Gdynia linnast Poolamaalt pärit 31-aastane Vulturius [ka Vulturius (Maestus)] alustas elektroonilise muusika loomega 1996. aastal, kuigi reliisis oma esimesed albumid alles selle aasta alul. Kui esimene üllitis "Vultechspheric" kulges atmosfäärilise drum and bass`i rajajoontel, siis 12-looline järg "Electrovulturism" valgub stilistiliselt laiali - trummi ja bassi biidid muutuvad tihedamaks ja nurgelisemaks ning hakkavad kolisema (jungle), lisanduvad happelised trance-rütmid/trancetronica, puurivad elektrojurakad ning pulbitsev sünteetiline maastik. Kõrgemad, meditatiivset alatooni kandvad heliregistrid on ilmselgelt mõjutatud new age-klassikast (poolaka eeskujud on muuseas Vangelis, Tangerine Dream, Klaus Schulze, Jean-Michel Jarre). Tõepoolest, album on täis kauneid happelisi sündisaunde, lähendes kohati Air`ile (nt Vulturius Maestus - Astral Requiem). Siinkirjutaja lemmiklood on enniomorriconelike harmooniatega Vulturius Maestus - Big City Loneliness ning Vulturius Maestus - It's Too Bad pluss parajalt tembutav Vulturius - Immolation. "Electrovulturism" on peaaegu 70 minutit pikk ning jagatud mitmetesse sektsioonidesse. Kus Vulturius (Maestus)`est saab lihtsalt Vulturius, seal hüljatakse meditatiivne põhirõhk ja esoteeriline nimbus ning muututakse klubirütmide keskse(ma)ks. Põnev kuulamine igal juhul.
Kuula albumit siit
8.9
