puudub - v.ä äkiline, dünaamiline ja kriipiv proge avaloos Found You -, kuigi eksperimentaalselt ja leidlikkuselt on see ikkagi raju album. Taaskord. Mis veelgi olulisem - nagu juba eelpool mainitud sai - on Demes andekas moosekant, kes suudab kindlalt oma visiooni reaalsuseks vormida. Tulemus on väga hea. Kindlasti kuulake ka tema varasemaid šedöövreid.
Kuula albumit siit
9.3
5/13/2010
A Warmth Hearth (Rack & Ruin)
A Warmth on Robby Massey, kes varemalt oli tuntud kui dessktop, mida võis pidada CocoRosie pisivennaks - primitivistlikud popkontseptsioonid, mis leidsid toetust osaliselt folgist, osaliselt elektroonikast, osaliselt lo-fi`st ning osaliselt ümbritsevatest helidest. Muusikategemisel ei põlatud ära ka panne-potte.
Uus projekt jätkab enam-vähem sama rida - 5 loo vahendusel esitletakse süüdimatult lo-fi`likku instrumentaalpoppi - madalanoodilised süntesaatoriliinid, sporaadilised kellamängud, taamal distortion-kahinad ja- lainetused. Isegi orkestratsioone on korraks kuulda (Dream Song). Meloodiad ei ole hakatised- või kui ongi -, siis kasvavad ning tõusevad väljapeetult esile. Pisidetailid siin-seal, mis määravad albumi headuse.
Kuula albumit siit
8.3
5/11/2010
[Vana ning oluline] Hexlove Harp Drafts (Obstructive Vibrations/FMA)
Hexlove on Zach Nelson. 2009. aastal ilmunud 4-loolise EP ja lugude nimed vihjavad harfile. Tõsi see on, et Portland`i tüüp eelistab eelpoolmainitud keelpilli kitarridele. Ei ole ka probleemi - vaheldus ja ebastandarsus on teretulnud ning teisalt domineerivad helipildis niikuinii süntesaatorid ning trummimustrid, mistõttu helikude ei piinle ei aneemilisuses ega hõreduses. Harfi ülesanne on lisada süntesaatoritele nõiduslikku fluidumit ning sisse juhatada üleminekud ja olla sildumisaineks. Üllitise träki keskmine pikkus läheneb 6-le minutile, mis vihjab sellele, et popmuusika keskmest on kaugele väljapoole liigutud. Eksperimentaalsed prismad on need, mille kaudu midagi näha tahetakse - tortoiselikult või jakileibezeitlikult - kuidas soovite - tehnilised trummiimprovisatsioonid ja -kaskaadid, helikoe hõllanduslikkus tõstab mällu Labradford`i ning Tangerine Dream`i. Ilu printsiibi kohaselt keskseks looks - kuigi see on juba juuksekarva pooleks ajamine - pean Harp Loves II-e, mis liigub vanadel headel ambient-radadel. Väga ilus muusika mitmes mõttes - kõrvailu pakkuv ning taibukust ja vahedat meelt peegeldav. Kuigi see plaadiümbris on küll arusaamatus.
Kuula albumit siit
JAH WAH L.S.D. (Jamendo)
Pariis`i eeslinnast Sarcelles`ist pärit artist JAH WAH on võrdluses oma eelmise, samuti 2010. aasta alul ilmunud üllitisega "Lp1" põhirõhku muutnud. "L.S.D" ei kõla enam vaevatuna hardtech/hardstep´ist, trance`st ning gabber`i puuslikest. Okei, need elemendid on jätkuvalt olemas, kuigi märksa varjatumal kujul. Kõik 6 träkki kannavad "acid"-nimelist alapealkirja ja järjekorranumbrit, ning tulemus on piisavalt intrigeeriv. Psühhedeelne happedance, rhythm and noise, puurivate elektrojurakate repetiivne lummus ning ohtrad kõlavarjundid löövad kontseptsiooni heledalt lõkendama. Tõepoolest, elektromoolokite nihkumine - tõusud ja kollapsid - pluss motoorselt müdisev bassiterror on kesksel kohal ning annavad kontseptsioonile vormi ja sihi. Siit võib leida sarnasusi nii Pan Sonic`u, Autechre`i kui The Orb`iga, sealt edasi kraut-elektroonikaga.
Kuula albumit siit
9.1
Tellimine:
Postitused (Atom)